T.II.6. 複習

天下興亡匹夫有責 _{顧炎武

《日知錄·正始》}
- - - - -

T.II.6.0 語法

T.II.6.1 語音

Hiina luulet esitati algselt lauldes tuntud viisidel. Selle viisi ja värsimõõdu reeglid määrasid nii 平仄 silbitoonide kui pauside paiknemise. Sageli nimetati värsimõõtu ja meloodiaskeemi juba luuletuse pealkirjas. Meie regivärsile sarnaselt kasutati nii grammatika kui sõnastuse poolest vanapärastatud keelt. 隋 riigis põhjapoolset ja lõuanpoolset hääldust ühendades konstrueeritud ühishiina 《切韻》 riimiõpetusele tuginevat luuletraditsiooni nimetatakse ka "keskhiina keeleks" ning 宋 riigi lõpu 韻圖 riimitabelite traditsiooni "hiliseks keskhiina keeleks".
    Riimuvateks peetud silpide esimene kaas- ja täishäälik võisid erineda, kuid viimane täis- ja kaashäälik pidid ühtima: xi/ong ~ zh/ong. Riimitabelite põhjal seatud 平水韻 riimid erinesid aga vägagi nii tänapäevasest kui tollasest kõnekeelest. Arvatavasti koondas see riimiõpetus rohkem (eri murretest pärit) hääldusnüansse, kui kunagi üheski kõneldud murdes on olnud.
   9.saj "hilise keskhiina" keele oletatavast 共通語 segamurdest tavatsevad teadlased tuletada häälikuajaloo enamikule hiina keelerühma murretele peale Austroneesia-Kagu-Aasia algupära Kagu-Fujiani 閩南 bânlâm ehk "minnan" ja teiste 閩 "min" hõimude keelte, kes võtsid veel varasema 2.saj 東漢 keelevormi omaks ammu enne 晉 riigi lagunemist. Igal juhul 晉 riigi hävitamise ajal 307.a Shanxi provintsist Nankingi pagenud daoistlik poeet, ajaloolane ja 風水 posija 郭璞 rõhutas juba 4.saj 江東 piirkonna 吳語 keele eripära.
   閩 rühma 原始閩語 *protokeelt enam ei mõjutanud 7.saj 東漢 keele häälikumuutus -
[tagavokaalses silbis, j ees] /p, pʰ, b, m/ > /f, f, bv, w/:
      微 "vanahiina" *mɯl > "keskhiina" mj+j> minnan: bî, mindong: mì, kantoni: mei⁴, putonghua: wēi,
birma: မွေ့ mwe; vietnami: vi, korea: mi, jaapani: mi (varasem), bi (hilisem);
   閩 keeled on säilitanud ka 東漢 keelest vanemaid jälgi Kagu-Aasia keeleliidule tunnuslikest eelsilpidest. See näitab, et 閩 keeled võisid eristuda juba 西漢 ajastu lõpul pärast pärismaalaste 閩越 riigi langemist, kuna 閩 keeltes ei kajastu ka 東漢 luule riime 西漢 luulest eristavad muutused, mille tõttu 東漢 keeles ei eristatud k ega g järel enam *-je ega *-jaj diftongi jms.
   Ka korea, jaapani ja vietnami keel on laenanud hulga 漢字詞 sõnu just "keskhiina" ajajärgu varasemast - 漢 soost valitsejate riigist (sellest ka nimetus 漢字). Varasemad laenud saadi juba varem kui 重紐 foneemide eristamine KOGU hiina keelerühmas kadus.
   Shanghai kandi 吳語 ehk wu *protokeel võis eristuda 隋 ajastu eel - u 6.saj ning mandariini murded levisid lõunasse alles 13.saj 元 mongolite võimu ajal. Võimukeskuste vahetumise ja rändelainete tõttu on hiina keelerühma keeled laenanud teineteiselt juba olemasolevaid sõnu uues häälduses ning (nagu jaapani 漢字 puhul) võib samal kirjamärgil olla palju eri aegadel omandatud kõne- ja kirjakeelseid 文白異讀 hääldusi, mis võivad keeleajaloo rekonstrueerijaid eksitada (näiteks luuletaja 李白 nime koolitatud hääldus on Lǐ Bó aga rahvalik Lǐ Bái).
   "Hilisele keskhiina" keelele üpris sarnasena on püsinud 唐-宋 ajavahemikul jäädavalt hiinastatud Lõuna-Hiina Pärlijõe oru 嶺南 piirkonnas kujunenud kantoni keel, milles hiinapärastele kultuurinähtustele viidataksegi 唐-eesliitega. Seda eristab hiina riigikeelest: kordi rohkem ühesilbilisi sõnu võimaldav hääliku ja toonikombinatsioonide hulk, suur alguskonsonante aga väike lõpukonsonantide arv jne.
   1000 a eest 嶺南 piirkonda kantoni *protokeele alale jõudnud silbitoonide jagunemise järel kujunes "keskhiina" 3st silpe eristavast toonist kantoni keele 9 tooni. Kuna üle Kagu-Aasia levis heliliste sulghäälikutega (b, d, g) kaasnenud üldine silbitooni madaldamine, oli kadunud helilisuse roll silpide eristamisel. Vanapärases xiang ehk 婁邵片 keeles tänaseni säilinud helilised silbialguse sulghäälikud jagunesid hiina keelerühma põhialal silbitoonist sõltuvalt kas helituteks või aspireerituteks ning hoopis 3 madalamalt algavat tooni said seetõttu silpe eristava tähtsuse. Kõrge 陰 ja madala 陽 silbitooni vahel jagunesid ka helitute sulghäälikutega (p, t, k) lõppevad silbid, mille toonierinevusel "keskhiina keeles" polnud mingit tähtsust olnud. 1161.a 《韻鏡》 riimitabelites kirjeldatud "keskhiina" 36 聲母 alguskonsonandist jäid kantoni keelde vaid pooled 19 (52,8%), kuid madalama registri silbitoonide lisandumise tõttu lisandus ka võimalike silpide arv u 2 korda. Põhja ja lõuna luuletraditsioonidest 《廣韻》 riimisõnastikku kokku kogutud 3 874-st silbiga võrreldes on kantoni keeles siiski ainult 2 200 silpi.
   Taoline toonide kõrgenemine helitu häälikuga algavates silpides arenes igas piirkonnas erinevalt. Shanghai 滬語 wu keele loomuliku lihtsustumise (ja muukeelsete sisserändajate ebapiisava keeleõppe) käigus kahanes silpide arv 700ni. Seevastu 20.saj alul Han rahvuslaste loodud kunstilises Hiina riigikeeles 普通話 suudeti eri piirkondade mandariini murrete foneetilise rikkuse teadliku kombineerimise teel kasvatada võimalike silpide arv 1 300ni. Kuna märkide häälduse valisid eri piirkondade esindajad hääletuse teel, siis ei ole ka hiina riigikeelte silbilõpu konsonandid "keskhiina" riimidest reeglipäraselt tuletatavad. Toonimuutused on reeglipärasemad kuid keerulised:

H tähisega laskuv toon 去 ei jagunenud vaid on säilinud tänapäeva hiina keeles 4. tooni kujul: 罵 ⁵¹.
X tähisega tõusev toon 上
1. Helilise klusiiliga alanud silpides on säilinud tänapäeva hiina keeles 4. tooni kujul: 罵 ⁵¹.
2. Muudes silpides ei jagunenud vaid on säilinud tänapäeva hiina keeles 3. tooni kujul: 馬 ²¹⁴.
Helitute häälikutega lõppenud silpide katketoon 入
1. Helilise klusiiliga alanud silpides on säilinud tänapäeva hiina keeles 2. tooni kujul: 麻 ³⁵.
2. Muu helilise konsonandiga alanud silpides on säilinud tänapäeva hiina keeles 4. tooni kujul: 罵 ⁵¹.
3. Muudes silpides on reeglipäratu.
Muude silpide püsiv toon 平
1. Helitu klusiiliga alanud silpides on säilinud tänapäeva hiina keeles 1. tooni kujul: 媽 ⁵⁵.
2. Muudes silpides on säilinud tänapäeva hiina keeles 2. tooni kujul: 麻 ³⁵.

Silpide vähenemise korvavad mitmesilbilised sõnad, mis lisaks pidžinkeelte sarnastele liitsõnadele (好吃 maitsev，不好看 kole) ja laenudele Põhja-Hiina võõrvalitsejate mittetonaalsete keelte mitmesilbilistest sõnadest (爸爸 ~ turkmeeni "baba": (vanaisa) emaisa，媽媽 ~ turkmeeni "mama": (vanaema) emaema) on tagasi laenatud Jaapanis hiina märkidest kombineeritud uudissõnadena (革命 kakumei = revolutsioon, 民主 minshu = demokraatia) või ka jaapanlaste eeskujul Hiinas kunstlikult loodud.
"Keskhiina" keele kiire muutumine on nähtav võõrsõnade ja võõrnimede transkribeerimise muutumisest. Kui 唐 ajastu algul transkribeeriti /m n ŋ/-ga Sanskriti nasaale (/m n ŋ .../), siis hiljem transkribeeriti nendega juba Sanskriti aspireerimata helilisi klusiile (/b d ɡ/), mille põhjal võib arvata, et hilisemas Loode-Hiina keeles olid /m n ŋ/ muutunud prenasaalklusiilideks /ᵐb ⁿd ᵑɡ/. 《漢書·卷九十六上西域傳·皮山國》 kroonikud ( 匈奴 soost 班彪 ja ta lapsed: õde-venda 班昭 ja 班固) transkribeerisid m.a.j 100 paiku Aleksandriat kui 烏弋山離 'u yik srean lje. Selle rekonstrueeris "vanahiina keelde" Pulleyblank kui *ʔa-ljək-srjan-rjaj, ning Zhengzhang kui *qaː lɯɡ sreːn rel. Pulleyblank märkas ka, et veel vanemas keeles transkribeeriti ...s lõpulisi võõrnimesid laskuva 去 tooniga.

反切

    Vanim teadaolev häälduse põhjal märke järjestanud sõnaraamat 聲類 koostati 230 m.a.j 曹魏 riigis. Selle 11 520 märki oli jagatud 10 köitesse vastavalt alguskaashääliku helilisusele ja 5 pentatoonilisele heliastmele (do-re-mi-sol-la) silbitoonide põhjal, kuid pärast 13. saj on tast säilinud vaid lühilõike teistes teostes. (Varasemates sõnaraamatutes järjestati märke mõisteliste valdkondade või märgi tähendusliku osa põhjal.)
    Järgnevate sajandite killustunud Hiinas hindasid pühakirjade ettelugejad põhjapoolsetel maadel enim Luoyangi ja lõunas - Nanjingi keelekorraldajate koostatud 韻書 riimisõnastikke. 601.a m.a.j kombineeriti Hiina taasühendanud 隋 riigis põhjapoolse Luoyangi ja lõuanpoolse Nanjingi traditsiooni põhjal 6 varasema sõnaraamatu 12 158 märki selgitav kunstlik ühishiina riimiõpetus 《切韻》 , mille põhimõtted püsisid au sees suures joones kuni 20. sajandini. Hilisemad õpetlased tuginevad selle kirjatöö (suuremat osa Lõuna-Hiinast ühendanud 宋 riigis 1007. m.a.j koostatud) 26 194 märki selgitavale täiendatud väljaandele 《廣韻》 .
    1161.a 宋 riigist pärinevad ka varaseimad säilinud (arvatavasti budistlike sanskriti Siddhaṃ 𑖭𑖰𑖟𑖿𑖠𑖽 silbitabelite eeskujul koostatud) 韻圖 riimitabelid. Neis kirjeldatakse ka täpsemalt (36 kaashääliku) tolleaegset hääldamist. Samakõlaliste silpide kõiki homofoone esindab tabelis ainult üks märk ja puuduvad sõnaseletused.
    Kogu see hiina riimiõpetusse sajandite jooksul kogutud teabe hulk jätab mulje, nagu saaks selle abil taastada mingisugust hiina keelerühma *algkeelt ja seda on üritatudki teha, aga on ka ilmselge, et see 語音重建 ei ole võimalik.
    Esiteks pole see reeglistik vähemalt tänapäeval lõpuni arusaadav. Silpe jagatakse rangelt rühmadesse kohati arusaamatutel põhimõtetel. Võib-olla polnud juba riimitabelite koostajate jaoks ennemuistne õpetus enam kuigi arusaadav ning nad üritasid ise leiutada põhimõtteid 隋 ajal konstrueeritud sõnastike tõlgendamiseks oma 宋 ajastu häälduse põhjal mõistetavasse süsteemi. Mõnedki nüansid on tänapäeval raskesti tõlgendatavad: näiteks 重紐 foneemid, mis eristuvad selgemini korea, jaapani ja vietnami keelde laenatud 漢字詞 sõnades, kui tänapäeva hiina murretes.
    Teiseks on riimisõnastikud ja -tabelid koostatud sedavõrd erinevatel aegadel erinevates kohtades, et päris kindlasti oli ka nende koostajate keelekogemus väga erinev ning nende põhjal ei saa kuidagi taastada mingit üht muistset keelt. On väga hästi teada, et isegi ühishiina riimiõpetuse alustala 切韻 loodi juba algusest peale põhja- ja lõunapoolseid traditsioone teadlikult segades (nagu on loodud piirkondlikke jooni segades ka enamik teisi reeglistatud kirjakeeli).
    Kolmandaks ei olnud riimiõpetuse eesmärk mitte tolleaegse keele häälduse täpne salvestamine, vaid hõlbustada ametnikuks pürgijatele tehniliste oskuste omandamist stiilipuhtaks luuletamiseks (nagu Euroopa klassitsistliku luule meetod: Nicolas Boileau "Luulekunst" jms). Eesmärk oli, et reeglipäraselt loodud luule kõlaks kaunilt riimiõpiku koostaja tarvitatud murdes loetuna, kuid hinnatumad luulepalad kõlavad hästi ka tänapäeval (näiteks: 靜夜思 ).
    Niisiis saab riimiõpetuse põhjal pakkuda välja mitmeid tõepärasena tunduvaid oletusi hiina keele ajaloo kohta, kuid ei saa taastada mingi ajajärgu mingi kindla piirkonna suulist keelt (sama kehtib ka teiste nn *algkeelte "rekonstrueerimise" kohta).
    Baxter'i transkriptsioon ei üritagi muistset hääldust taastada vaid kuvab võimalikult täielikult riimiõpetusest pärinevat teavet.

《說文解字》

   Oletatavate *algvormide rekonstrueerimine tugineb säilinud hiina keelerühma murrete hääldusele, vanematest hiina keeltest teistesse keeltesse laenatud sõnadele ning (秦篆 kirjaviisi 《說文解字》 jt sõnaraamatutes kirjeldatud) kirjamärkide häälduslikele osadele lisaks ka riimiõpetuses kasutatud 反切 kirjaviisile, kus esimese märgi alguskaashäälikuga ühtib kirjeldatava silbi alguskaashäälik ja teise märgi riimuv lõpuosa ühtib kirjeldatava silbi alguskaashäälikule järgneva osaga.
    Fanqie kirjaviisi põhjal koostas filosoof 章炳麟 1913. a paiku tollase noore Hiina Vabariigi haridusministeeriumi algatusel 注音符號 foneetilise kirja, mida tänini tarvitatakse (Jaapani 振り仮名 eeskujul) Taivani algkoolides, lasteajakirjanduses, arvutiklahvistikul, sõnaraamatutes, tänavakunstis ja isegi Guizhou provntsi hmu ning gejia vähemuskeelte kirjutamiseks.
    Nagu näha, on rekonstruktoritel siiski ülimalt raske arvestada sellega, mis ajajärgul ja kus piirkonnas täpsemalt mingi märk loodi ning kui suurel määral üldse uue märgi hääldus tema häälduslikule osale tollal sarnanes. Seda enam, et nii märke ku sõnu on laenatud ühest keelest teise (näiteks isegi Jaapanisse ja sealt omakorda tagasi). Pealegi paljud sõnad pärinevad hoopis hiinlastele eelnenud pärismaalastelt või naaberrahvastelt. Näiteks mongolite tõhusa postiteenuse mälestuseks on ᠵᠠᠮ /ǰam/ laenatud nii eesti keelde ("jaam") kui ka hiina keelde 站 .
    Kõige selle tõttu pole mõtet vanema hiina kirjakeele õppimisel liigselt pühenduda kirjutatu hääldamise "selgeks" õppimisele ning ega selles keeles polekski suurt kellegagi rääkida.
    (Vanahiina keeltes täiesti võhik jaapanlane ei pruugi vanu hiina tekste mõista halvemini asjatundmatust hiinlasest. Pole oluline, kuidas kumbki märke hääldab. Mõistelist kirja saab aga lugeda ka eesti keeles: 千 tuhande 里 penikoorma 之 - 行 retk 始 algab 於 - 足 jalge 下 alt. [老子《道德經》])
    Ajaloolistel põhjustel raskendaks öeldust arusaamist (ülipüüdlikust hääldusest hoolimata) äärmuseni nii samakõlaliste sõnade tohutu hulk, kui eelkõige efektse visuaalse esituse tarvis välja kujunenud napp ja mitmeti tõlgendatav grammatiline vorm.
   Kaasaegsest teaduslikust olemuslikke seoseid otsivast kategoriseerimisest erinevalt ongi hiina traditsioonis infot klassifitseeritud praktiliselt (st visuaalselt meeldejäävalt) - silmatorkavate tunnuste: arvu, värvi, kuju, suuna vm mulje põhjal rühmitades (ja 術數 nummerdades), nagu pedantse teadusterminoloogia eelsel ajastul toimus kõigis loomulikes keeltes: kilpkonn (ei ole konn), kaheksajalg (ei ole 8 jalaga), põhjanael (ei ole nael millegi põhjas), elulõng (ei ole lõng) jne.
   Siiski on ajuvigastustega jaapanlaste lugemishäiretest selgunud, et mõistelisi 漢字 kanji ja häälduslikke 仮名 kana märke tõlgendavad erinevad ajuosad ja see põhjustab hiinaliku mõtteviisi olemusliku erinevuse foneetilisi kirju tarvitavatest kultuuridest, sest kõiges kaldutakse enam toetuma kujundeid loovale ajupoolkerale. (Vasak ajupoolkera foneetilisi kirjatähti, antonüüme ega alammõisteid ära ei tunne.) Lisaks visualiseerivale sümbolkirjale säilitab hiina kirjavara ka kirjakunsti eelse visualiseeriva sõnakunsti mälutehnilisi võtteid: arvuline rütm, näitlikud kujundid, kindlakskujunenud struktuurid (~ 駢文 ) jms.

上古漢語

"Keskhiina" keele riimiõpetuses erinevalt transkribeeritud kuid samade 聲符 häälduslike osadega kirjamärkide põhjal rekonstrueeritud *algkeelt nimetatakse "vanahiina keeleks", kuigi on selge, et nii tohutul maa-alal 1250.a-st e.m.a 601.a-ni m.a.j ei kõneldud ligilähedaseltki ühtses ja muutumatus keeles, millest oleks praegused hiina keelerühma liikmed saanud mingil mõistatuslikul põhjusel "lahkneda". Ühegi algkeele puhul polegi tegu mitte keelega vaid keeleajaloolaste mõtete kogumiga ehk prototüübiga. Eksitav "algkeele" mõiste on jäänuk 19.saj valgustatud positivistide liigenesekindlast lootusest, et nad on kohe-kohe võimelised kõik üleüldse võimalikud maailma teadmised kirja panema ja kadunud keele taastamine on lapsemäng.
Ajalugu näitab, et riigiülest ühtset keelt ei õnnestunud alistatud õpetlaste ja nende raamatute laushävitamisest hoolimata kehtestada ka kogu muu kultuurilise mitmekesisuse hävitanud 秦 keisritel ning Hiina Rahvavabariigil on 20.saj vahenditega, kohustusliku koolihariduse ja vähemuste sundümberõppe käigus kulunud 普通話 läbisurumiseks üle sajandi.

《史墻盤》

Tõsiseltvõetavad keeleajaloolased räägivad mitmetest keeltest:

Pronksiaegse 商 riigi 甲骨 arbumiskirjade keel 12-11.saj e.m.a;
西周 ajastu 大篆 pronkskirjade keel 10-9.saj e.m.a;
Menciuse poolt barbaarseks sõimatud 楚 keel 11-3.saj e.m.a;
秦 riigi 秦篆 kirjad;
秦 keisri korraldatud raamatute põletamisest pääsenud 古文經 vanas kirjas raamatute 東周 haritlaskeel 雅言 8-3.saj e.m.a;
秦 keisri korraldatud õpetlaste hukkamisest pääsenud 今文經 "uuendusmeelsete" konfutsianistide poolt 漢 ajastul kohendatud 春秋 aja klassikuid matkiv (ka Vietnamis, Jaapanis, Koreas jm kasutatud) diplomaatiakeel 文言文 ehk 漢文 5.saj e.m.a - 20.saj m.a.j;
《爾雅》 entsüklopeedia 西漢 riigikeel 3-4.saj e.m.a;
揚子《方言》 murrete sõnastikus kirjeldatud 蜀 riigi 巴蜀語 1-13.saj m.a.j;
《釋名》 ja 《說文解字》 sõnaraamatutest ja tõlgitud budistlikust kirjandusest tuntud 東漢 riigi lingua franca 通語 1-3.saj;
Põhja-Hiina ühiskeelele aluse pannud Gansu ja Shaanxi murded ( 唐 riigi varastes kirjutistes) u 400 m.a.j;
601.a m.a.j 隋 riigis põhjapoolse Luoyangi ja lõuanpoolse Nanjingi traditsioonidest kombineeritud 《切韻》 kunstlikult vanapärastatud ühishiina riimiõpetus ehk "varane keskhiina keel";
1161.a 《韻鏡》 riimitabelites täpsustatud 宋 ajastu riimiõpetus ehk "hiline keskhiina keel";
金 mandžu ja 元 mongoli riigis levitatud, Hiina 中原 kesktasandiku segamurdes 雜劇 rahvaooperite 元曲 luule (mongoli impeeriumi rahvastele loodud foneetilises 蒙古新字 ehk Phagspa kirjas talletatud 《蒙古字韻》 ja) 《中原音韻》 riimiõpetuses säilinud 漢兒言語 "varane mandariini" ehk põhjahiina suhtlemiskeel 12–15.saj;
1642.a 《韻略滙通》 riimiõpetuses, Korea (üsna erineva hääldusega) 1455.a 《洪武正韻譯訓》 ja 1517.a 《四聲通解》 riimiõpetustes, 1583–1588.a 羅明堅 portugali-hiina sõnaraamatus "Dicionário Português-Chinês" ja 1703.a 萬濟國 hispaaniakeelses hiina keele grammatikas "Arte de la lengua mandarina" talletatud "keskmandariini" ametikeel (Nankingi hääldusega) 1455–1795.a (Portugalikeelne mandarim on sanskriti päritolu nimetus India ja Hiina mõjupiirkondade haritlaste kohta.);
1728.a 清 riigi 雍正帝 keisri 《正音上諭》 käsul kuid kohalike annetuste kulul rajatud häälduse parandamise koolides ametnikele õpetatud 官話 oli suuliseks ametikeeleks (mandžu keele ja vanapärase 文言文 kirjakeele kõrval) kuni 1932.a kodanlikus vabariigis Pekingi häälduse põhjal üllitatud 《國音常用字彙》 õigekeelsussõnaraamatuni.

《蒙古字韻》

   Seetõttu on paljude sõnade (nagu 若, 夫, 子 ) tähendusala väga laialivalguv ja mitmeti tõlgendatav . Kitsama ajavahemiku ja kitsama piirkonna keeles (näiteks ühe teose piires) on igal märgil siiski kitsam ja ennustatavam tähendus.
   "Rekonstrueerijad" arvavad "vanahiina" keelt (või pigem keeli) olnud "keskhiina" keelest üpris erinev(ad) ja sarnanenud enam vanapärasele khmeri ja tiibeti kirjakeelele, mille häälikukombinatsioonide hulk võimaldab hiina riigikeelest kordi rohkem ühesilbilisi sõnu, kuna nii algus- kui lõpukonsonantide ja konsonantühendite paljusus korvas silbitoonide puudumise. (Silbi ette või taha liidetud konsonantidega tuletati uusi mõisteid jms.)
   Keele loomuliku lihtsustumise (ja allutatud muukeelsete rahvamasside ebapiisava keeleõppe) käigus vaesunud konsonantide hulga korvas hiljem aga rikastunud silbitoonide süsteem.

Murrete ja laenude põhjal võib arvata, et riimitabelites (keeletipu) palataalkonsonantidega (t, n, l ...) algavad silbid algasid varem (keelepära) velaarkonsonantidega (k, g, ng ...).
näiteks: [ 熱 nyet (vietnami: nhiệt, hakka: ngiad⁶, wu: ⁸gniq) <*ngjet
- Arvatavasti vietnami keelde laenati see sõna sellisel ajal ja sellisest kohast, kus see muutus oli juba toimunud, aga g sai säilida mõnes sellises murrakus, mis oli selle muutuse ajaks sellest kohast juba eemal. ]
[ 支 tsye (vietnami: chi, giê; hakka: zi¹, gi¹; wu: ¹tsy) <*kje
aga: 技 gjeX (vietnami: kĩ, kỹ; hakka: ki¹; kantoni: gei⁶; wu: ⁶ji) <*grjeʔ
- Arvatavasti j ees oli veel midagi, mis takistas g peenenemist ja muutumist ts-ks. ]
[ 厚 huwX, huwH (minnan: kāu; vietnami: hậu; jaapani: gu; hakka: hêu⁴; kantoni: hau⁶; wu: ⁶gheu) <*ɡoːʔ
aga: 後 huwX, huwH (minnan: āu; vietnami: hậu; jaapani: gu; hakka: hêu⁴; kantoni: hau⁶; wu: ⁶gheu) <*ɢoːʔ
- Arvatavasti pärast minnan (jt 閩 "min" keelte) eristumist sarnastus (kurgu) ɢ tagavokaalsete silpide algusest ɦ häälikuga. ]

Sellisel moel ei saa siiski *rekonstrueerida 閩 keelte ja riimitabelite ühiseks eelkäijaks peetavast 2.saj 東漢 keelest vanemaid keelevorme, kuid saab esitada üldisemaid oletusi.
   Näiteks arvatakse, et silbialguse konsonandi järele (silbi sisse) liitunud infiks <r> tuletas pikemalt kestvaid muutusi või korduvaid tegevusi (~ hüpLEmine, punaSTAmine) ja hiljem see <r> ühines eenenud konsonandiga, muutes selle retrofleksseks (kurgu poole pööratud keeleotsaga hääldatuks nagu tänapäeva hiina keeles: re, she, che, zhe); seejuures muutis ta ka järgnenud täishäälikut.
Näiteks: [化 xwaeH < *qʷʰˤ<r>aj-s "moondamine, sulamine" ]
Sama sõna on *rekonstrueeritud ka teisiti: [化 xwaeH < *hŋʷraːls "moondamine, sulamine" ]
Sellest omakorda olevat tuletatud [瓦 ngwaeX < *ŋʷraːlʔ "moondunud, sulanud" ]
Põhjustav ehk kausatiivne eesliide *h on eemaldatud ja laskuva 去 tooniga *s liite asemele on lisatud enesekohane tõusva 上 tooniga *ʔ liide: *hŋʷraːls > *ŋʷraːlʔ.
(Kumbki rekonstruktsioon ei pruugi tõsi ega vale olla, aga mõlemad variandid samaaegselt ühes keeles võimalikud ei ole. Küll aga võib neist üks kirjeldada hilisemat ja teine varasemat arengut.)
   Arvatakse, et silpe eristavad toonid kujunesid (nagu Vietnami keeleski) kaduvate tuletusliidete asemele: *s liide asendunud laskuva tooniga ja *ʔ liide asendunud tõusva tooniga. Ülejäänud silpidel oli (värsijala kandev ehk 平) püsiv toon. Kuna toonid on jäänukid tuletusliidetest, siis eristuvadki samast tüvest tuletatud mõisted sageli tooni poolest.
Näiteks: *ʔ liitega [買 meaX < *mˤrajʔ "ostmine" ]
*s liitega [賣 meaH < *mˤrajʔ-s "müümine" ]
   Hiljem eristus ka helitute häälikutega lõppenud silpide katketoon 入. ( 《詩經》 luules riimuvad ...k lõpulised silbid tõusva 上 tooniga, mida seostatakse *ʔ liitega ning ka 閩 jt keeltes on tõusva tooniga silbi lõpus ʔ. ) Seevastu on arvatud, et helilised sulghäälikud (*-d, *-ɡ) olevat silbi lõpust kadudes jätnud järele laskuva tooni H. (Rekonstruktsioonides on neile lisatud s.)

[ 賴 lajH < *raːds ] [ 剌 lat < *raːd]
[ 欬 khojH < *kʰɯːɡs ] [ 刻 khok < *kʰɯːɡ]

   閩 keelte ja riimitabelite ühisest eelkäijast vanemaid keelevorme saab aga tuletada riimiõpetuse eelsete hiina kirjamärkide 聲符 häälduslikke osi (ning 《詩經》 jm luule põhjal tuletatud 31 või 50 諧聲 riimirühma) Hiina-Tiibeti keelerühma kaugemate sugulaskeeltega võrreldes. ( 閩 keeltega sarnaseid ja vanemaid vorme on tuletatud ka Hunanis tunnustamata 瓦乡 ja Guizhous ametlikult mandžudena käsitletava 蔡家 jt väikerahvaste keeltest.)
   Näiteks:
Järgmised sõnad tuletatakse Hiina-Tiibeti ühistüvest *g/s-lwat "(kotist vm) vabaks libisema"
      [蛻 sywejH < *hljods, dwajH < *l'oːds, thwaH < *l̥ʰoːds "kestumine, (liblikanukul) nahast välja pugemine" ],
      [脫 dwat < *l'oːd, thwat < *l̥ʰoːd "(rõivaste) lõdvendamine, seljast või jalast võtmine" (tiibeti: གློད་ glod) ],
      [悅 ywet < *lod "rahuldamine, meeldimine" ],
      [說 sywejH < *hljods "meelitamine, veenmine" ].
Sama riimiga on olnud ka: 兌 dwajH < *l'oːds; 脫 ywet < *lod; 娧 thwajH, ywet < *l̥ʰoːds, *lod; 閱 ywet < *lod; 鮵 dwat < *l'oːd.
   Arvatakse, et põhjustav ehk kausatiivne eesliide *h muutis helilised konsonandid tagavokaalsetes silpides sulghäälikuks (t, d ...), aga (*j-ga märgitud) eesvokaalsetes silpides - sisihäälikuks (s, x ...) :

vanah. 	keskh.
*hm- 	x(w)-, x(w)j-
*hn- 	th-, thr(j)-, sy-
*hng- 	x(j)-
*hngw- 	xw(j)-
*hl- 	th-, sy-, thr(j)-
*hr- 	x-(?), thrj-, th(r)-

   "Eesvokaalsed" silbid olid ilmselt lühemad, kuna 東漢 kommentaatorid nimetavad nende hääldust 急氣 äkiliseks ja "tagavokaalseid" vastupidi: 緩氣 lõdvaks nagu annavad mõista ka nende vasted teistes Hiina-Tiibeti keeltes.
   Kõlalise sarnasuse kaotanud riime peeti pikalt muistsete luuletajate loomevabaduse tagajärjeks ja neid tavatseti ette lugemisel ( 諧音 ) kõlavamaks kohendada, kuni Taivanil 倭寇 piraatide vastu sõdinud (ja pärismaalastest 《東番記》 kirjutanud) 明 ajastu etnograaf 陳第 uurimustes 《毛詩古音考》 ja 《屈宋古音義》 (riimide ja homofoonidega võrreldes) 650 märgi endise häälduse rekonstrueeris. 陳第 oletas ka, et vanemas hiina keeles silbitoone polnud.

蓋時有古今，地有南北；字有更革，音有轉移，亦勢所必至。 _{陳第

《毛詩古音考》·【按第自序】}
- - - - -
   Korrumpeerunud 明 õukonnast lahkunud 清 mandžude vastane lindprii dissident 顧炎武 jagas 陳第 tööst innustatud uurimuses 《音學五書》 rekonstrueeritud riimid 10 tüübiks. 清 riigiametnik ja filoloog 段玉裁 jagas rekonstrueeritud riimid 17 tüübiks ja avastas, et sama hääldusliku osaga kirjamärgid kuulusid alati samasse riimirühma, mis võimaldas rekonstrueerida pea iga märgi hääldust. Ta märkas ka, et vanimais riimides ei hoolita 去 toonist. 清 riigi korruptantide vastane ametnik ja etümoloog 王念孫 hakkas esimesena järjekindlalt toetuma kirjamärgi vormiuuringu asemel häälikuajaloole.
   Raske uskuda, et nii paljude homofoonidega aga tähendusi eristavate silbitoonideta "vanahiina keeles" sai üldse selgelt suhelda. Näib, et hilisem nn "märgi häälduslik osa" võis algselt viidata hoopis sõnatüvele, millest uus mõiste on tuletatud ja homofoonideks kulusid need hiljem, kui tuletusliited naaberhäälikutega kokku sulasid või kadusid. Eri tüvedest tuletatud kuid sama hääldusliku osaga kirjutatud sõnad võisid olla ka eksliku rahvaetümoloogia tagajärg. Igal juhul on pronksiaegse e.m.a 12.saj 商 õukonna keeletarkade analüüsivõime üllatav.
   Mõne ühise hääldusliku osaga kirjutatud silbi alguskonsonandid aga on niivõrd erinevad, et ka tänapäeva lingvistid ei suuda seda selgitada.
   Näiteks "keskhiina" alguskonsonant tsy... kuulub kaht sorti hääldusosadega rühmadesse:

dentaalkonsonantidega (t, d ...):
[ 周 tsyuw (< *t-, eesvokaalne) < *tjɯw
彫 tew (< *t-, tagavokaalne) < *tɯːw
調 dew (< *d-, tagavokaalne) < *dɯːw
- Arvatavasti takistas tagavokaalsus alguskonsonandi muutmist ts-ks. ]
velaarkonsonantidega (k, g ...):
[ 制 tsyejH (< *k-, eesvokaalne) 'cut out' < *kjeds
猘 kjejH (< *kr-, eesvokaalne) 'mad dog < *kreds
- Arvatavasti takistas r eesvokaalil alguskonsonandi muutmist ts-ks. ]

   Teisalt tundub, et juba ammu enne vanimaid säilinud 甲骨 arbumiskirju, veel varasemas kirjaviisis tarvitatigi (nagu ka Mesopotaamias) suvalisi märke suvalises tähenduses 假借 silpkirjana, kuni (keelevahetuste või keelemuutuste tõttu) kirjutatu läks nii segaseks, et mõistelise osa lisamisega kujundati neist täiesti ainulaadne 形聲 märgisüsteem. Seda tüüpi märkide häälduslike osade järjepidev areng tänapäeva hiina keeleni lubab arvata, et tolle uuenduse ajal kirjutati nende märkidega juba mõnd varast hiina keelerühma keelt.

Näiteks:
貽我來牟 _{《詩經·週頌·清廟之什·思文》}
- - - - -
   Arvatakse, et [來 loj < *m·rɯːɡ] kujutas algselt nisutaime, aga kasutati juba 甲骨 arbumiskirjades ka sarnase kõlaga tegusõna "tulema" kirjutamiseks , kuigi meil pole andmeid, kuidas 商 keel tegelikult hääldus.
   西周 keeles lisati mõistelise osana 止 või 辵, kuid hilisemad keeled loobusid nendest ja hakkasid hoopis "nisu" tähenduses kasutama teisi märke: [䅘, 麳 loj < *rɯː] või [麥 meak < *mrɯːɡ]. Kusjuures ka 戰國 ajastu 麥 võis samuti olla tuletatud "nisu" tähendanud 來 märgist koos kõndimisele viitava 夊 mõistelise osaga, kuid hiljem jäi "tulemise" tähendus 來 märgile ja 麥 sai hoopis "nisu" tähenduse.
   "Nisu" [麥 meak < *mrɯːɡ] vaste võib olla tiibeti [tatar: བྲ་བོ bra bo], vanajaapani [nisu, oder: 麦 mugi₁] või vanakorea [nisu: 밇 milh].
   "Tulemise" [來 loj < *m·rɯːɡ] vasted võivad olla birma [tulema: လာ la], hiina [kuni: 迨, 逮 dojX < *l'ɯːʔ], [saabumine: 蒞, 涖, 莅, 䇐 ... < *rɯbs] või [tasuma (kellelegi): 賚 lojH < *rɯːs].

書法

   Hiina varaseim ja suurim (30km²) ajalooline linnaase on 周 ajastu lõpust alates 殷墟 nime all tuntud 大邑商 Henani kirdeosas. Selle vanimad 甲骨 arbumiskirjad pärinevad hiljemalt kuningas 武丁 ajast, kuigi 《竹書紀年》 ja 《書經》 väitel olevat õukonna sinna, 商 hõimu viimasesse pealinna kolinud 盤庚 , kes oli 大邑商 arbumisluude andmeil 商 riigi 18. kuningas. Pole selge, miks hakkasid kritseldatud ennustusi tellima alles 9 viimast 商 valitsejat ja alles 大邑商 linnas. Kas kirjutati varem kontidele tahmaga või pärineb kritseldamise komme hoopis põlisasukate või sisserändajate nõidadelt.
   Eelmise, nn 夏 dünastia viimasest (? 斟鄩) pealinnast, mille pronksivalajate tsunfti arvatavalt 16.saj keskel e.m.a 商 hõim oma linna meelitas, on leitud savikildudele kritseldatud märke, aga need näivad sama piirkonna hilisemast 甲骨文 piltkirjast üsna erinevad.
   Küll aga sarnanevad 商 hõimu viimaste kuningate 甲骨文 arbumiskirjale veel varasema 龍山 kultuuripiirkonna 陶寺 linna keraamikalt leitud algelised 陶文 märgid, mida on peetud astronoomilise teabe talletamiseks. Hoolimata sellest, et samast linnast leiti ka (kirjadeta) arbumisluid ja et kritseldused sarnanevad 商 hõimu 甲骨文 piltkirjaga, ei pruugi kirjutatu olla veel ürgses hiina keeles, sest nad on leitud Henani 華夏 rahva hilisematest 中國 keskmistest riikidest eemal ida- ja põhjapoolsete 夷 barbarite ääremaadel.
   (Hiina vanemaist kultuuridest on leitud hoopis tai, altai, austroneesia, austroaasia jt keelerühmadele tunnuslikke geene ning Mesopotaamia ja Induse kultuuridele sarnaselt võidi samu märke tarvitada erinevate keelte kirjutamiseks.)
   Hilisemast ajaloost on kindlalt teada, et taoline mõisteline kiri levis väga tõhusalt Hiina naaberrahvaste seas, kelle keeled olid täiesti erinevad. Näiteks jaapanlaste jaoks oli esmatähtis 漢字 märgi tähendus ning nad võisid sama märki hääldada mitmel moel. Pealegi võib arvata, et 生肖 ja muudki märgid ei pruugigi pärineda kõik ühest keelest.
    Kuigi vanimad kirjutised pärinevad 13. saj e.m.a, olid joonised juba siis lihtsustunud. Koolitamata ei teakski, et

kujutab ["siga" 豕 shǐ], aga

kujutab ["koera" 犬 quǎn]. Järgnenud 200 a jooksul lihtsustusid nad veelgi.
   Sama vanad kirjamärgid pronksil on kujutatud esemeile sarnasemad, kuna pehmesse savivormi on märke lõigata lihtsam kui luusse. Mõnigi kondile maalitud lause on vaid osaliselt sisse uuristatud.
    商 ajastu kirjatundjad on kirjutanud ka pintsli ja (kinaveri)tindiga savinõudele, kontidele, kilpidele, kivile ja ilmselt kõige enam ka puu- või pambuspulkadele, sest kujutised on pööratud püsti, et nad mahuks kitsastesse püstribadesse. Kuigi pronksile kirjutati juba paremalt vasakule loetavate tulpadena, loetakse arbumiskirjade tulpi tihti keskelt ääre suunas.
    Kuna mitmed liitmärgid näivad koosnevat häälduslikust ja mõistelisest osast ning 商 ajastu lõpul tarvitatati piltkirja juba ka foneetilise silpkirjana - sarnase kõlaga sõnade märkimiseks, siis võib arvata, et 商 keel kuulus tänapäeva hiina keele sugulaste hulka. Siiski võisid needki liitmärgid algselt kujutada mitmeosalisi piltmõistatusi ja koostisosi võisid tõlgendada häälduslikuks hoopis mõne hilisema keele kandjad, kes need märgid üle võtsid.
    Pigem räägiti 商 riigis mitut keelt, mille roll õukonnas võis ka vahelduda. Nüüdseks eristatud 30 000 arbumiskirja märki võivad olla u 4000 märgi kohalikud teisendid. Vähem kui 2000 on dešifreeritud, aga need kuuluvad tänapäeva hiina keele põhisõnavarasse.
    Muistsete kirjanäiteid lahendada püüdes, mõistad ruttu, et niinimetatud "vanahiina keele" asemel on tegu paljude (eri aegadest ja paikadest pärit) keeltega, mida ühendab sarnane süntaks ning aimatava tähendusega kirjamärgid, kuid mis foneetilises kirjas erineksid teineteisest sama palju kui inglise ja islandi keel. Lootusetu on neis keelis kirjutatu algset hääldust taastada.
    Seda, et tänapäeva hiina keeltes vanema luule riimid enam kokku ei kõla, võib põhjustada lisaks hiina keelte omavahelisele sõnade laenanamisele ka võimalus, et vanim luule on õpitud algselt mõnest sootuks võõrast keelest, nagu hiljem on juhtunud Kesk-Aasiast jm pärit 詞牌 lauludega.
    Ka 周 ajastu paljurahvusliku 六國文字 kultuurilise mitmekesisuse hävitanud 秦 hõimu legalistliku keisri kehtestatud 李斯《倉頡篇》 aabitsat pidi praegusele hiina kultuurile alguse pannud 漢 rahvas korduvalt täiendama, selgitama ja parandama, sest palju 秦-keele sõnu jäi neilegi arusaamatuks.

T.II.6.2. 中國 歷史

中國歷史來源

地質

Hiinakeelne teadus on ülemaailmselt oluline juba inimliigi eelse mineviku mõistmiseks. Kui unustadagi Hiina kvant- ja astrofüüsikute panus, siis eirata ei tohi 中國地質 Hiina geoloogia tähtsust:
    1898.a avastatud (74 tonnise) üliharuldase struktuuriga nn Armanty ehk 阿勒泰 raudmeteoriidi - maailma suurim (430 km läbimõõdune) puisteala;
    Maavärinalaineid pidurdav 北京異常 Pekingi anomaalia - arvatavasti ookeanilaamaga 700–1400 km sügavusele mandrilaama alla veetud veekiht;
    Maakera vanima - hadaikumi ajastu 4-2,5 billioni aasta vanuste paljanditega 華北克拉通東部陸塊 Kirde-Hiina mandrilaam;
    240-220 miljoni aasta taguse Põhja ja Lõuna-Hiina laamade kokkupõrke 2000 km pikkusel mäestikukurrutusjoonel tekkinud (teemante sisaldav) maailma suurim u 100 km lai ja sügav 秦嶺－大別－蘇魯 külm-kõrgsurve moondekivimite vöönd, mille kurdmäestikud moodustavad loodusliku tõkke põhja- ja lõunahiinlaste vahel;
        (Tänapäevase geomorfoloogia alused esitas šoti multitalent James Hutton 1785.a, kuid sarnaseid mõtteid oli avaldanud juba Aristoteles, Xenophanes, Pärsia multitalent al-Bīrūnī , 西晉 riigi kindral 杜預 , 東晉 riigi arst 葛洪 , 宋 riigi entsüklopedist 沈括 jt.)

怪誕蟲屬

古生物學

中國古生物學 Hiina paleontoloogia on andnud teadmise:
ediakara 燈影組 ja varakambriumi 帽天山頁岩 lademete veidratest olenditest; triiase 貴陽生物群 ja 關嶺生物群 rikkalikust merefaunast; varakriidiajastu 新民堡群 jõeelustikust, 九佛堂層 sulgedega või nahktiibadega saurustest ja ürglindudest, 義縣組 ürgimetajaist; naha, karvade, värvide, mao sisu, õite, lehtede jm detailideni säilinud hilisjuura 燕辽生物群 loomadest, putukatest ja taimedest jne.
(《神農本草經》, 成漢 riigi ajaloolane 常璩 jt mainivad 龍骨 loheluude korjamist ja nendega 中醫 ravimist. Loheluud on osutunud enamasti kivistunud ninasarviku, karu, hobuse, hüääni, hiidpanda, orangutani, okassea või londiliste luudeks, aga ka kivistunud puiduks või 甲骨 arbumiskontideks.)

古人類學

古人類學 paleantropoloogia on andnud teadmisi inimliikide põlvnemisest:
Hubeist leiti ühe vanima (55,8–54,8 miljoni a vanuse) 20-30 g kaaluva primaadi 基猴屬 Archicebus achillese luustik;
Hiinast on leitud kliimamuutuste survel Aafrikast esimesena välja rännanud inimliigi 直立人 Homo erectuse 1,7 miljoni a vanuseid 元謀人 luid ja (või veel vanema inimliigi) Acheuli tehnoloogia eelseid 2,43 miljoni a vanuseid 西侯度遺址 ja 2,12 miljoni a vanuseid 上陳遺址 tööriistu. Pekingist 50 km kaugusel 1921.a avastatud 周口店 koobas on kõige tuntum ja rikkalikum erektuse leiukoht maailmas;

明宣宗《戲猿圖》

    Erektusega samal ajal (2,2–0,3 miljoni a eest) elas Lõuna-Hiinas (Hubeist Hainanini) ka 200–300 kg-ne taimtoiduline inimahv 巨猿 Gigantopithecus blacki, kellest on säilinud ainult mõni okassea näritud lõualuu ja tuhandeid (okassea poolt urgudesse kogutud) hambaid, (mida 中醫 hiina meditsiini apteekides müüdi 龍骨 loheluudena). Gigantopithecustki on peetud inimlaseks (lumeinimeseks), aga tõenäolisemalt oli ta orangutani lähisugulane nagu teisedki Kagu-Aasia hiidahvid (Khoratpithecus, Lufengpithecus, Meganthropus, Pongo hooijeri, Sivapithecus). Veel 66-57 000 a.t elas Guangxis tänapäeva orangutanist 20% suuremate hammastega Pongo weidenreichi ja Sichuanis on elanud ka giboni liik Bunopithecus. 2 200 - 2 300 a.t välja surnud gibon 帝國君子猿 Junzi imperialis leiti 2018.a arvatavalt 秦始皇 vanaema hauast lemmikloomade (kure, leopardi, ilvese, kaeluskaru jt) seast.
    Gansu 白石崖溶洞 Tiibeti budistliku kloostri koopas mediteerinud munga 1980.a leitud 160 000 a vanune lõualuu osutus valguanalüüsi põhjal 丹尼索瓦人 Homo denisova säilmeks ja varaseimaks kõrgmäestiku inimlaseks üldse. 2020.a leiti koopa 45-100 000 a vanustest kihtidest veel denisova DNA-d, lõikejälgedega luid ja kiviriistu. Väidetavalt said tiibetlased hapnikupuuduse eest kaitsvad geenidki denisovlastega ristudes. DNA ja valguanalüüsi põhjal liigitati denisovlaste säilmeiks ka u 146 000 a vanune Harbiini 龍人 Homo longi kolju ja Taivani kaluri poolt üle 60 m sügavuselt leitud 蔡張人 Homo tsaichangensise lõualuu. 100-130 000 a vanast 靈井遺址 palearktilise koosluse lõunapiiri leiukohast (Henanis) leiti enam kui 15 000 eset ja enam kui 40 000 kütitud imetaja jäänust ning 2 osaliselt neandertallike tunnustega 許昌人 koljut, mis võivad kah pärineda denisovlastelt. 260 000 a vanust 大荔人 ja 215 000 a vanust 馬壩人 ja mõnd muudki vanemat Hiinast leitud koljut peetakse samuti ürgsete inimliikide ristanditeks või tundmatuks liigiks 朱魯人 Homo juluensis, kelle 1700 cm³-ne aju oli tänapäeva inimese 1400 cm³-sest tunduvalt suurem (許家窯—侯家窯遺址).
    Kuigi 尼安德塔人 Homo neanderthalensis on jätnud geene kõige enam just Ida-Aasia rahvastesse, (kuna sisserännanud Doonau tsivilisatsiooni maaharijad on põlised geenid Euroopa suuremast osast välja tõrjunud), on tüüpilise neandertallase säilmete asemel Hiinast leitud vaid võimalikke hübriide. Ometi on neandertallastele iseloomulikke La Quina tüüpi Moustier tehnika tööriistu leitud (lisaks Hiina Mongooliale ja Turkestanile) ka 55 000 a vanusest 龍潭遺址 leiukohast Yunnanis. See kõigutab senist veendumust, nagu oleks, kuni nüüdisinimese mikroliitide ilmumiseni 45 000 a eest, kõikide Hiinasse jõudnud mistahes liigist inimeste taiplikkus piirdunud ühetaolise lihtsast kivisüdamikust laastude löömisega. (Neandertallaste vanema Levallois tehnoloogia hulka on hiljuti arvatud ka 170 000-80 000 a vanune 觀音洞遺址 leiukoht Guizhous jms.)

古遺傳學

Paleogeneetikute meelest segunesid asiaatide esivanemad neandertallastega juba 60 000 a.t (Lähis-Idas) enne Aasiasse jõudmist. Näiteks Pekingist 56 km kaugusel 2007.a 田園洞 koopast avastatud 42-39 000 a vanuse pisut ekvatoriaalse välimusega 田園洞人 kaluri luudest leiti 5% neandertali DNAd (nagu teistegi tollaste euraaslaste säilmetes), kuid mitte märkigi denisovlastest. Üllatuslikult leiti talle sugulane Belgia Goyet koopast, kuigi teised - nii tollased kui nüüdsed eurooplased ja siberlased osutusid talle võõraiks. 田園洞人 geene on tänapäeval enim Hiinas, Jaapanis, Koreas, Kagu-Aasias, Uus-Gineal, Austraalias ning Amazonia ja Chaco (karitiana, suruí ja tšane) rahvastel, kuigi ta pole tänapäeva asiaatide otsene esivanem vaid lähemal andamanlastele.
田園洞人 kuulus (BEA) Ida-Aasia ürginimeste rassi, kelle eellased olid Ülempaleoliitikumi Esimese Lainega Aafrikast väljunud ja (järglasteta väljasurnud Lincombe-Ranis-Jerzmanowice kultuuri jt) Lääne-Euraasia ürginimrassist u 45 000 a.t Iraani kandis eraldunud (tänapäeva andamanlastele lähedastest) Ida-Euraasia ürginimesed , kes omakorda olid Aasia rannakorilastena rännates jagunenud 3ks:

India põlisrahvad (draviidikeelsed paniya, irula jt)
austraallased, paapuad, uusmeremaalased, Filipiinide negriitod
田園洞人, Okeaania, Kagu ja Ida-Aasia, Siberi ja Ameerika rahvad

Ka varaseimad luustikud, mille geene on praegustes eurooplastes säilinud (koopamaalingutest tuntud Aurignac kultuurist) olid Belgia Goyet koobastiku luuleidude põhjal segunenud Ida-Euraasia rassi (田園洞人) ürginimestega. 38 000 a.t Lääne- ja Ida-Euraasia rassi segunemisest sündinud Jakuutia Yana kultuuri heledapäiste Põhja-Euraasia ürginimeste hilisemal (13-15 000 a.t) vähesel segunemisel mustajuukseliste ja tumedanahaliste kuid sinisilmsete Lääne-Euroopa rassi küttidega kujunesid pruuni- ja sinisilmsed, heledanahksed ja heledapäised Ida-Euroopa kütid . Nonde taaskordsel segunemisel Lääne-Euroopa küttidega kujunesid omakorda "mongoliidsete" hammaste ja põsenukkidega, heledad, mesoliitilised Skandinaavia kütid (hilisemate lohkkeraamikute kuid mitte saamide eellased) ning meie Kunda, Narva ja kammkeraamika kultuurid. Väidetavalt (nagu ka Uku Masing ammu enne DNA uuringuid oli keeleliste ja folkloorsete andmete põhjal oletanud) on ka indoeuroopa stepikarjused kujunenud 6000 a.t Ida-Euroopa küttidest - segunemisel Iraani-Kaukaasia kütirassiga . Iraani-Kaukaasia küttide järglased aga olid hiljem Doonau tsivilisatsiooni maaharijate esimese lainena Anatoolia kaudu Euroopasse rännanud. Mõnevõrra üllatuslikult on nii indoeurooplased kui soomeugrilased ja isegi nn "valge rass" olemuslikult seotud Hiina 田園洞人 rassi genoomiga.

N-M231 共祖年代 19-21 000

單倍群

Ka DNA uuringud on soomeugrilastele jt põhjarahvastele iseloomulikku (44-38 000 a vana) N-M₂₃₁ haplogruppi leidnud nii han-hiinlaste, kui Yunnani väikerahvaste seast.

共祖年代 25-35 000

    Hiina-Tiibeti keelkonnale iseloomuliku (35-30 000 a vana) O-M₁₂₂ haplogrupi ja selle han-hiinlaste seas veel levinuma (44-38 000 a vana) algharu O-M₁₇₅ asuala on siiski põhjarahvaste N-M₂₃₁ haplogrupist selgelt kagu pool, kuid nii O-M₁₇₅ kui N-M₂₃₁ olevat lahknenud arvatavast (50-43 000 a vanast) NO-M₂₁₄ algharust (, aga selle kõik senised arvatud leiud reaalsest geenimateriali seast on osutunud ekslikeks).
    N-M₂₃₁ haplotüüpi Y-kromosoomiga meestega kogukonnad rännanud viimase mandrijää maksimumi järel ( Põhja-Euraasia ürginimeste ning Ida-Euroopa küttide lainega ja veel hiljemgi) Skandinaaviani ja vähesel hulgal (Amuuri ürginimeste lainega) üle mere Ameerikasse, nagu tõendavad Baikali äärse varaliselt lõhestunud hilismesoliitilise Kitoi kultuuri, Põhja-Kasahstanis prževalski hobuse kodustanud Botai kultuuri ja eriti rohkelt 遼河文明 tsivilisatsiooni leiud.
    Seevastu O-M₁₇₅ haplotüüpi Y-kromosoomiga meestega kogukonnad on rännanud Kagu-Aasias ja ookeanidel, kuid peaaegu puuduvad Ameerikas, Siberis, Lääne-Aasias, Euroopas, Aafrikas ja Indias. Erandiks on üksikud selle haplotüübi hilisemate mutatsioonidega hõimud. (Kui kasahhi meestest leiab seda haplotüüpi ainult 3%-l, siis kasahhi naiman hõimus 67%. Ka puštu meestest leiab seda haplotüüpi ainult 3%-l, kuid puštu gadun hõimus Afganistani Hazara piirkonnas - kuni 76%. )

mtDNA單倍群

粒線體DNA

    Kõik pärast 70-50 000 a.t Aafrikast väljarändu teistele mandritele ema munaraku kaudu levinud mitokondrilise DNA haplogrupid pärinevad kas Ida-Euraasia M või Lääne-Euraasia N algharust, mis mõlemad lahknesid Ida-Aafrika L3 haplogrupist.
    Ilmselt Indias tekkinud, kuid valdavalt nn "mongoliididele" omased M mtDNA-haplogrupid (eriti M7, M8, M10, M11, ja M haplogrupi järglane G2) on pooltel hiinlastest: 40%-st Lõuna-Hiinas 60%-ni Kirde-Hiinas.
    Lõunapoolsete (Guangdong, Guangxi, Yunnan, Sichuan, Hunan, Taiwan, Anhui, Shaanxi, Shandong, Hebei) han-hiinlaste seas levinud M9 haplogruppi kuulus ka mõistatusliku Yunnani 馬鹿洞 koopa (14 000 a vana) Lõuna-Hiina ürginimestele ja ameeriklaste eellastele geneetiliselt lähedane naisekolju, keda algul peeti (lameda näo, laia nina, tömbi lõua, suurte purihammaste, võimsate kulmude, kõva pealuu ja väikese aju tõttu) (1,5 miljoni a vanuse) Homo Habilise taoliseks mäestiku eraldatuses säilinud arhailiseks inimlaseks.
    Ilmselt Araabias tekkinud N mtDNA-haplogrupid (peamiselt N8, N9, N10: Shanghai, Jiangsu, Fujian, Guangdong, Yunnan, N11: Yunnan, Sichuan, Hubei ja N haplogrupi järglane Y) on omasemad Põhja-Hiinale ja üldse Ida-Aasiale (ka Austraaliale, Okeaaniale, Põhja-Ameerikale, Kariibi mere piirkonnale, Aasia pisikeelkondadele ja Ida-Euroopa nn "mongoliidsetele-europiididele").
    N mtDNA harust arvatavalt samuti Edela-Aasias lahknenud R mtDNA-haplogrupid (peamiselt R9 ja R haplogrupi järglane F - Guangdongis) on omasemad Lõuna-Hiinale ja üldse Kagu-Aasiale (ka Uus-Gineale, Mehhikole, Peruule ja Lääne-Euraasia ning Sahara nn "europiididele").
    Kuigi M haru Lääne-Euraasiast puudub, on ometi nii M kui N haru ürgseimad vormid igiomased Austraalia põlisrahvastele ning N haplogrupi R alamharu väga iidsed variandid on killustunud India eri kastide vahel. See paneb arvama, et kõik mitte-aafriklased on pärit kusagil India ja Ida-Aafrika vahelisel alal rannakorilastena rännanud inimrühmast, kellel olid juba olemas nii M(, N) kui R mitokondrid.
    Kõigi väljarännanute Ida-Aafrika esiema L3 (nagu iga teinegi haplogrupp) võis teistel mandritel välja surra rasketel aegadel suure suremuse ja juhusliku geenivaliku tõttu.

外異蛋白A受體

Tänapäeval hiinlastele kui tüüpilistele "mongoliididele" iseloomulikuks peetavat pleiotroopsete tunnuste kompleksi (tömbim lõug, kühveljad lõikehambad, kõrva kuju, jämedad sirged juuksed, rohked higinäärmed, väiksemad rinnad, kuid harulisemad piimanäärmed) põhjustab lootel üksainus - EDAR geen, mis ilmus (Kesk-Hiinas) küll juba 35 000 a.t soojal ja niiskel jäävaheajal, kuid sai (ilmselt külma eest kaitsva rasukihi ja D-vitamiini rikkama rinnapiima tõttu) valitsevaks alles 19 000 a.t Põhja-Hiina ürginimestel pärast viimast mandrijää maksimumi, kui igikelts oli jõudnud Pekingini. (Kuigi ka Lõuna-Hiina mere rand oli jääkilbi võrra 100 m madalamal, ei erinenud sealne igihaljas mets kuigivõrd praegusest ega soosinud erilisi geenimuutusi.)
Keskmisel kiviajal heleda naha ja juuksed Siberist Ida-Euroopa ja Skandinaavia küttide sekka toonud Põhja-Euraasia ürginimeste rännetest alates on need "mongoliidsed" tunnused levinud ka Põhja-Euroopa " europiidide" seas kuni Šotimaani.

南方與北方

Eelmainitud Põhja-Hiina ürginimeste genotüübi jagunemisest (Huanghe ja Baikali vahel) pärineb nii Hiina linnakultuuri loonud 黃河文明 Kollase Jõe hirsikasvatajate kui (nivhide ja Tarimi nõo muumiate ühiste esivanemate) Amuuri ürginimeste kui ka (pronksiajal metallurgia Hiinasse toonud) Altai algupära Seima-Turbino uussiberlaste haru, kes samuti võisid levitada N-M₂₃₁ haplotüüpi Baltimaadest Jaapanini.

    26-19 000 a.t olid (Hiina-Tiibeti keelkonnaga seostatud) Põhja-Hiina ürginimesed geneetiliselt selgesti eristunud (Kagu-Aasia ja Austroneesia keeltega seostatud) Lõuna-Hiina ürginimestest, kellega nad seni olid moodustanud ühtse - kõigist teistest aasialastest (ka ainudest ja siberlastest) selgelt eristuva genotüübi.
    Kuid 8 200 a.t äkilisele jahenemisele järgnenud Põhja-Hiina hirsikasvatajate massiline kolimine Lõuna-Hiina riisikasvatajate hulka liitis nad taas kokku nüüdseks Hiinaks, mida tänaseni poolitab sujuva üleminekuga kuid selge vastandumine põhja ja lõunapoolsete geenide vahel. Ka järgenenud ajaloos on põhjahiinlased rasketel aegadel korduvalt lainetena lõunasse rännanud. Lõunahiinlased on põhja läinud oluliselt vähem (peamiselt 20.saj industrialiseerimise jm hoogtöö käigus).
    Austroneesia-Kagu-Aasia algupära on (西漢 ajastu lõpul koloniseeritud 閩越 Kagu-Fujiani) 閩 min-keelse, (隋 ajastu eel hiinastunud Shanghai kandi) 吳語 ehk wu-keelse ja (唐-宋 ajavahemikul hiinastatud 嶺南 piirkonna) kantonikeelse rahvastiku genofond. Ka 晉 ajastu rünnakute eest 江西 kaudu Lõuna-Hiina mägedesse pagenud 客家 hakka hõimud on geneetiliselt sarnastunud Kagu-Aasia naaberrahvastega. Ning lisaks riisikasvatusele võib 12 生肖 märgi astroloogiline loomaringki pärineda hoopis Kagu-Aasia-austroneesia algasukailt.

考古學

Vanavarast on huvitutud aegade algusest:
    Hiljemalt 成漢 ajast on 龍骨 loheluudena (peamiselt ravimiks) müüdud kivistunud konte või kivistunud puitu, aga ka 甲骨 arbumisluid.
    宋 riigi peaastronoom, välissaadik, väejuht, riigikontrolör, haridus- ja rahandusminister 沈括 , kes uuris kivistisi ja kaevas oma aiast välja iidse maamõõduriista , kirjeldas 1088.a 《夢溪筆談》 507 artiklis kaasaegse tehnoloogia kõrval ka ürikuid ning muistiseid uurides taastatud oskusi: mõõgaterase kihtide pehmeks kuumutamisest kuni pillide, armillaarsfääride ja laevade taastamiseni. Seevastu kärpis ta konfutsiaanide indu 商 vmm riigi mälestistest väljakaevatud ja kokkuostetud või omaloominguliselt "taastatud" pühade anumatega riiklike palvuste taaselustamisel - väites, et jumaldatud muinasesemed pole mitte aadellike pühade õpetlaste looming vaid lihtrahva meistrite töö.
    宋 riigi ametnikud ja kirja(kunst)nikud 歐陽修 , 趙明誠 jt õpetlased süstematiseerisid sadu pronksi- ja raidkirjajäljendeid, vorme ning kaunistusi, et täpsustada dateerimist ja parandada vigu kroonikates ning sugupuudes. 1092.a valmis üks vanimaid muististe katalooge: 《考古圖》 . 元 ja 明 riigis muististe uurimine vaibus, kuid taastus 清 ajal, kui 16.saj taasavaldati 宋徽宗 keisri tellitud kataloog 《重修宣和博古圖》 , kuigi selles oli leidnud stiilivigu 漢 ajastu muististe määramisel juba 宋 riigi diplomaat, kuberner, ulmekirjanik ja arhivaar 洪邁.
    Kaasaegsed arheoloogilised kaevamised algatas Hiina geolooge koolitama kutsutud Rootsi polaaruurija 安特生 1921.a 仰韶 asulates, kus ta oletas Turkmenistani Anau kultuuri (tuhandeid aastaid hilisemaks osutunud) keraamika "mõjusid". 安特生 oli ka esimesena märganud 周口店 koopa juures kvartstööriistu, ürginimese hambaid jms, mis saadeti 1920datel Uppsala ülikooli uurimiseks.
(Praegu kehtib 禁止出境展覽文物 loend muististest, mida ei tohigi Hiina RV-st välja viia.)

舊石器時代

Hiina vanimad kvartsist tööriistad (koos jaanalindude, elevantide, ninasarvikute, hiidhirvede jt luudega) pärinevad väidetavalt 2 450 000 a.t 西侯度 leiukohast Shanxis, kuigi vanimad (Homo erectus georgicus) ürginimeste luud väljaspool Aafrikat on leitud alles 600 000 a hilisemast 西侯度 leiukohast Gruusias.
    Vanuselt teised (Homo erectus lantianensis) ürginimeste luud väljaspool Aafrikat leiti 1 650 000 - 684 000 a.t 藍田 leiukohast Shaanxis. Lähikonnast leiti ka 1000 000 a hilisema ürginimese säilmeid ja kohalikust jõekvartsist, liivakivist, lubjakivist ja kildast (上陳 leiukohas ka 500 000 a varasemaid) tööriistu: raiekive, munakaid, kaabitsaid, Acheul tüüpi kaheteraga pihukirveid, pihupiike ja pihutalbu; serau, taapirite, londiliste, ninasarvikut, etruski karu, Zhoukoudiani hundi, hiidhüääni, panda, halikoteeriumi jt savanniloomade luid. (Acheul tehnika näib olevat Hiinas püsinud kauem kui Euroopas.)
    Miljoni aasta puhul pole mõtet oletada kogukonna järjepidevust, kohalikku "inimtõugu" ega kultuuri, kuigi muinasleidudes ei näi olevat toimunud erilist edenemist ka erektuse 800 000 - 230 000 a.t 周口店 leiukohas. Varasemad uurijad arvasid koguni, et Hiina erektused jäidki Aafrika algelisemate inimlaste Olduvai ühetera tehnoloogia tasemele. Märgatavamaid muutusi ei ole toimunud ka erektuse järgses jahedas keskpaleoliitikumis: 周口店, 丁村 leiukohtades ega mujal. (Rohketest neandertali geenidest hoolimata Levallois ega Moustier tehnoloogia Hiinas kuigivõrd ei levinud.)

行為現代性

Suureks eeliseks osutunud nüüdisinimlik käitumine (kaubandus; kunst; värvimine; katsetamine, täiustamine ja viimistlemine (osadest kokkupandud riistad: kalavõrgud, õnged, heitepuud, vibud); tulesüütamine; teadmiste sõnaline talletamine (paikkonniti erinevad stiilid); matuse jm kombed) tõrjus viimase jääaja suure suremuse tõttu välja kõik varasemad inimliigid.
    Arvukamad hilispaleoliitilised leiud viitavad Põhja- ja Lõuna-Hiina ürginimeste eristumisele nii rassiliselt kui kultuuriliselt. Põhja-Hiinas jätkatakse 50 000—35 000 a.t varasemate pisiriistade valmistamist. Hiina-Mongoolia 薩拉烏蘇 leiukoha väidetavalt neandertallaste Levallois tehnika mõjudega teravikke, kaabitsaid ja uuritsaid valmistanud 河套人 inimeste luudes on nähtud nii mongoliidseid (lõikehambaid) kui erektuse tunnuseid. Esemeleiud sarnanevad muististega Põhja-Hiina 許家窯, 峙峪, 小南海 ja 周口店 ülakoopa leiukohtadest.
    Isegi 周口店 ülakoopast leitud seni Hiina varaseimais Homo Sapiensi (山頂洞人) luis nähti 1930.a nii mongoliidseid (~ ninaõõs) kui (kromanjooni) europiidseid, ainu, eskimo, australiidseid ja melaneesia tunnuseid, kuid neist on järel vaid mudelid, sest USA sõjaväele üle antud luud ise kadusid II MS ajal. Arvatud on sedagi, et (Fe₂O₃) hematiidiga punaseks värvitud matuste augustatud koljud kuulusid ühele mõrvatud perele või hoopis mitmesse eri rassi. 山頂洞人 kiviriistad olid rohmakad nagu alakoopa erektusel, kuid leiti ka sarvriistu; peene lõikeriista abil uuristatud silmaga luunõel; punasele paelale aetud augustatud koerahambaist, kirevaist augustatud kivikestest, karpidest, kala kidadeta selgroolülidest, kala silmaluudest ja luutorukestest helmeid; koopakaru, hüääni, aasia elevandi, jaanalinnu, gepardi jm konte ...
    Loode-Hiina Ningxia viimase jääaja lõpu 水洞溝 6 kultuurikihi 12 lössi mattunud asulast Ordose kõrbes leiti jõekividest teravikke, kaabitsaid, uuritsaid, puure, nukleusi, ühe- ja kahepoolse teraga lõikekettaid ja poolkettaid; luunõelu; luust ja jaanalinnumunakoorest helmeid. Sarnasusi on nii Lääne-Euraasia Levallois ja kiviterade tehnoloogiaga kui Lõuna-Hiina kivilaastudega. 薩拉烏蘇 leiukohast erinevalt on seal vähe loomaluid. 峙峪 ajastul 35 000—23 000 a.t kõrbe laienemine itta tõukas ka inimesi ranniku suunas.

中石器時代

23 000—10 000 a.t koos kõrbe taandumisega läände levis Mandžuuria rannikult Kesk-Hiinasse (Shandongist Shaanxini) keskmisele kiviajale tunnuslikke pisikesi mikroliite (nooleotsi, lõiketeri jms) valmistavaid kultuure. (Nii vanemal kui nooremal kiviajal valdasid suuremad kiviriistad.)
Shanxi 下川 kultuuris raiuti koonuse või kiilukujulisest tulekivisüdamikust haamrilöökidega täpselt suunatud meisli pihta kilde, millest sai nuge, otsikuid, naaskleid, peitleid, kaabitsaid ja uuritsaid. Suuremad riistad tehti liivakivist või kvartsist. Troopikaloomastikku asendasid piisonid, hobused, eeslid, jaanalinnud. Söödi konni ja hiiri, aga peamine uluk oli antiloop. Molluskikarpidest ja jaanalinnumunakoortest tehti ehteid.
Lõuna-Hiina kultuurid olid aastatuhandeid mõjutatud Kagu-Aasia kaldakoobaste Hòa Bình tehnoloogiast: ühelt poolt teritatud munakivilaastudest lõikekettad, lühikirved, tunnuslikud "sumatraliidid" mandlikujulised talvad, jahvekivid ja luust nõelad, naasklid, noad, labidad, otsikud, lihvitud lõiketerad ja augustatud (?lingu)kivid. 玉蟾岩 jt elukoobaste hilisemaist kihtidest on leitud üle 40 taimeliigi: nii metsikut kui põlluriisi ja varast keraamikat (18 300 - 15 430 a.t). Ulukiluud kuuluvad tänapäeva loomastikku: veislased, hirved, sead, bambusrotid, kilpkonnad, molluskid, jänesed, rebased. 1/3 luudest olid lindudelt.

陶瓷

Euroopa vanimad savinõud pärinevat alles 8700 a.t Jelšani kütikultuuri asulaist Volga ääres Samaara ja Mordvamaa vahel, kuigi savist kujusid põletasid Dolní Věstonice mammutikütid Tšehhimaal juba 28 000 a.t. Jiangxi korilaste 仙人洞 koopast aga on leitud praeguseks maailma vanimaid potikilde juba jääaja lõpust u 20 000 a.t. (Kuigi 仙人洞 väljakaevamised algasid juba 1960-datel, avaldati savinõude uuringud alles 2012.a, sestap oli pikalt maailma vanimaiks peetud 16 500 a.t ainude 縄文 potte ja praegunegi arvamus ei pruugi jääda teaduse viimaseks sõnaks.)
    Augud 仙人洞 astja serval võivad jäljendada nööriauke nahast, puukoorest vms keedukottide riputamiseks tule kohale. Kuna toitu sai hautada ka kolde all kõvaks põlenud savilohkudes, mida on paljudes kiviaja leiukohtades, siis tõenäoliselt hakati anumaid teadlikult voolima iseseisvalt paljudes piirkondades. Ilmselt aga oli rändrahvastel kergem kaasas kanda nahknõusid ja savipotil oli mõtet ainult püsiasulas.
    Mitut sorti kilde koguti 仙人洞 koopa 8 ajastu kihtidest. Varaseimad (Jaapani Sagamino ja Miyagase leidude ning Amuuri äärse Ustinovka pottidele sarnanevad) - tükkidest voolitud nõud viimistleti algul kahvliga kriipides või (hilisemal ajal) käega siludes. Järgmiste kihtide, ribadest voolitud nõuseintele taoti muster (vist hirve sarvest) lapatsiga, millele oli keritud nööri. Mõnele hilisemale potile taoti muster läbi punutud mati.
    Guilini 甑皮岩 koopatöökojast on leitud Pärlijõe vesikonna varaseimaid (12 000 a.t) ( 仙人洞 pottidele sarnaseid ja liivkarastatud nöörkeraamilisi) savinõusid ja kodusigu; lihvitud ja puuritud kivi ja luuriistu (lõikekettaid, ahinguid, nooleotsi, nõelu, juuksenõelu, läbipuuritud jõekarbist nuge); 30 panusteta kükkis maetud inimluustkku; koldeid ja jäätmeauke (110 liiki loomaluid ja molluskikodasid). Kliimasoojenemise ja üleujutuste tõttu katkes koopa asustus u 5000 e.m.a.
    Varased potileiud pärinevadki Lõuna-Hiinast Hòa Bình kultuuri mõjudega koobastest. Põhja-Hiina mikroliidikultuuride keraamika on hilisem nii (tollal mandriga ühendatud) Jaapani, Amuurimaa kui Lõuna-Hiina leidudest ja erineb paikkonniti. Näiteks Hebei 南莊頭 kultuuri asulaist leiti Põhja-Hiina vanimad (10 500 a.t, samuti ribadest voolitud ning nööritud lapatsiga patsutatud) potikillud ja vanimat põlluhirssi.
    7000 a.t tootsid 大汶口 , 河姆渡 jt Ida-Hiina maaharijakultuurid juba mitmekesist õhukest aga mahukat sisselõigete ja maalingutega keraamikat. Potiketra kasutati Hiinas esimesena 半坡 linnas, kuigi mujal vooliti nõusid saviribadest kuni 仰韶 kultuuri hilisjärguni (3500–3000 e.m.a).

戌

Geenimutatsioonide põhjal oletatakse, et ürghundid ja Põhja-Euraasia ürginimesed kodustasid teineteist Siberis 23 000 a.t enne rännet Ameerikasse. Seda toetavad ka arktilisest Yana asulakohast leitud poolkodustatud koerlaste luud.
Geneetilise mitmekesisuse ja Mitokondrilise DNA liinide põhjal on arvatud, et tänapäeva koerad levisid 18 000 a.t Lõuna-Hiina kandist Lähis-Itta, Uus-Gineale ja Austraaliasse, kuid mitte tagasi Siberi suunas. Paistab, et koerad on inimkaaslejatena rännanud nii ühest inimrühmast teise (Ida-Euroopa steppidest tagasi Hiina), kui ka iseseisvalt - inimestest sõltumatult. Geeniuuringud näitavad ka, et kodukoerad on mõjutanud metshunte oluliselt rohkem, kui hundi geene on pääsenud kodukoertesse.

亥

Sead kodustati 9 000-10 000 a.t eraldi Anatoolias ja Hiinas, kuid väljakaevamistel on raske mets- ja kodusea luid eristada, sest ka metssigade (ja kihvade) suurus erineb elutingimustest sõltuvalt. Hiina vanimad kodusea luud on leitud 賈湖 asulast, mille 6600 e.m.a eelsetes kihtides oli ainult metssigu. Kodusiga sai peagi tavaliseks ohvriloomaks ja hauapanuseks.
龍山 ajastul sigade ohverdamine ja matmine katkes ja senine ühtne seatõug segunes erinevate metssigadega. Varaseid vabapidamisel sigu söödeti täiendavalt hirsiga, kuid 漢 ajastuks elas enamik sigu juba sulgudes, hirsile lisaks toidujäätmeist, samas kui Euroopas toitusid sead metsas veel keskajal.

酉

Tais kodustati u 8000 a.t riisipõldudel maiustavad metskanad, sest nende munatootlikkus võib lisatoitmisel kasvada kordi, kuna metskana paljunemispotensiaal oli kohanenud pambuse seemnetsükliga. Pambuseliigid nimelt viljuvad ettearvamatult korra elus kümne või koguni saja-aastase vahega. Hiljem on ka kodukana korduvalt metskanadega taas ristunud.
Hiinast 商 riigi viimasest - 大邑商 pealinnast leitud vanimad kanaluud on 3300, India Mohenjo Darost 4500 a vanad. Varasemad väidetavad leiud võivad olla hoopis metsfaasani vm luud. Austroneeslased sõitsid merd koos koerte ja sigadega ning võisid lisaks muudele Kagu-Aasia kultuurinähtustele viia Ameerikasse ka kanu.

新石器革命

Jääaja lõpul hilisdrüüase järsu kuid lühiajalise jahenemise põhjustatud näljahäda esile kutsutud üksikute toidutaimede kodustamine tegelikult vaesestas endiste korilaste toiduvalikut järsult. Vilja hoiustamisega kaasnenud seisuslik jõukuse kuhjumine seevastu võimaldas mõisates- ja linnades teostada pikaajalisi inseneriprojekte. Põllu- ja linnamajanduse (kraavitamise, raadamise, kaevanduste jm) kaudu hakkas inimliik pöördumatult ümberkujundama maastikku ja liigistikku. Selle nn "neoliitilise revolutsiooni" kaasnähtudeks peetakse loomade kodustamist, keraamikat, kivilihvimist, kirjamärke ja nelinurkseid hooneid.
    Looduslike vaenlaste eest kaitstud paikne eluviis ning kaua säiliv viljavaru pikendas eluiga ja vähendas nii nõrgemate kui vähevõimekate isendite suremust, põhjustades neoliitilise rahvastikuplahvatuse, kuni tiheasustuses levivate nakkuste ja loodusliku valiku blokeerimise tagajärjel kasvanud suremus rahvastiku kasvu taas peatas. Seda tunnistab maaharimisele ülemineku järgsete laste matuste ja muinasleidude äkiline rohkus.
    Taoline neoliitiline iibetsükkel näib olevat maaharimisega kaasnenud kõikjal ja stabiliseerunud mõne tuhande aastaga: Ida-Aasias 6000–2500 e.m.a (Lähis-Idas 9500–6500 e.m.a, Mesoameerikas 1100 e.m.a – 1000 m.a.j). (Sarnane iibeplahvatus ja kahanemine järgnes ka tööstusrevolutsioonile, aga ka vahepealsetele koloniseerimis- ja urbaniseerumislainetele.)
    Kodukitsed, lambad, sead, veised ja kaamelid kodustati Lähis-Idas u 11 400 a.t ja levisid ilma kuivenemise survel koos kliimapagulastega algul mööda sobivaid kliimavöötmeid itta ja läände.
    Jangtse oru Kagu-Aasialased kodustasid riisi ja Huanghe oru Hiina-Tiibeti rahvad hirsi 6000–5000 e.m.a. kuni 3300–2000 e.m.a ida, lääne, lõuna ja põhjarahvaid ühendavas Gansu koridoris hakati mitut liiki hirsi ja riisi lisaks kasvatama veel nisu, otra ja kaera.
    Hiina multikultuuripiirkonna ülikud hakkasid hindama sarnaseid raskesti vormitavast jaspisest 鉞 kirveid, 琮 silindreid, 璧 kettaid jm. Juba 河姆渡 küti-kalurikultuurilt (4000-5000 e.m.a) pärineb maailma vanim, punane lakipuust kauss. Läänekaubanduse kaudu õpiti kohati klaasigi sulatama.
    Keraamikat tehti Hiinas juba 16000–12000 e.m.a. Tõrude varumine võis muuta Hiina korilased paikseks Grööni ajastu kliima soojenemise ja merepinna tõusu ajal u 9700 e.m.a, aga Neoliitiliste kultuuride revolutsioon Pärlijõe, Jangtse, Huanghe ja Liao orus algas alles 7000 - 5000 e.m.a, kui mussoonvihmad ulatusid isegi Loode-Hiina kõrbeteni.

玉器時代

Pronksist ning rauast riistad levivad Hiinas vähehaaval ning erilisi kultuurirevolutsioone ei tekita. Seevastu räägitakse hoopis keskmise ja hilisneoliitikumi jaspisajast, kui argitööst vabanenud nikerdajad arendasid jaspisesemed tööriistadest religiooni ja võimu sümboliteks ning 紅山, 仰韶 , 大汶口 , 屈家嶺 , 良渚 ja 龍山 rahvaste suurejooneliste ehitiste ja linnade planeerimine annab tunnistust keskvalitsusega hõimuliitude moodustumisest.
Juba 東漢 ajastu 《越絕書》 räägib kivi, jaspise, pronksi ja rauaajastust. Jaspisajal olevat valitsenud 三皇五帝 muinaskangelased.

遼河文明

6200 e.m.a kerkis endises Mandžuuria ja Hiina-Mongoolia kõrbes esile Liao jõgikonna tsivilisatsioon.
8500 a.t 小河西 kultuuri nelinurksete tampsavist maakodade ridakülakeste (ovaalsetest keldritest jm) on leitud nii mikroliite, lõikekettaid, kõplaid, lapikud lihvitud kirveid, jahvekive, lihvitud kivitasse, kiviuhmreid, kiviplaatidest koldeid, luupidemega kivinuge, luust pistodasid, ahinguid, augustatud molluskikarpe kui mõne joonega kaunistatud rohmakat liivkarastatud lamedapõhjalist laia suuga keraamikat ja ka savist 5cm inimpea (mis saavad tavalisemaks järgneval 興隆洼 ajastul).

Järgmise - 興隆窪 kultuuri üle 150 (lesode ja katuseuksega) maakoja mahutanud asulatest on teada Hiina vanimad vallikraavid ja vanim linnaplaneering (üle 10 paralleelse tänava). Keskel seisis kuni 140m² kogukonnahoone. Mõningaid surnuid oli maetud otse elamutesse koos Hiina vanimate jaspisesemetega (torukeste, linnu-, soomuse- ja kihvakujuliste ripatsite, kirveste ja silmi katvate seibidega): peamiselt nooremaid mehi ja vähem vanemaid naisi, kuid mitte alaealisi. Ühte 興隆洼 majahauda oli koos emise ja kuldiga maetud inimene, kes kandis karpidega ürpi, mis vanim Hiinast leitud rõivas. 興隆洼 leidude hulgas oli kammkeraamikat (liivkarastatud pressitud sakilise mustriga potte, pangi); viie avaga luuvile; luust ahinguid ja pistodasid; luupideme ja mikroliitteradega kaabitsaid; kivist kirveid, kirkasid, kõplaid, labidaid, jahvatuskive, uhmrinuiasid; kivist lihvitud põlvitav kujuke; kividest laotud keha ja sea koljuga lohe; Hiina vanim elusuuruses savikuju (siiski vist mõnest hilisemast kultuurist, sest asustus kestis u 2. aastatuhandeni e.m.a). (Ainult 興隆溝 asulas oli tõendeid 7650 a.t hirsikasvatusest, kuid sealgi pärineb enamik tärklisest Indo-Hiina päritolu pisarheinast jm taimedest. Korjati ka kreekapähkleid ja pihlakaid.)

趙宝溝 kultuuri veelgi suuremates (ristküliku või trapetsikujuliste) rohtkatusega maakodade ridadest linnades jätkus mikroliitterade, kivist lihvitud labidate, kõblaste, puuritud kinnitusaukudega kirveste, kõverate nugade, jahvekivide; jaspisest, kivist ja savist kujukeste valmistamine. Lisaks (Z) ornamendiga anumaile on mitmesugust poleeritud liivkarastatud keraamikat kaunistatud sisselõigatud kontuuridega (hilisematele Pazõrõk sküüdi tätoveeringutele sarnanevate) mitmevärviliste ruudustikus väänlevate loomadega: kroonfööniksid, kärsslohed, lendhirved. (Aimatav on perspektiivi kujutamine.) 5 taolise ornamendiga anumat (14 seast) leiti elamutest eemal kõrgel rituaalplatvormil asunud hoonest.
Vihmase ajastu lõpujärgu 紅山 rahva toidust moodustas hirss lõpuks kuni 80%, kuid on leitud ka sea, lamba, veise ja hirveluid. Paljud põllutööriistad tehti kivist. Toitu valmistati peentes maalitud savinõudes, kuid hoiustati jämedates riibitud anumates. Lisaks musta ja lilla (Z) ornamendiga anumaile on voolitud ka põletamata savist (6-80cm-seid) rasedaid nukukesi ja üksikuid pronksivaluvorme. (Leitud on ka vaskrõngaid.) 紅山 savimaaling ei matki siiski kaasaegsete 仰韶 kaubanduspartnerite stiili vaid sarnaneb pigem hilisema 龍山 moe kohalikule mustale keraamikale. Elamutel oli kivivundamente ja mõnel tänaval sillutis. Põhja-lõunasuunaline keskne kogukonnahoone võis olla ligi 240m². 紅山 kultuuri asulaist eemal - 牛河梁 künkail laiub 漢 ajastul Hiina-Müüri haru alla maetud, kuid väljakaevatuna 明 dünastia 明十三陵 nekropoli meenutav seinamaalingutega kaugelt toodud paekivist ja tampsavist astmikpüramiidiga hiiglaslik 50km² rituaalkompleks, mille ümara taeva ja kandilise maa kujundeid on selgitatud ürgsete 風水 reeglitega. Seinamaalingute, süvispõranda ja värvitud savisammastele toetuva ohvrialtariga kiviplaatidest saalist leiti punase maalinguga keraamikat, jaspissilmadega savist naisepea (ja loomapäid), ainulaadseid puidu ja õlgedega täidetud hiiglaslikke rasedaid alasti savikujusid, jaspisest sigu, karusid ja oma saba jahtivaid 豬龍 kärsslohesid. (Oletatakse seoseid korea, ainu, nivhi jt karukultusega.) Naaberküngastele oli kivist püstitatud hulga torne ja laotud nii ümaraid kääpaid kui kandilisi lamedamaid kalmeid. Haudu ehtisid jaspispanused ning lohe ja kilpkonna kujutised. (Hiljem hiinlastegi seas levinud kombe kohaselt asetati jaspist surnu keelele.)

Jaspisest linnud, tiigrid, kilpkonnad, kärsslohed jms on neoliitikumi kohta haruldaselt meisterlikult nikerdatud. (Taoline rõngaslohe on leitud ka 商 riigi kindralkuninganna 婦好 mausoleumist, mille panuste seas oli muudki juba tollal hinnatud vanavara veel varasemast ajast. Ka 婦好 ise võis olla pärit põhjapoolsest preeriaõukonnast, nagu talle kaasa pandud relvad.) 紅山 matustes võib aimata 興隆洼 ja 趙宝溝 kultuuri mõjusid; jaspisseibid viitavad aga varasematele merikarbipüüdjatest Korea (Goseong-gun, Gangwon-do) kammkeraamikutele. 2001.a avastati veel sarnaseid 草帽山 kääbaspüramiide. Rüüstatud haudade põhjal arvatakse, et võimalik oli ka surnute põletamine ja lagedale jätmine.
10 000 - 2000 e.m.a kestnud vihmase ajastu lõppedes pagesid arenenud keraamikat ja kudumeid loonud 小河沿 ümarmaakodade kultuuri loomakasvatajad ja põllumehed Mandžuuriast Huanghe jõgikonda. Kui Liao tsivilisatsiooni mehed olid kuulunud valdavalt (sõltuvalt perioodist 63-89%) N-M₂₃₁ haplogruppi, mis tänapäeval on selles kandis haruldasem (mongolitel 11%, mandžudel 10%, korealastel 6,58%), aga seda levinum kaugemate Balti (leedu 44,5%), Uurali (eesti 33,9%, läänesoome 42,6%, handi 89,3%), Altai (jakuudi 94,6%, burjaadi 48%), kuid mitte Skandinaavia rahvaste hulgas ning seotud ehk kammkeraamika levikuga, siis praegu Mandžuuria piirkonda valdava (Alaska atabaskide, tunguusi-mandžu ja 匈奴 stepikarjuste esivanemate - Amuuri ürginimeste) C-M₂₁₇ haplogrupi pealetung eelnenud (Henani Hiina-Tiibeti 仰韶 kultuuriga segunenud Shandongi 大汶口 kultuuri hirsikasvatajate) O-M₁₂₂ haplogrupi lainele toimus 夏家店上層 pronksikultuuri ajal.

青銅

Altai Seima-Turbino tüüpi kirveste, nugade ja konksuga odaotste põhjal arvati, et metallurgia olevat 龍山 ajastul Hiinasse toodud Ida-Turkestani kaudu, kuid varaseim Hiina pronks(nuga) on leitud hoopis Gansust.
Valuvorme valmistades kerkis Jangtse suudmealal savipõletus 1200˚C sulamispunktini ning 1400 a.t leiutati maailma varaseim 炻器 kivikeraamika, kuid Lõuna-Hiina tootevalik oli endiselt vormivaene ja glasuurita. Kõrgkuumusahjude tõttu kolis oskustöö elamuist eemale savi, kütise, vee jt toorainevarude lähedusse (夏 hõimu 新砦 sarnastesse) tööstuslinnakutesse. Põhja-Hiina 商 impeeriumi keraamikutel puudus aga kivikeraamikaks sobilik savi ja ahjudki jäid 1000 °C piiresse. Seeeest vormiti anumaid väga vaimukalt ja avastati ka rauavaene valge savi, mis kuumutades punaseks ei muutunud ja sai hilisema portselanitööstuse aluseks, kuni 周 ajastul valged nõud moest läksid. 商 aja lõpuks sai üldtuntuks potikeder.

河西走廊

Hämmastavalt veatult on säilinud Qinghai korilastega segunenud Huanghe ülemjooksu esimeste põldurite 馬家窯 kultuuri musta maalinguga õhukese seinaga punased poleeritud angoobanumad, mida valmistati suurtes töökodades.
    Keskmises 半山 järgus täiendati matuseurnide seniseid musti maalinguid punase lobriga ja rööpjooned asendusid pööristega. Viimase 馬廠 järgu viimistlus muutus taas lihtsamaks ja maaliti ohtralt haakriste. Paljud sümbolid meenutasid 仰韶 stiili. Tuntud kaunistuseks oli kaheksakand, võrk, õis, alasti inimene jne. 齊家 välja kaevanud Rootsi seikleja 安特生 seostas sellist Kesk-Aasia pärast keraamikat 仰韶 kultuuri asunikega, kuid nüüd arvatakse, et seda loonud hiina-tiibeti rahvad rändasid hoopis Huanghed pidi Ida-Turkestani poole.
    馬家窯 kultuuri leiukohast Dongxiang rahva omavalitsuse alal leiti Hiina vanim (2900–2740 a.t) pronksnuga. Arvatavalt Altai Afanasievo kultuuri preeriarahvaste pronksiaegne karjakasvatus ja Lääne-Aasia teraviljad levisidki Gansu koridorist Huanghe orgu just 馬廠 ajastul. Samal ajal (4450–4100 a.t) jõuab Kazahstani lamba ja kitsekarjatajate Begaši talvelaagrisse lisaks nisule ka Hiina hirsikasvatus.
    7800-3000 e.m.a 大地灣, 北首嶺, 馬家窯 ja 齊家 kultuurid läbi elanud 西山坪 asulasse ilmub 馬家窯 ajastul hobuse, kana ja arvukalt sealuid. 4650 a.t alanud intensiivse Lääne-Aasia nisu, odra ja kaera ning Ida-Aasia riisi, tatra, soja, hirsi ja kukeleiva kasvatuse tõttu asendusid 西山坪 segametsad kastanite, kirsside, murelite, hurmaa ja pambusega.

    馬廠 faasist eraldunud 齊家 kultuuri iseloomustavad seaohvrid ja sealuudega arbumine . Rikkalikku keraamikat on mõjutanud nii 馬廠 kui 龍山 anumad. Keskaasiapärase keraamika ja ornamentide tõttu peetakse ka 齊家 hobusekasvatust, metallkirveid ja tüüpilisi nuge Altai Seima-Turbino ja Afanasievo kultuurist mõjutatuks. Pronksist rohkem on leitud vaskesemeid (kuni 64%) - nende seas Hiina varasemad peeglid. 喇家 4000 a.t 38 m kõrguse mudavoolu ohvrite juurest leiti pott Hiina vanimate nuudlitega, kivinuge, lamba ning hirveluid ja kõrgkuumutatud klaasistunud portselani. Ohvrite mitokondriDNA uuringud välistasid võimaluse, et seda kogukonda oleks korraldatud matriarhaalselt emaliini pidi. Mehed kuulusid Kagu-Aasia O-M₁₇₅ haplogruppi. 齊家 luustikud esindasid 20% Amuuri ürginimeste ja 80% Huanghe põlluharijate geene ja võisid kuuluda ürikutes mainitud 羌 rahva või 西夏 tanguutide esivanematele. 磨溝 kalmistult välja kaevatud üle 1000 haua sisaldasid savinõusid, metallist, molluskikarbist ja luust ehteid: nööpe, helmeid, kõrvarõngaid, Hiina vanimaid kaela ja käevõrusid. Cu+Sn(+Pb/As) sulameid oli nii sepistatud kui valatud. Samalt kalmistult leiti ka Hiina vanimat maagist sulatatud rauda (14.saj e.m.a). Palju märke oli vägivallast - ka matusel ohvriks toodud orje. 齊家 kultuuri asulaid ümbritseti sageli kaitsekraaviga.
    5830 a.t jääaja lõpu niiskuses ja soojuses alanud rahvastikukasvu lõpetas aga 3400 a.t kõrbestumine ning 齊家 maaharijad hääbusid idapoolseks (商 ja 周 loodepiiri ohustanud) rauasulatajate 寺洼 ja läänepoolseks (kullasseppade) 卡約 killuks.

陶文

    Tänapäeva hiinlaste kultuuri vanimad kindlad arheoloogilised tunnismärgid on 商 riigi viimasest - 大邑商 pealinnast Henani kirdeosas, leitud 甲骨文 kirjutised arbumiskontidel. Pole selge, miks hakkasid kritseldatud ennustusi alles (13.saj keskel e.m.a) tellima 9 viimast 商 valitsejat ja alles 大邑商 linnas. Kas pärineb kritseldamise komme ja selleks tarvitatud juba selgelt varem väljakujunenud kirjakeel alistatud põlisasukate või hoopis sisserändajate nõidadelt?
    On arvatud, et Henani 商 riigi 3200 a.t 甲骨文 , 1000 a vanemad Zhejiangi 良渚 vesilinna märgid keraamikal ja jaspisel ning Shaanxi 仰韶 kultuuri 4700 a.t 半坡陶符 mustad savimaalingud pärinevad kõik Shandongi 4800 a.t 大汶口陶文 ideograafilisest savikirjast või on koguni seotud 7800 a.t nöörkeraamikute 大地灣 linna savikausside põhja maalitud sümbolite ja 8000-7000 a.t Ningxia 大麥地 kaljujoonistelt leitud u 2000 standardse suuruse ja kujuga märgiga.
    Seevastu 商 riigi 二里崗 kultuuri esimese pealinna 偃师 poolt 16.saj keskel e.m.a üle võetud arvatavalt 夏 dünastia 二里頭 kultuuri viimasest (? 斟鄩) pealinnast leitud savikildudele kriibitud kaldjooned näivad sama piirkonna hilisemast 甲骨文 piltkirjast põhimõtteliselt erinevad. Ka 二里崗 kultuuri kollapsist hilisema, muististe põhjal 商 hõimule omistatud 2400 a.t 小雙橋 linna keraamikale punase kinaveriga pintseldatud linde, inimesi jms kujutavad märgid ei meenuta veel 甲骨文 arbumiskirja (peale arvude).
    Kui 甲骨文 märgid olekski arenenud veel varasema 龍山 kultuuripiirkonna 陶寺 linna keraamika 陶文 märkidest, siis hoolimata sellest, et samast linnast leiti ka (kirjadeta) arbumisluid , ei pruugi kirjutatu olla veel ürgses hiina keeles, sest 龍山 kultuur levis Henani 華夏 rahva hilisematest 中國 keskmistest riikidest eemal ida- ja põhjapoolsete 夷 barbarite ääremaadel.
    Nii hilisemast kirjalikust ajaloost kui ürgse DNA uuringutest nähtub, et hiinlastele tüüpilised tunnused ja kultuurinähtused on pärit erinevatest allikatest nagu teistelgi rahvastel. Ka 20.saj Hiina riigikeele aluseks võetud 12–15.saj 金 mandžu ja 元 mongoli riigis levitatud Hiina 中原 kesktasandiku segamurre 漢兒言語 kujunes eri rahvaste vahelisest "vigasest" suhtlemiskeelest, mida hiljem kohendasid 清 riigi ametnikud ja täiendasid jaapani laenudega vabariiklased-rahvuslased. (Nii nagu Inglismaalgi prantsuspärase normanni kirjakeele asendas normanni ülikute ja saksi-keldi-viikingi päritolu alamate vahelises suhtlemises kujunenud linnaametnike (kesk)inglise kreoolkeel, mis kasutas nii normanni kui anglosaksi sõnavara koos lihtsustatud skandinaavia grammatikaga.)

吳城文化 1500–1000 e.m.a

甲骨文 arbumiskirja meenutavat (juba 17.saj e.m.a 39 märki kombineerides 12, 7, 5 ja 4-kohaliste horisontaalridadena kraabitud) tekste on leitud Jiangxi provintsi Gan jõe nüüdse 贛語 keele ala 吳城 kultuuri eelselt 120 potikillult. Protoportselani tootmiskeskus 吳城 võis kujuneda kaubanduslikus võistluses (商 riigi) 二里崗 kultuuri poolt (500 km põhja poole) Wuhani lähedale Jangtse kaldale 1600 e.m.a rajatud, Hubei vasekaevandamist kontrolliva hiiglasliku (1m²) faktooriaga 盤龍城, kuid 吳城 pronkskirved viitavad sidemetele ka Pärlijõe äärse Vietnami Đồng Đậu kultuurile. Kui 1300 a paiku e.m.a 商 õukond kolis viimasesse pealinna 大邑商 ja nende Henani 二里崗 kultuur kaotas võimu 盤龍城 piirkonnas, kujunes Hubei kandis täiesti erinev 費家河文化 keraamikat eksportiv pronksikultuur. (費家河 asulast leiti 63 põletusahju.) Ning kui 1200 a paiku 盤龍城 jt 商 faktooriad e.m.a 二里崗 kolonistide poolt hüljati kasvas piirkondlikuks kaubanduskeskuseks Jiangxi portselanitootjate 吳城 linn, kuni selle sõjalise hävitamise järel kadus ligi 5 sajandiks piirkonnast pronksikultuur peaaegu täielikult. Alles 周 ajastul võetakse see ala 楚 riigi koosseisu.

良渚文化 3300–2300 e.m.a

吳城 kiri ja kultuur näib olevat tekkinud varasema (kuid geneetiliselt oluliselt erineva) 良渚 riigi mõjuala serval.

jt 良渚文字 märgid, 240 savi- ja jaspisesemel, sarnanevad Shandongi 4800 a.t 大汶口陶文 ideograafilisele savikirjale.
良渚 hilisneoliitiline (oma aja suurim: 290ha) savimüüride ja 6 väravaga pealinn 太湖 järve ääres Jangtse deltas (160km Shanghaist edelas) on tuntud tammide, veehoidlate, sadamadokkide ja kanalite 30 km pikkusest võrgustikust, mis võimaldas aerupaatidega liigelda, taltsutada tulva ja niisutada 10 000 ha riisipõlde. 8km põhja poole oli rajatud tulvatõkketammid. Pealinna keskel laius 30ha lossikompleks 15 000kg mahutava viljaaidaga. Linnamüüridest väljaspool on leidudega kaetud 700ha eeslinna. Kunstküngastesse on süvendatud ka õlgkatustega hooneid. Metropol näib olevat plaani kohaselt rajatud eelnevalt peaaegu asustamata alale.
Zhejiangi provintsi Yaoshan leiukoha 3-kordsel tampsavist kivisillutisega altaril oli 12 hauda 2 reas. Arvatavalt ohverdati orje. 良渚 metropoli ja ranniku meeste Y-kromosoom kuulus valdavalt Kagu-Aasia O-M₁₇₅ haplogrupi Indoneesiast Taivanile rännanud austroneesia ja tai-kadai keelkondadele ja Shanghai ümbruskonnale tunnuslikku O-M₁₁₉ alamharru. (Varaneoliitilistele Fujiani 漳平奇和 säilmetele geneetiliselt lähemaks osutunud) 良渚 kultuuri sisemaa elanikel O-M₁₁₉ puudus.

良渚 jaspisnõule lõigatud olendi kujutis
(3300–2300 e.m.a)

    良渚 alamate hauapanuseks oli keraamika, kuid ülikuhauad on tuntud luksuslikest siidi, vandli, jaspise ja lakktoodetest. Osa 良渚 potte matkib 龍山 musta munakeraamikat ja osa 大汶口 potte, mis viitab omavahelisele suhtlusele. 良渚 meistrid olid maailmas esimesed (ja eelajaloos ainsad), kes töötlesid safiire ja kasutasid teemanttööriistu, millega lõikasid ülikõvast korundist tseremoniaalkirveid. Uhkeid 鉞 kirveid, 琮 silindreid, 璧 kettaid, ripatseid jm valmistati jaspisest, mida sageli kaunistati lindude, kalade, kilpkonnade ja 饕餮 koletistega. 90% tolle aja jaspisest tootsid ja eksportisid 良渚 asulate ehtesepad, mõjutades nii kaasaegseid Kesk-Hiina 龍山 ja Gansu-Qinghai 齊家 kui ka järgnenud kultuure.
    良渚 meistrid on vähemalt 200 a jooksul tarvitanud inimluid ilma suurema lugupidamiseta nagu mistahes toormaterjali. Koljudest tehti anumaid, hirmutisi või maske; jäsemeluudest muid tööriistu. Pooltöödeldud luid on heidetud kanalitesse koos potikildude ja loomajäänustega. Et luudel pole surmaeelse vägivalla ega laiba tükeldamise märke, koguti omaste poolt unustatud konte arvatavasti pärast kõdunemist.
    Shanxist Guandongini toimetanud 良渚 riik hävines (lisaks Homerose aegsetele Vahemere tsivilisatsioonidele ka 大汶口 , 龍山 jt kultuure räsinud) pronksiaegses kliimakaoses (tilkekivide põhjal dateeritult) u 4300 a.t mõnekümneaastasel vihmasel El Niño perioodil, kui korduvalt uputatud Jangtse delta 300 puidust sadamakaidega vaiasulat lõplikult hüljati ja katkes Jangtse oru jaspisekultuuride järjepidevus.
    Ka 良渚 riigile 太湖 järve ääres eelnenud 崧澤 riisi- ja kalurikultuuri arvukaist egalitaarsemaist kalmistuist on leitud märkidega kirjatud mitmekesist keraamikat ja jaspist.
    崧澤 kultuurile 太湖 järve ääres Hangzhou lahest põhjas eelnenud 馬家浜 küti-kalurikultuuri kirstuta kodukalmeist on leitud vaid üksikuid panuseid: keraamikat, värtnaid ja kivist lihvitud kõplaid. (Hiljem hakati matma asulast eemale kalmistutesse ja kõhuli.) Söödi nii metsikut kui põlluriisi. Jaspisest tehti C-kujulisi 玉玦 rõngaid, ripatseid, torukesi jms.
    馬家浜 kultuuriga üheaegselt Hangzhou lahest lõunas levinud 河姆渡 küti-kalurikultuuri kirstuta kodukalmeist on leitud vaid üksikuid panuseid. Tited maeti urnides. (Hiljem hakati matma eraldatud klannide kaupa asulast eemale ja rohkemate panustega.) Maetud olevat välimuselt oluliselt erinenud Huanghe oru rahvastikust. Ka 河姆渡 käsitöö meenutab Kagu-Aasia saari. 河姆渡 asulaist leiti sarvest ja kontidest tööriistu, luuvilesid, puutrumm, maailma vanim (4000-5000 e.m.a) punane lakipuust kauss, musta maalitud keraamikat, savikujukesi ning jaspisest ja vandlist ehteid, lindiidoleid. Elati vaikülades ja (tänapäeval Borneole tüüpilistes) pikkades ühiselamutes. Söödi nii metsikut kui põlluriisi ja kodusigu.

Urisev koletis olmeegi pallimängu puusakaitsel,
Mehhiko Veracruz 600–900 m.a.j.

Üllatuslikult sarnaneb Hiina jaspisekultus isegi ornamentika poolest kauge Mesoameerika traditsiooniga. Seda enam, et mesoameeriklased hankisid jaspist ainult mõnest üksikust leiukohast ja see on kindlasti kohalik tooraine. Sarnasuse põhjuseks võib olla nii suhtlus Ameerikaga mööda Vaikse Ookeani randu, kui ka ürgne geneetiline sugulus. Sarnast lintjat (loom)ornamentikat leiab ka ainude, aleuutide, Kirde-Ameerika indiaanlaste ja isegi maooride rõivastel, tätoveeringutel, paatidel ja puunikerdustel. Suure tõenäosusega on selle stiili Ameerikasse viinud Ida-Euraasia ürginimeste varasemad rõivad, tätoveeringud, paadid ja puunikerdused lihtsalt kõdunenud. Üsna ühesuguseid jaspiskirveid kasutati nii Aasias, Ameerikas kui megaliitilises Euroopas ilmselt ka kõvaduse pärast.

大汶口文化 4300-2600 e.m.a

龍山 kultuuri eelkäijat ja Shaanxi 6000 a.t 仰韶 kultuuri kagunaabrit 大汶口 kultuuri Shandongis ja selle lõunapiiri taga iseloomustavad (mh kinaveriga) maalitud ja lõigatud kirjamärgid rikaste haudade keraamikal, vanimad alligaatori nahaga 鼉鼓 savitrummid, ehmatav (pronksiajani kestnud) koljukujundus ja murdeeas (silma ning lõike)hammaste kiskumine nii poistel kui tüdrukutel.
    9500-1800 a.t on Shandongis olnud palju Lõuna-Hiina ürginimeste (emaliinide) mitokondrilise DNA haplogruppe, kuid 大汶口 koljudel on siiski Põhja-Hiina ürginimestele tunnuslikud kühveljad lõikehambad. Hoolimata sarnasest arhitektuurist ja hammaste kiskumisest on (Põhja-Hiina ürginimestele lähedane) 大汶口 DNA osutunud lõunapoolsetest austroneesia kultuuridest erinevaks, kuigi kestev vastasmõju on püsinud nii Jangtse oru 馬家浜 ja 良渚, kui ka loodepoolse 仰韶 kultuuriga. Nooleotsad 大汶口 laipades annavad tunnistust sõjakäikudest.
    大汶口 varaste matuste panusteks olid üsna võrdsel hulgal juhusliku kujundusega peekrid. Varase järgu lõpu poole hakati haudu piirama pinnasest karniisidega. 大汶口 keskmisel ajajärgul (3500-3000 e.m.a) rändas sisse 仰韶 talupoegi; hauapanuste hulk kasvas, kuid mitmekesisus vähenes. Lõppjärku iseloomustavad puukirstud ja varanduslik lõhestumine: mõned hauad on panusteta, teised aga külluslikult varustatud. Leiti ka 5000 a.t tõendid koljuvigastuse õnnestunud kirurgilisest ravist.
    大汶口 aidad võisid mahutada ka 2000kg hirssi. Hilisemal niiskel ja soojal ajajärgul söödi 大汶口 lõunaaladel ja ülikkonna hulgas rohkem riisi hulka. 85% loomaluudest on kodusealt (ka hauapanusena). Peeti ka koeri ja veiseid, kuid mitte hobuseid. Eriti varasemast järgust on pärit kalaluude ja karploomade hunnikuid.
    大汶口 asula pealmised kihid kuulusid nende geneetilistele järglastele 龍山 kultuurist ja alumised rahumeelsetele eelkäijatele 北辛 kultuurist. Arvatavasti kujunes 大汶口 kultuur 北辛 kultuurist Jiangsu lõunapoolse 龍虬莊 kultuuri mõju all. Hilise ajajärgu 大汶口 rahva välimus viitab veelgi vanema, uputuse käest pagenud 賈湖 rahva aeglasele sisserännule Henanist.
    Hammaste välja kiskumine komme algabki Hiinas 大汶口 eellaste (Shandongi ja Jiangsu) 北辛 kultuurist ja lõppeb pronksiaja saabudes. Eesmärgiks polnud vist sõjakam välimus, sest vigastusi on 北辛 säilmetel vähe. (Muidugi võis sõjas langenuid matta ka teisiti: põletada, visata jõkke või sööta kotkastele.)
    Kalmistud ja ümarad süvendatud elamud paiknesid eraldi - perekondade kaupa. Hilisemas järgus pandi maetule kaasa tööriistu (kivikirveid ja sirpe), jahirelvi (oda ja nooleotsi) vms. Enamik maetuist on surnud haigustesse või vanadusse. Eluiga ja rahvaarv kasvas pidevalt.
    Potikaabete andmeil toitusid nad kiviaja kohta eriti mitmekesiselt: hirsist, kodusea, hirve ja kanalihast, munadest, karpkalast, metsikutest pirnidest, juurikaist jm puu ja köögiviljadest. Peeti ka vesipühvleid. Metsikust kanepist valmistati kangast, korve, köisi, kalavõrke jms. Seemneid koguti vist söögiks, mitte külvamiseks.
    北辛 kultuuri eellaste (Shandongi) 后李 kultuuri kandiliste süvendatud elamute ümbrusest leitud kondid on peamiselt metsulukitelt. Kodustamise algjärgus sea ning koeraluid oli üksikuis asulais. Leiti nii 8000 a.t hirsi kui riisi teri, aga ka savipotte, luust, sarvest, kivist, rannakarpidest ja jaspisest esemeid ning (Henani) 裴李崗 kultuuriga identseid jahvatuskive.
    大汶口 savinõud said 商 hõimu pronksist 鼎 , 鬹 jt ohvrianumate eeskujuks, kuigi on 仰韶 naabritest rohmakamad. Mõne peekri jalg on pitsiliseks augustatud nagu hilisemas 龍山 stiilis, kuid must läikivaks poleeritud pind pole kunagi maalitud. Ka 大汶口 valge ja kollase keraamika areng jätkus 龍山 ajastul ja näib koguni matkivat needitud vaskanumaid, millest siiski ühtki näidet pole säilinud. Enamik anumaid on leitud matusepanustena või surnuurnidena.
    大汶口 märkides on nähtud sarnasust 商 ja 周 hõimude peremärkidega, kuna nad esinevad üksikult: 16 savikillul kordub 8 märki. Väidetavalt võib mitmes kiviaja kultuuris tuntud märk

kujutada ["loojangut" 旦 dàn] või ["eredust" 炅 jiǒng].

裴李崗文化 7000–5000 e.m.a

仰韶 kultuuri eelkäijate - ühe Hiina varaseima savitöötlejate 裴李崗 kultuuri u 100 asulat paiknevad 100 km²-l 洛河 lõunakaldal Henanis (夏 dünastia viimase 斟鄩 pealinna ja 商 riigi esimese 西亳 pealinna kandis) püsinud ligi 2000 a.
Toitusid nad peamiselt hirsist, nii mets kui kodusea, hirve ja kanalihast, karpkalast. Kanepist valmistati kalavõrke jms. Kalmistuil pole näha varalist eristumist.
裴李崗 kultuuri eellaste (Hebei) 南莊頭 kultuuri asulast leiti Põhja-Hiina vanimad (10 500 a.t) potikillud ja vanimat põlluhirssi, jahvatuskive, kodukoera luid jms. 南莊頭 järglane on ka Hiinas esimesena vaske ja potiketra kasutanud Shaanxi 仰韶 kultuuri eelkäijate nöörkeraamiline 磁山 kultuur Hebeis, mis on tuntud 1000kg mahutavatest hirsikeldritest. 磁山 muististes nähakse nii lõunapoolse (Henani) 裴李崗 kui idapoolse (Shandongi) 北辛 mõju.

    裴李崗 asualast mõne päevatee (107km) kaugusel eemal lõunas mitusada aastat varem rajatud 賈湖 asulas kasvatati lisaks hirsile ka tol ajal kõige põhjapoolsemat riisi ning alepõletamise asemel - püsipõldudel. Sarnastumine 裴李崗 kultuuriga algas keskmises asustusjärgus 6600-6200 e.m.a. Lähimad naaberkultuurid aga olid veelgi kaugemal ida ja lõunapool. U 5700 e.m.a 賈湖 linn uppus ja elanikkond lahkus koos oma varaga.
    Hiilgeajal elas selles vallikraaviga ja oradega kaitstud 5,5ha suuruses linnas kuni 800 inimest. Süvistatud elamuid oli osalt laiendatud mitmetoaliseks. Lisaks potipõletusahjudele leiti linnast avar keskväljak.
    400 luustikku 300 hauast sarnanesid Shandongi 大汶口 ja 仰韶 kultuuri kohaliku Henani 下王崗 leiukoha Põhja-Hiina ürginimestele. Kalmistu uurimisest järeldub, et pidevalt kasvas keskmine eluiga (kuni 40 a) ja rahvaarv ning laste suremus vähenes, suurenes kehakasv ning paranes luustiku ja hammaste tervis. Koljukäsnad viitasid rauapuudusele, kuid parasiite oli harva. Arvatavasti polnud ka sõdu, kuna üksikud vigastustega luustikud ei pärinenud samast ajajärgust. Mõnel juhul on värskelt surnult pead maha lõigatud ja pööratud loodesse.
    Ajas kasvas ka hauapanuste hulk: pottidest ja graveeritud türkiisist kuni kilpkonnakilpideni, kuid need näivad viitavat pigem lahkunu ametile kui jõukusele. (Naistel oli vähem panuseid.) Tited maeti saviurnides, teised - aukhauda ja enamasti ükshaaval. Haudadel polnud vist kääbast ega muud tähist, kuna sageli on maetud põiki üle vanema matuse.
    Toituti mitmekesiselt: hirsist, riisist, jänese, hirve, mets- ning kodusea, veise, kure ja kanalihast, munadest, metsikutest pirnidest, aprikoosidest, tõrudest, kastaneist, ubadest, juurikaist jms. Potikaabete andmeil pruuliti (? hallitanud) riisist, meest, viinamarjast, krüsanteemist, kuusevaigust ja viirpuulehtedest kärakat. 賈湖-st on leitud ka Hiina vanimat metsikut sojauba, vanim karpkalakasvandus.
    Linnast leitud üle 20 u 20cm pikka 4-7-augulist (pentatoonilist) 骨笛 kure tivaluust vilet on vanimaid mängimiskõlbulisi pille kogu maailmas. 2 vilet pärines kõige varasemast järgust ja 1 oli murdekohas kanepiniidiga kokku õmmeldud. Kureluust ja sulgedest tehti palju muudki. Kanepist valmistati kalavõrke ja kangast, rohust viljakorve, savist kolmjalgseid kaanega katlaid, kivist labidaid, kidalisi harpuune, naaskleid jms.
    賈湖 linnast leiti ka Henani 商 riigi viimaste kuningate 3200 a.t 甲骨文 arbumiskirjale sarnaseid kuid 4800 a vanemaid (8000 a.t Doonau tsivilisatsiooniga ühevanuseid) 賈湖契刻符號 (目, 曰 jms) piltmärke. Need olid 商 kirja sarnaselt 9 kilpkonnakilpidele ja 2 kontidele uuristatult. Mõnes kilbis oli ka 商 rituaalile sarnaseid kuumutamiseks puuritud auke.
    Kuigi vanemad kiviaegsed sümbolid esinevad ükshaaval ja sestap pigem peremärkidena kui kirjana, on ka paljud hiina kirjamärgid ( 秦 , 夷 , 漢 ) või nende praegused hääldislikud osad tähistanud algselt kohti või hõime.
    Hilisema Hiina kirjakeele kiire muutumine tõendab, et tegu ei saa olla 4800 a vanemas 商 keeles kirjatöödega. Küll aga on usutav, et ka 10 000 a.t kirjutasid ürginimesed millegi ülestähendamiseks märke, mis sarnanevad isegi tänapäeva hiina keele kirjamärkidega. Kindlasti pole ka savinõud, kilpkonnakilbid, kondid ega ka koopaseinad esmased kirjatarbed. Lõikumisest ja uuristamisest märksa mugavam on joonistada söe, vere või mudaga pambuse, puu või kooretükile ja veel lihtsam sirgeldada alati kättesaadavale maapinnale esimese kättejuhtunud eseme või sõrmega, kohe kui millegi kujutamiseks vajadus tekkis.
    Arheoloogia tõendab, et mingeid kirjamärke tarvitasid Hiinas nooremal kiviajal paljud omavahel suhelnud maaharijad rahvad ja tõenäoliselt tarvitasid mingeid karjamärke ka karjakasvatajad. Ka on teada, et kontidega arbusid nii Põhja-Aasia kui Ameerika rahvad ning 賈湖 linnast on leitud 商 dünastia märkidega sarnanevaid arbumisluid ja kilpkonnakilpe. Võib arvata, et arbumisluudele kirjutati Henani hilisema 華夏 rahva 中國 keskmistest riikide piirkonnas juba aastatuhandeid varem, kuid esimesed kirjatööd on leitud alles viimaste 商 kuningate (1254–1197 e.m.a) "arhiividest" selle pärast, et varasemaid arbumisluid ei kogutud suurtesse aukudesse vaid hävitati või visati minema. See et juba vanimad leiud on väljakujunenud mõistelise ja hääldusliku märgiosaga kirjaviisis, tunnistab, et kogu varasem kirjakultuur on lihtsalt kõdunenud. (Kunagisest papüüruspärandistki on säilinud vaid imeväike osa tänu Sahara kuivale pinnasele.) Võib arvata enim on kirjutatud tindiga puu- või pambuspulkadele, sest kujutised on pööratud püsti, et nad mahuks kitsastesse püstribadesse. Ka on arbumiskirjadest hilisemad pronkskirjad kujutatavatele loomadele või esemetele äratuntavamalt sarnased ja seetõttu lähemal vanemale kirjaviisile.

鐵器時代

Läänest pärit raudnoad, -mõõgad ja -nooleotsad levisid enam kui 3000 a.t Ida-Turkestani kaudu Gansu-Qinghai alale. 14.saj e.m.a kuuluvad Hebei 石家莊 asulast leitud meteoorrauast teraga pronkskirves ning Gansu 齊家 ja 寺洼 kultuuri raualeiud.
    Rauaaja alguseks peetakse 西周 impeeriumi lagunemist pärast 771 e.m.a, kui rauasulatamist 6.saj e.m.a ka kirjalikult mainitakse, kuid pronksriistad jäävad vähemusse alles pärast 東周 ajastu lõppu.
    Veel 《漢書》 kirjeldab Gansu koridori kontrollinud 敦煌 garnisonist läänes rändleva 婼羌 karjusrahva soomusrüüd, mägimaagist sepistatud mõõku jt raudrelvi. Ka 宋 riigi multitalent 沈括 on kiitnud Kirde-Tiibeti 青唐 riigi 羌 seppade peegelsiledat sinakast terasest raudrüüd.

黃土高原

鄂爾多斯

Viljakas 河套 luhakäär piirab põhjast Ordose lavamaad, mille põhjaosa moodustab viljatu Ordose soolakõrb aga lõunaosa jääb viljakale Lössitasandikule . 西域 Siiditeega ühendav Gansu-Qinghai koridor avaneb Lössitasandiku edelanurka.
    Hiina suurim eelajalooline linn (400ha) 石峁 leiti Ordose kõrbest lõunas Lössitasandiku servalt. Nüüdisinimese hilispaleoliitilised 水洞溝 kultuuri asulad aga on lössi mattunud juba viimase jääaja lõpul.
    Ordose lavamaa kaguäärel Shaanxis, 120 km Xianist põhjas, Põhja-Hiinat Lõuna-Hiinast eraldava 秦嶺 mäestiku põhjanõlva 渭河 viljaka 關中 alanguoru idapiiril asus ka läänepoolseim ja järseim Hiina 4-st pühast mäest 華山 ehk 崑崙.
    Mäestikega kaitstud ja lössikarjamaade sõjaratsudega varustatud 渭河 orust on valitsetud nii loodepoolseid kaubateid kui idapoolset - Hiinat aastatuhandeid. Sealne 周 ja 秦 suguharude kants Xi'an on olnud paljude dünastiate pealinn. Kuid kliimamuutuste ja (tänini kestva) ülerahvastuse tõttu sõltub toiduvarustus juba 唐 ajastust peale jõekanalite kaudu Jangtse orust toodavast. See põhjustab rasketel aegadel katastroofilisi pagulaslaineid.
    Ordose ajalugu algab 司馬遷 kroonikas ühte patta loobitud kõikvõimalike " hunnidega " (Quǎnróng, Xiǎnyǔn, Xiānyú, Xūnyù, Xiōngnú ...). Kuid kuna krooniku väitel ajas hunnirahva põhjapoolsetele kõnnumaadele juba 黃帝, siis pole mõtet uskuda ka tema muid jutte nende tekkimisest 1000 a hiljem viimase 夏 keisri 夏桀 naiste kooselust keisri pojaga vms, kuigi mõne pere steppi, naabrite hulka pagendamine võiski olla sage.

Idairaani-sküüdipärased ülikunimed, piimandus ja haldusmõisted "pärishunnide" 匈奴 keeles aga viitavat 匈奴 eellaste üle domineerinud 鄂爾多斯 sküütidele, kes ei olnud 匈奴 säilmetega geneetiliselt lähedased. On arvatud, et mingi tõuke Kesk-Aasia ja Lõuna-Siberi sküütide tõrjumiseks Hiinasse andis ka Makedoonia Aleksandri rüüsteretk Iraani ja arvatavasti tekkisid just sküütide eeskujul Hiina steppidesse kiiresti liikuvad 東胡 ratsalaskurite armeed, kelle peatamiseks hakati müüre ehitama.
    Ordose sküüdi leidudele sarnaseid on Liao oru tsivilisatsiooni (geneetiliselt Amuuri ürginimestega seotud) 夏家店上层, Hiina-Mongoolia 毛慶溝 ja Gansu 沙井 kindluskultuuris. Idasküütide DNA-s on lisaks Ida-Euroopa stepirahvastele ka nganassanidele lähedasi Ida-Aasia geene ja näib, et uhked kääbasmatused on levinud koos geenidega hoopis idasküütidelt läände. Ka väänleva loomornamendi vanimad leiud on idast: 10.saj e.m.a Hiinast ja Jenissei orust.
    Ordosele omast väänlevat ornamenti on juba sküüdieelsete (kliimakuivenemise järel hobuse- ja karjakasvatuse ning pronksivalu omandanud) mongoliidsete 朱開溝 küttide ja maaharijate muististe seas, kes geneetiliselt olid lähedased tänapäeva evenkidele ja (kitanite järglastele) daguritele ning Liao oru tsivilisatsiooni (geneetiliselt Huanghe oruga seotud) 夏家店下層 hirsikasvatajate kunstis.
    河套 luhakääru 桃紅巴拉 jõukate nomaadide jt 7-6.saj Ordose pronksikultuuride säilmed on veel selgelt Põhja- ja Ida-Aasia tüüpi, kuid 6.saj vastanduvad neile Lääne-Mongoolias europiidsed jooned ja levivad idairaani Saka sküüdi relvad.
    Praegu taas kõrbestuvat Ordost katsid tollal lopsakad karjamaad. Rohked pronksist aisakaunistused haudades 6-5.saj e.m.a viitavad rohkem vankrielanikele kui ratsarahvale. 500 e.m.a - 100 m.a.j Ordose pronksikunsti tuntakse sküüdipärastest terariistadest, telgitippudest, valjastest, kaitserüüdest ja sküüdi-hiina segastiilis väänlevast loomornamentikast. Ordose pronkspistodad mõjutasid relvastust Põhja-Kyushuni Jaapanis.
    4.saj e.m.a asendusid haudades vankrid - ratsude ning tinutatud pronks - 秦 riigi kuld- ja hõbetoodetega. Gansu koridori kagunurka saabus lainetena Altai-päraste (Pazõrõk sküüdi nokkhirve jms) kaunistustega sisserändajaid Siberist. Läänemaistelt meistritelt levis granuleerimine Hiina kullasseppadele. 4.saj kultuurimuutust on seostatud just 匈奴 hõimud alistanud 月氏 rahva sisserännuga, sest pärast 匈奴 võimupööret, kaob neilt aladelt ka taoline kunst.

史學史

Keisririigi lõpul hakkas 疑古派 rühm euroopaliku hariduse mõjudega akadeemikuid 東周 ajastu eelses ajaloopärimuses kahtlema, sest ajalugu on läbi kogu ajaloo toimetatud, ümbertõlgendatud, erinevaid koolkondi võrreldes valikuliselt parandatud, üha uute säravate detailidega täiendatud ja teadlikult võltsitud. (Sestap oli ka üldtuntuks peetud ajalooline kontekst, mis kirjutamata jäeti, erinevate ajastute õpetlaste meeles erinev.) 1926–41.a üllitati 350 kirjutist ajakirja 《古史辨》 7 aastakäigus. Väideti näiteks, et:

《竹書紀年》 jutu sellest, kuidas Suure Uputusega nuheldud keiser 唐堯 ise loovutanud võimu oma poja asemel oma 53 aastasele väimehele 帝舜, mõtlesid välja 周 usurpaatorid, et õigustada päritud võimu kandjate kukutamist. (Sama 《竹書紀年》 teises lõigus väidetud hoopis, et 帝舜 pannud 唐堯 vangi.)
禹 olnud algul pronksnõudel kujutatud tootemloom 龍王, keda hiljem hakatud jumaldama kangelasliku vetevalitsejana.
東漢 õukondlased kopeerinud osa 商 ajastu sündmusi ka 夏 ajastusse, et oma enese võimule naasmist "ajaloo kordumisena" legitimiseerida.

Senistes ajaloodogmades kahtlemine äratas suurema huvi väljakaevatud eelajaloolise ainese vastu, aga sünnitas ka uusi fantastilisi teooriaid. Mandžu ülikkonna vastane rassistlik hüperdifusionistlike juurtega Sino-Babüloonia teooria on osutunud küll liialduseks, kuid veel 2016.a leidis Hiina geokeemik 孫衛東, et 商 ajastu pronksesemete plii-isotoobid sarnanevad enim Egiptuses tarvitatud maakidele.
    1929.a 李濟, 傅斯年 jt kogutud asitõendid ongi osa nende kriitikast kummutanud. 商 kuningate loend 甲骨 arbumisluul tõendab, et siiski ka 《史記》 jm üle tuhande aasta varasemaist sündmustest kirjutades toetus 司馬遷 usaldusväärseile allikaile. Haudadest leiti seni võltsinguiks peetud ürikuid: 《文子》, 《孔子家語》, 《鶡冠子》, 《逸周書》 ... See omakorda äratas 1990datel vastupidise liikumise, mis sarnaselt piibliarheoloogiale hakkas leidude tõlgendamise asemel legendaarse ajaloo kinnituseks arheoloogilisi tõendeid sihilikult otsima.
    Leitud on ometi ka iidset teadlikku ajaloovõltsimist: n Hiina vanim ajalooline poeem 史墻盤 pronksvaagnal väidab (üsna raskesti mõistetavas murdes) nagu oleks 周 4 kuningas 楚 riigi alistanud, kuigi on teada, et ta selles sõjas hoopis lüüa sai ja tapeti.
    See näitab, et asjata halvustavad autoriteetsete korüfeede akadeemilised ümberkirjutajad (viidete vormistajad) esmase suulise ajaloo kogujaid, tuginedes kriminaaluurijate väidetele, et suuliste tunnistajate mälu on petlik, isegi kui nad tahavad rääkida tõtt ja seetõttu loevad ainult "kirjalikud tõendid".
    Korrapäraselt üheskoos taasesitatav kindlate vormelite ja värsivormiga laulu sisu (nagu 5 korda päevas korratav Koraan) püsib kogukonna rangema kontrolli all kui masside eest varjatud, kirjaoskamatu aadelkonna kinnimakstud kirjatundja tellimustöö. Näiteks maoori suuline ajalugu ulatub u 13. sajandisse ja India veedasid ajastatakse 1500-500 e.m.a, kuigi varaseim indo-aaria tekst on säilinud alles 3.saj e.m.a (kui jätta arvestamata üksikud brahmi sarnased märgid 4.saj e.m.a.)
    Enamik ajaloodokumente sai alguse suulisest käsust ja kellegi meenutusest. Kirjalikud andmed ei genereeru automaagiliselt universaalsest infoväljast. Täna tõeseks peetavad ajaloo "faktid" on valinud (neid ümbritsevast infouputusest) ja sõnastanud (vastavalt oma oskustele, teadmistele ja eesmärkidele) eelarvamustega inimesed.
    Historiograafia tundmine on tähtis, sest see kujundab nii poliitikat, väärtushinnanguid, käitumist kui mõtteviisi isegi siis, kui ta tugineb teadlikele valedele nagu L.Meri müüt eestlastest kui Euroopa vanimast rahvast või alles 17.saj saksa protestandi Hieronymus Wolfi töödest alguse saanud narratiiv Euroopa Isast - Karl Suurest, kes päästnud euroopaliku Rooma tsivilisatsiooni idamaiselt reetliku Bütsantsi käest, kuigi teadaolev ajalugu räägib hoopis muust.

Rooma polnud mitte Euroopalik vaid Vahemereline impeerium. Selle saavutused ei põhinenud keltide ega germaanlaste kultuuril (rääkimata eestlastest) ning põhiline osa vallutusvägede toiduviljast toodi Egiptusest ja Kartaago aladelt Aafrikast mitte Alpide tagant Euroopast. Euroopa keldi ja germaani barbarite eest kaitsesid roomlased end müüriga. Igal pool mujal üritati lõputult edasilaieneda naaberkultuuride aladele. Müüri ei ehitatud isegi põhivaenlase Pärsia tõkestamiseks. Ka väliskaubandus käis valdavalt reetlike Idamaadega mitte müüritaguste eurooplastega.
Karl Suur ei teadnud Bütsansist midagi. Kui ta 800.a lasi paavstil end keisriks kroonida, siis oli pool Itaaliat veel Rooma keisrinna Irene võimu all. Rooma linn ei olnud pealinn olnud juba 402. aastast (74 a varem kui germaanlased Lääne-Rooma keisri Ravennas kukutasid). Rooma impeeriumiks nimetasid Euroopa ajaloolased Konstantinoopoli riiki veel pärast Hieronymus Wolfi surmagi. Ka 1529 ja 1683.a Viini piiramiste eesmärgiks oli Osmani keisril (Kayser-i Rûm) Habsburgide usurpaatori (Kaiser der Römer) kõrvaldamine. Bütsants asendas Euroopa ajalookirjanduses Ida-Rooma nimetuse alles 19.saj koloniaalajastul.
Germaani keisri ja katoliku paavsti liit mitte ei päästnud Rooma tsivilisatsiooni vaid asendas selle täiesti teistsuguse "rüütli ja kloostri" kultuuriga. Rooma paganlikud ja ketserlikud igandid juuriti välja tule ja mõõgaga. Alles tänu araabia teadlastele Sitsiilias ja Andaluusias ning osmanite kätte langenud Konstantinoopolist põgenenud päris roomlastele jõudsid Euroopasse tagasi antiikteaduse saavutused, mis keskaja lõpetasid ning sünnitasid moodsa ja moderniseeruva Euroopa. Karl Suurel polnud sellega mingit asja.

神話

秦 dünastia eelsed sündmused on moondunud üsna muistendilaadseks, isegi kui teatatakse toimumise täpne kuupäev ning loomulikult on sel tohutul maal, üüratu aja jooksul, loendamatuid päid läbides, tõekspidamised muutunud.

Näiteks 《淮南子》 jutustab, et enne ürgühtsuse jagunemist oli taevas maast lahutamatu ja kõik nähtused valmis, kuid veel loomata - kõik koos üks 渾沌 "segane hägu" (tohuvabohu). 《左傳》 nimetab sedasi 渾敦 hoopis üht neljast vääritule valitsejale saadetud nuhtlusest, kelle 帝舜 maailma äärele peletas. 《山海經》 aga nimetab nii 渾敦 näotu ja silmitu kollase koti sarnast Taevase Mäe (Tianšan) ja Pika Jõe (vist Jangtse) tiivulist jumalust kes laulab ja tantsib kuuel jalal (meenutades kõrvu lehvitavat pika sabaga londilist). Ning mõistatuslik munkpoeet 寒山, kelle kummaline looming vältab peaaegu kogu 唐 ajastu, on 莊子 jutu 渾沌 põhjal ( 《寒山子詩集·四庫全書本》) unistanud, kui mõnus oli meie suletud 混沌 keha, enne kui sellesse 9 auku puuriti, mistõttu me peame nüüd nägema, kuulma, nuusutama, sööma ja eritama; riietuma, koonerdama ja makse maksma ning lõpuks sellest haledast elust lahkuma. Ka 中醫 Hiina ravikunsti 內丹 õpetus räägib suletud 混沌 kehasse avauste tegemisest. Muidugi on võimalik, et need "hundunid" on eri algupära ja hiljem segi aetud.
Maailmamunast koorunud Hiina ürghiid 盤古 olevat aastatuhandete jooksul aina pikemaks kasvades lahutanud maailmarebust taeva ja maa (nagu Vietnami Thần Trụ Trời, Tahiti Taʼaroa ja Egiptuse Šu) ja pärast surma jagunenud loodusnähtusteks (nagu Islandi Ymir, Mehhiko Tlaltecuhtli ja Mesopotaamia Tiamat): hingeaurust saanud tuul ja pilved, häälest äike, higist vihm, soontest jõed, lihast muld, kontidest maagid, üdist kalliskivid, silmist kuu ja päike, peast mäed, habemest tähed, karvadest mets ja kirpudest elajad. Kuigi selle muistendi avaldas alles 東吳 riigi daoistist tseremooniameister 徐整 esineb 盤古 nimi juba Kolmevalitsuse eelses hauakirjas. Žuangi rahva müüt räägib, et kõrvitsanumas ulpides veeuputusest pääsenud õde-venda, kes tahusid luisukivist uued inimesed, nimetatud Pan (luisk) ja Gou (kõrvits). 19.saj šoti misjonäri James Legge väitel olevat ka daoistlikel piltidel 盤古 pühamutes kujutatud karvast 盤古 meisliga kivist kilde löömas. Ning žuangide lähisugulased bui rahvas pidas end 盤古 järeltulijateks. Eks vist jäägi mõistatuseks kuidas taolised mõtted ürginimeste hulgas levisid või on tegu järjekordse Kagu-Aasia-austroneesia rahvaste panusega hiina kultuuri nagu riisikasvatuse ja 12 生肖 loomamärgi puhul.

三皇五帝

Pärimuse kohaselt kujundas veeuputuseelset maailma 4 suguvõsa: 有巢氏, 燧人氏, 伏羲氏 ja 神農氏, kuni uputuse peatanud 夏禹 rajas esimese päriliku dünastiana 夏 riigi.
    Piksehaldja 雷神 jäljele astudes rasestunud 華胥 olevat Huanghe oru 成紀 asulas sünnitanud 華 hiinlaste esimese keisri 伏羲 ja ta kaksikõe 女媧.
    《山海經》 väitel olevat mao sabaga 伏羲 ja 女媧 otsustanud pühal 崑崙 mäel (vist läänepoolseimal ja järseimal 4-st pühast mäest 華山 - Huanghe lookes Ordose kõrbe lõunaserval 120 km Xianist) pere luua. 女媧 tegi savist inimesed (kahvatud rikkad ja päevitunud vaesed eraldi) ja 伏羲 õpetas neile, kuidas abielluda , järgida 5 oleku ringkäiku , 八卦 pulkadega arbuda jms. 伏羲 uppunud tütar 宓妃 saanud luuletajate muusaks - 洛河 jõe haldjaks. 伏羲 austamiseks on Henanis rajatud pühamu kunagise 陳 riigi maadele, kus ta olevat 197 aastaselt surnud.
    《楚辭·天問》 ja 《淮南子》 jutustavad, et 楚 hõimu tulemeister 祝融 käest lüüa saanud maosabaga punapäine vetevaim 共工 virutanud ilmasamba oma vaskpeaga kagu poole lääpa ja taeva loode poole kaldu. Sestpeale Hiina jõed voolavad kagusse ja taevakehad veerevad loodesse. Löögi mõjul purskas tuld kaljulõhedest ja uputus ähvardas maailma. Kiskjad ja röövlinnud õginud jõuetuid inimesi. Seepeale 女媧 lõiganud 鰲 kilpkonnalt jalad ja seadnud taevale toeks; parandanud taeva mõrad kirevate kivide sulamiga; tapnud musta lohe kodumaale kaitsevalliks; peatanud põlenud kõrkjaid kuhjates uputuse ning päästnud nõnda inimkonna.
    明 aja romaanis 《封神演義》 jutustatakse, kuidas 女媧 õhutab 周武王 vägede mässu oma templis rõvetsenud viimase 商 türanni 商帝辛 vastu, saates tema kõrvalnaist 妲己 seestama kohutava 狐狸精 libarebase. Ning 清 ajastu raamjutustus 《紅樓夢》 kirjeldab sündmustikku läbi taevamõrade parandamisest üle jäänud kivikese silmade.

三皇 3 haldja hulka arvas 《風俗通》 peale 伏羲 ja 女媧 ka Taevaliku Talumehe 神農 (esimese 炎帝 "ergavaist keisreist"). Lohe auru hingates rasestunud ema olevat Shaanxi 姜 jõe kaldal sünnitanud 華 hiinlaste 3. keisriks sõnni peaga poisi. 神農 kasvanud ruttu ja rääkinud juba 3. päeval.
Hiina pärimus tunneb ka teisi sarvede-sõrgadega hõimujuhte: (sõnnipeaga asurate-deevade ehk aaside-vaanide sarnases konfliktis) 黃帝 Kuldse Keisri 華 rahvale alistatud 九黎 hõimuliidu relvameister-nõidpealik 蚩尤, maa taevast lahutanud 盤古 jt. (Raudlaubaga sarviline pronkspea võib muidugi tähendada kiivrit või peaehet.) Sõdalaste kaitsja 蚩尤 võis olla ka 神農 järglane või abiline. Teisalt, ka järgnenud dünastia rajaja 黃帝 olevat olnud 神農 poeg ja salatarkuste pärija. (Nn 《神農本草經》 käsitleb nii ohutuid kui mürgiseid ravimeid ja muid taimi.)

    《淮南子》 jutustab, et rännates ja katsetades (kuni 70 mürgituseni päevas) leidnud 神農 Hiina ravikunsti 365 ravimit ja toidutaimi ning õpetanud virelevatele inimestele põllumajandust , kaubandust, 節氣 kalendrit jms. Seevastu 《呂氏春秋》 väitel tulnud 神農 hõim (姜) 17 põlvkonnaks võimule vägivaldselt.
    神農 prototüüp võis olla 農家 talupojatarkuse koolkonna rajaja 后稷 , kes olevat Suure Uputuse ajal 夏 keisri õukonnas hirsikasvatust jms aretanud ja keda 《詩經‧生民》 hümnid 周 dünastia jumaliku esiisana ülistavad.
    神農 sisikond olevat lõpuks purunenud järjekordset mürgitaime maitstes juba enne vastumürgiks tee neelamist. Sääraste eneseohverduste eest austati 神農 sünnipäeva 4. kuu 26. päeval tulevärgi, sea või lambaohvriga. UNESCO kaitseala 神農架 mägilased Hubeis on säilitanud u 30 tuhat 7-silbist värssi 唐 ajastu 《黑暗傳》 "Hämara eeposest": 盤古 sünnist 三皇五帝 valitsemiseni, kus 伏羲 ja 女媧 pääsevad uputusest samal moel kõrvitspudelis ulpides nagu ülalnimetatud žuangi müüdis. 神農架 kaitseala on tuntud ka kunagise 巴 riigi järeltulijate 土家 rahva ja kaldakaljudele riputatud 懸棺 sarkade poolest.
    Osa allikaid luges 華 rahva 三皇 3 haldja hulka 女媧 asemel 黃帝 Kuldse Keisri, aga enamasti peetakse teda suurimaks 五帝 viiest (Põhjanaela 太一 saadetud) targast valdjast ja üheks 五方上帝 5 ülemjumalusest. Nagu 神農 olevat ka 黃帝 õpetanud rahvale ravikunsti, kalendrit, põllumajandust, metsloomade taltsutamist jms.
    Esmakordselt on 黃帝 nime mainitud Shandongi 齊 riigi rajanud 姜 dünastia kukutanud 田 pere ohvrinõul - ilmselt ajaloo võltsimiseks, et usurpaatoreid õigustada. Muistses killustunud Hiinas ühtse võimu kindlustanud 黃帝 kultus sai hoo sisse 戰國 ajastul ning 《史記》 esitab juba 黃帝 üksikasjalise eluloo koos kõigi järgnenud klannidega seotud sugupuuga, nagu Hiina ajalugu olekski ühe suure pere saaga. (唐 ajastust peale on ka võõrvallutajate dünastiad ja lõpuks peaaegu kõik Hiina suguvõsad väitnud end 黃帝 järglasteks, kuna ka 犬戎 jt barbareid olevat temast põlvnenud.)
    Talle on pühendatud 漢 ajastu meditsiiniõpik 《黃帝內經》, populaarteaduslik 《黃帝四經》, 《黃帝陰符經》 maagilised harjutused, 《軒轅黃帝四季詩》 ennustused jpm. Ka 漢 õukonnas levis 齊 riigi kaaperdanud 田 dünastia 稷下學宮 akadeemiast pärit 黃老 õpetus, mis ühendas 黃帝 kultuse daoismiga, kuni 漢武帝 kehtestas lõpuks riigiusuks 儒家 konfutsianismi.
    20.saj alul tõusis Mandžu ülikkonna vastase rassistliku Sino-Babüloonia teooria toel taas veendumus, et riiki ei tohiks valitseda barbarid vaid 炎黃子孫 "Ergava ja Kuldse keisri järglased". Ning Jaapanisse pagenud anarhistlik mandžuvaenulik rahvuslane 劉師培 pakkus 1903.a välja 黃帝 esimesest valitsusaastast 2639. a e.m.a algava 黃帝紀元 ajaarvamise.
    《史記》 andmeil oli 黃帝 pärisnimi 軒轅, mis viitavat tema kodukünkale või sellenimelisele läänepoolsele mao sabaga rahvale. 黃帝 kasuisa 少典 hõimu 有熊 on seostatud 仰韶 kultuuri Shaanxi-Henani 廟底溝 piirkonna karukultusega ning oma naabri 炎帝 Ergava Keisri vastu olevatki 黃帝 Kuldne Keiser läinud karudest jt kiskjatest kogutud väega (nagu Karjala eeposes Kullervo). 黃帝 ja 炎帝 ema 附寶 olnud aga 洛河 oru 有蟜 mesinike hõimust. 《國語》 kohaselt: 少典 naine 附寶 rasestunud Suure Vankri sähvatusest ning sünnitanud Shandongi 姬 (või 濟) jõe kaldal 黃帝 ja Shaanxi 姜 jõe kaldal 炎帝. (Arvatavasti on 黃帝 ja 炎帝 tiitlid.)
    《史記》 väitel: 500 a pärast 神農 surma olevat 九黎 hõimuliidu ilmanõiduja 蚩尤 käest lüüa saanud 8. Ergava Keisri väed taandumisel purustatud Kuldse Keisri väe poolt ning sunnitud nendega liituma 蚩尤 vastases sõjas. 神農 ja 有熊 hõimu ühendvägi suutnudki 蚩尤 manatud udus 指南車 kompasskaariku abil viimaks 九黎 rahva alistada ja nende maad anastada. Sellest 炎黃 liidust sündinudki Huanghe orus ühtne hiina 華夏 rahvas (nagu väidab ka arheoloogide 夷夏東西 teooria). Ka 5 oleku õpetus valitsejate ja dünastiate ringlusest väitis, et punase 火 tule dünastiale järgneb kollase 土 maa valitsus. 《帝王世紀》 sõnul olevat 炎帝 valitsenud 120 a ja maetud 長沙 linna. 黃帝 aga kiirgunud oma riiete seest taevasse (nagu daoismi rajaja 張道陵 , Eelija, Jeesus ning Muhamed). Tal on Shaanxi 黃陵 mäel mausoleum ja talle olevat ohverdatud juba 442 e.m.a, kuid mõlemale keisrile on ehitatud mausoleume mujalegi. 黃帝四面 nime all kehastab ta nüüd maailmakõiksuse keset, millele keskendudes saavutavat valitseja vankumatu võimu kõige üle.
    五帝 5 targa valdja hulka arvatakse ka 黃帝 pojapoeg 高陽 , kes saadetud 10 aastasena koos ( 金天 ) lellega Confuciuse kodulinna 曲阜 faktooriasse Shandongi 東夷 rannikubarbareid talitsema ja 20 aastasena valitud vanaisa järglasena keisriks. Temagi korrastanud kalendrit ja kombeid: katkestades 苗, 重 ja 黎 hõimu šamaanide taevaskäigud ning kehtestades 社稷 ohvritoimingud "mullaviljakuse" heaks.
    Korea 高句麗 ja Hiina 秦 klanni esiisaks on peetud nii 高陽 kui ta lelle 金天 poega - (神農 hõimu mässu vaigistanud) järgmist keisrit 高辛 , kelle korraldusel loodi pimedate orkester ja kelle luulele komponeeriti tantsulaule.
    五帝 5 viie valdja hulka arvatakse veel 高辛 teine poeg 唐堯, kes pärinud 20 aastasena trooni oma vanemalt vennalt, aga suutmata tarkusest ja õiglusest hoolimata Suurt Uputust taltsutada, loovutanud salapärase 四嶽 soovitusel 28a enne surma võimu 9 süüdimatu poja asemel oma 53 aastasele väimehele 帝舜. (Sama 《竹書紀年》 teises lõigus väideti hoopis, et 帝舜 pannud pärast 唐堯 vangistamist troonile tema poja, viimaks tõuganud võimult ka tolle, kuni 夏禹 temagi kukutas.)
    Viimane 五帝 5 targast valdjast on 陳 riigi 胡 dünastia esiisa - 東夷 rannikubarbar 帝舜, kes süvendanud tulvavaid jõgesid, jaganud järele jäänud valdused 12 州 saareks, korrastanud suhted naaberrahvastega ja peletanud riigist 四凶 4 nuhtlust. Üks neljast olnud 唐堯 minister ( 高陽 soost) 崇伯鯀, kes teinud uputust tõkestavad tammid taeva jumalustelt varastatud 息壤 "kasvavast mullast", kuid vallid purustanud vesi uputanud massiliselt inimesi. (Kasvava maaga uputuse lõpetamine on maailmas levinud müüt.) Pärast 崇伯鯀 hukkamist määras 帝舜 uputust ohjeldama tolle poja 夏禹.
    帝舜 veetnud lapsepõlve (võõrasema süül) hulkudes, külarahvast lepitades ja õpetades. Kui 四嶽 nõunikud soovitanud riigi valitsemises ja laste kasvatamises ebaõnnestunud 唐堯 keisril pärandada troon sellisele orvule, siis esmalt andnud ta 帝舜 naiseks oma 2 hellitatud tütart. Nähes, kuidas väimees suutis ta tütred kehvades oludes taltsutada, andiski 唐堯 talle võimu üle juba oma elu ajal. Kuna ka tema lapsed olid äpardunud, määras ka 帝舜 järgmiseks keisriks uputuse taltsutanud võõra - 夏禹.

夷夏東西說

Arheoloogia ja geeniuuringud tõendavad, et Hiina tsivilisatsioon on vähemalt mesoliitikumist peale arenenud väga erinevat päritolu kultuuride segunemise kaudu ning kliimamuutused on korduvalt põhjustanud massilisi rändeid. Ka Huanghe oru ühtse 華夏 hiina rahva sünnile 炎黃 liidust leiavad arheoloogid kinnitust.
Sadade 後崗 tüüpi külade ja linnade hierarhiline võrk (<10 000 m² 居, >10 000 m² 邑, >50 000 m² 都) Henani, Hebei ja Shandongi piiril on kestnud järjepidevalt 仰韶 ajastust läbi 龍山 moevoolude kuni 商 riigini ning on tugevalt mõjutanud 夏 dünastiale omistatud 二里頭 kultuuri. Kuna just 河濟 jõeteede ristumise viljakas piirkonnas asub kroonikates mainitud 夏后氏 klanni pealinnade enamik (帝丘、原城) ja nende 姒姓 hõimunimega suguharude 11 läänivaldust Shandongis ja Ida-henanis, siis võib arvata, et hilisemad hiinlaste 華夏 rahva 中國 keskmised linnriigid kujunesid just sel alal: Henani 中原 kesktasandiku kultuuri ja Shandongi 東夷 rannikubarbarite sümbioosis - Lääne-Shandongi 龍山 subkultuuri mõjudega 後崗二期文化 ajajärgul. 2005.a 高城 külas avastatud 916ha varemetest leiti kihte 仰韶, 龍山, 夏 riigi 二里頭，商 riigi 大邑商，春秋, jt ajastuist. 《水經·瓠子河注》 väitel asus seal kandis 夏 riigi 7. valitseja 杼 pealinn 帝丘.
Henani 新砦 külas avastatud, väidetavalt Uputuse ohjeldaja 夏禹 poja 啓 asutatud mitmekordsete vallikraavide ja müüridega 王灣三期 kultuuri pealinn näib olevat 後崗二期 kultuuri põhjalt edasi arenenud. Muinasleidudel on mõjusid nii Shandongi 龍山 ja Gansu-Qinghai 齊家 kui ka Hiina-Mongoolia 小河沿 ja Hubei 石家河 kultuuridest. 新砦 ajajärgu pottide kuju näib varasemast 龍山 ja hilisemast 二里頭 kultuurkihist leitute vahepealsena. Linnast leiti ka 龍 lohede ja 饕餮 koletistega kaunistatud pronksnõusid.

夏朝

Hiina historiograafia 1. dünastia - 夏 riigi olemasolu kohta arheoloogilist kinnitust pole. Erinevalt 商 kuningate loendist pole neid mainitud ühelgi 甲骨 arbumisluul. Kuna 周 ajast pole isegi eelnenud 商 riigi kroonikaid säilinud, siis pole ime, kui ka 商 hõim ei vaevunud 天命 Taeva soosinguta jäänud 夏 kirjavara hoidma. Pealegi võis seda takistada ka keeleline erinevus.
Kuigi 夏 õukonna ajaloopärimus kanoniseeriti alles 1000 a hiljem - 漢 ajastul, mainitakse juba 周 ürikutes vähemalt viimaseid 夏 keisreid üldtuntud ajaloolise dünastiana: näiteks kõnede kogumikus 《書經》 õigustatakse 商 mässajate poolt 天命 Taeva soosingu kaotanud 夏 keisrite kukutamise näite abil Taeva soosingu kaotanud 商 keisrite endi kukutamist 周 mässu läbi. Kuna aga 二里崗 kultuuri esimest pealinna 偃师 omistatakse üldiselt 商 dünastiale, siis nende poolt 16.saj keskel e.m.a üle võetud 二里頭 kultuuri linna arvatakse 夏 dünastia viimaseks (? 斟鄩) pealinnaks.
Usutav pole väide nagu oleks 周 ajaloovõltsijad viitsinud, alistatud 商 dünastia alanduse meeldetuletamiseks, 商 mässajate endi kukutatud 夏 riigi 17 keisri elulood lihtsalt välja mõelda. Pealegi pidid 周 vägede poolt 宋國 vasallriiki küüditatud 商 aadli järglased (ja Confuciuse esiisa 孔父 nende seas), oma hõimu ajalugu mäletama, kuna 宋 lääniisandad jätkasid oma 商 esivanemate mälestusriitusi, kuni 286 e.m.a 齊 vägi nad vallutas. Tõenäolisem on, et "kõrge, maine, päikese rahvas" 商 ise kujutas eelnenud 夏 dünastiat enesele vastandliku "madala, vesise, kuu rahvana".

   夏 dünastia rajaja 夏禹 olevat allikast sõltuvalt olnud kas ( 黃帝 soost) 高陽 pojapoeg või 6. põlve järglane vm, kuid kindlasti Uputuse ohjamises äpardunud 崇伯鯀 poeg. Teda kujutatakse enamasti kaevekõplaga. Viimane 五帝 5 valdjast, 東夷 rannikubarbar 帝舜 nähes, et sarnaselt tema eelkäija 唐堯 äbarikele pole ka ta oma lastest asja, määranud järgmiseks keisriks uputuse taltsutanud ja hiinlasi rünnanud 苗 rahvad Shaanxi 漢江 jõe taha peletanud võõra - 夏禹, kes asutas pealinna 夏 lääni, mille järgi dünastia nime saigi. (夏禹 aegset uputust on seostatud 1920 e.m.a 喇家 linna hävitanud 積石 maalihkega. Umbes samal ajal toimub ka Huanghe oru 龍山 kultuuri allakäik.)
   Jõesängide ümberkujundamise järel jaganud 夏禹 riigi 9 州 saareks ja ühendas need sildade ja teedega. Liiguti nii paatide, vankrite kui mudaregedega ja mägedes ratsa. Igalt saarelt kogutud andamist valati 九鼎 9 (mitmetonnist) pronksnõud, millest ainult 天命 Taeva soosinguga valitsejadünastia tippülikud tohtisid esivanemaile ohverdada. Kõik võimule saanud valitsejad hoidnud neid oma pealinnas ja intrigandid üritanud neid Taeva soosingu kinnituseks omale saada, kuni 秦始皇 need igaveseks jõkke pillas. (Kõik 9 hiidpada said jõkke kukkuda küll ainult Taeva toel. Ometi on neid sealt otsimas käidud veel 漢 ajal.) Hiljem on üritatud neid võimusümboleid järele teha nii Hiinas kui Vietnamis.
   Pärast 3-aastast leina 夏禹 surma järel, võttis 禹 poolt järglaseks valitud nõuniku 伯益 käest võimu 禹 poeg, kes pärandas riigi omakorda oma pojale jne, luues püsivalt päritavale Taeva soosingule tugineva keisrivõimu. 禹 ise aga on arvatud 5 水仙尊王 vetejumaluse juhiks. Shandongi kunagise 鄅 riigi elanike hõimunimi 禹 ilmus siiski alles 春秋 ajal pärast nende vallutamist 魯 riigi poolt.
   Ka järgnenud 夏 ajalugu on üsna muinasjutuline. Näiteks olevat ( 《竹書紀年》 väitel) mandunud 夏 3. keisri jahiretke ajal 洛河 taha, 夏 pealinna 斟鄩 vallutanud müütiline hirmuvalitseja 后羿, kelle kunagi 唐堯 saatis inimkonda päästma (lisaks muudele nuhtlustele ka) 10 päikeselapse käest, kui nood jonnakas mänguhoos keeldusid ööseks lahkuma ja ähvardasid maailma põletada. Meisterlaskur 后羿 tabas neist 9, muutes nood kolmejalgseiks varesteks. Maailma päästvate vägitegude jätkamiseks saanud ta siis jumalustelt surematuse rohtu. Kuid 后羿 olevat tapnud ka 洛河 jõe haldja, et röövida oma armukeseks tolle naine - (伏羲 tütar) 宓妃. 后羿 abikaasa 嫦娥 aga tüdines oma mehe vägivallatsemisest, pistis nahka tema surematuse rohu ja pages kuu peale emandaks. Nüüd sai 后羿 määratud asevalitseja 寒浞 võimaluse 后羿 tappa ja ise troonile tõusta. 寒浞 oli käskinud oma pojal leida ja tappa ka (paguluses) 5. 夏 keiser, kuid sai 40 a hiljem lüüa 夏 perele ustavatelt vägedelt, kes taastasid 夏 6. keisri võimu. (Muidugi võis vallutaja 后羿 olla hoopis muinasjutukangelase nimekaim või lihtsalt osav laskur, kelle nimega Püha Küti muinaslood hiljem seostati.)
   夏 pealinn vahetus u 20 korda ja enamik neist oli Henanis (või Shanxis). Taeva soosingu kaotanud 17. 夏 keisri 夏桀 hirmutegusid võimendasid loodusõnnetused: tähesadu, maavärinad, maalihked, paduvihmad ja viljasaagi hävitanud kesksuvine jäätumine (mida on peetud Thera purskele järgnenud vulkaaniliseks talveks u 1600 e.m.a), kuni 夏桀 32. valitsusaastal mässuliste läänide ning naaberrahvaste riikidega liitunud 商湯 väed tema ja kogu 夏 dünastia kukutasid ning 夏 talupojad orjastasid. Asumisele pagendatud keiser 夏桀 surma järel kolinud ta poeg isa naistega steppi ning saanud 獯鬻 "hunnide" esiisaks. 夏 võimu pärijana esitles end Henani 杞 pisiriik, mille 周武王 olevat läänistanud 夏禹 järglasele, kuid sealt 夏 kombeid koguma läinud Confucius midagi olulist ei leidnud. 列子 kujutab 杞 meest suisa taeva pähekukkumise hirmus ahastava kilplasena.

商代藝術

商朝

Hiina historiograafia 2. dünastia - 商 riigi olemasolu kinnitab 商 kuningate loend nende viimasest pealinnast 大邑商 leitud 甲骨 arbumisluudel. 東周 ajastu lõpust alates nimetati 大邑商 linna 殷墟 ning 殷 levis selle dünastia nimena ka Korea, Jaapani ja Vietnami keelde. Tegelikult olevat olnud 商 aja kirjadega pronksanumaid juba 宋 riigi vanavarakogujail.
   夏商周断代 projekti arheoloogiliste, astronoomiliste jt uuringute põhjal oletatakse, et 商 dünastia kestis 1600-1046 e.m.a. Teada on, et 商 pealinn vahetus u 5 korda. Kümne kohta, 甲骨 arbumisluudel nimetatud 16 商 keisrist, kes olevat 商湯 järgnenud, on teada vaid nimi. 6 esimest 商 hõimu vanemat austati arbumiskirjades 6 kaitsevaimuna , kellest sõltus nii vilja- kui sõjaõnn. Nende seast vanim 上甲 oli samastatud 上帝 Pikse ja Tuule Isandaga ka järgnenud 周 dünastia riitustes.
   商 dünastia esiisa ( 唐堯 poolvenna) 子契 sünnitanud 高辛 2. naine, kui oli musta linnu muna süües rasestunud. 商 (Huanghest põhjas, 太行 mägedes, Hebei lõunapiiril, 夏 linnade naabruses) olevat talle läänistatud 夏禹 aitamise eest Uputuse ohjamisel nagu 夏禹 ise saanud 夏 lääni. Viimase 夏 keisri 夏桀 aga olevatki teiste mässuliste läänide ning naaberriikidega abiga kukutanud just 子契 13. põlve järglane 商湯. 夏桀 võimu nõrgestanud loodusõnnetustele otsa jätkunud põud veel ka 商湯 5 esimesel valitsusaastal, kuid 商湯 kergendanud rahva koormisi ja isegi jaganud münte vaestele, et nad saaks oma orjaks müüdud lapsed tagasi osta.
   Henani 商 impeeriumile omistatava 二里崗 pronksikultuuri mõju ulatus kirdes Pekingini (kus kohalike kuldehete kõrval on hauapanuseks 二里崗 stiilis pronksesemeid) ning kagus Hubei vasekaevanduste ja Jiangxi 吳城 faktooriateni, kust on leitud arbumiskirjast üsna erinevaid kritseldusi. (商 rünnakud Sichuanist edukalt tõrjunud ainulaadselt 三星堆 pronksitsivilisatsioonilt pole kirjamärke leitud.) 1300 a paiku e.m.a pärast 二里崗 kultuuri kollapsit kolis 商 õukond 奄 linnast 曲阜 lähedal - viimasesse pealinna 大邑商 ja kaotas võimu Jangtse vesikonna vasekaevanduste üle (kuigi pronkspanuste hulk 大邑商 ajastul hoopis suurenes). 大邑商 tarvitas ka lõunamerede kaurikarpraha (貝), mida (koos väärispuidu, pärlite jms) võidi saada (daoistliku armuravitseja 彭祖 asutatud) Jiangsu 大彭 faktooriast.

Pronksnõusid tarvitati peamiselt ohverdamisel. Auastmest sõltus, milliseid anumaid keegi tohtis tarvitada. Arbumisluudest erineva kujuga kirjamärgid anumatel tõendavad, et pronksivalamises pidi osalema kirjaoskajaid. Pronks oli oluline ka orjajahi ja vallutusvägede relvastamiseks ning 1200 e.m.a Hiinasse jõudnud sõjavankrite valmistamiseks. 商 sõdalased kandsid pronksist kiivreid, odasid, kirveid jms, aga ka (luust nooleotsi ja) kivirelvi. Mässude vastu suudeti kokku ajada kümneid tuhandeid sõdureid. Vägesid ning lääne juhtisid meeste kõrval ka sajad kuninglikud naised.
Loodepoolsetele sõjaretkedele kaasati alistatud 虎方 jt rahvaid kaugelt lõunast. Püsivalt sõditi põhjapoolse 鬼方 riigiga, kellelt (Jenissei ülemjooksu Karasuk kultuuri seppadelt) oli juba 陶寺 ajastul üle võetud nii metallurgia kui Seima-Turbino tüüpi relvastus. 周 vasallriik paiknes 西方 vaenlastest veel kaugemal läänes. Varastes arbumiskirjades nende kaasamist 商 sõjaretkedele ei mainita, kuigi on küsimusi 周 vasallide jahikäikude ja sõjaväe võimekuse kohta.

Seima-Turbino mõjudega
sarviline jaspiskuju

    商 ülikud sõid maagilise võimu kasvatamiseks ohvriliha. 商 bürokraatlikud (sõjasaagi ja tapetud vaenlaste hulgaga hooplevad) arbumistekstid mainivad peamiselt loodenaabrite - Gansu-Qinghai koridori 羌 rahva sõjavangide ohverdamist. Ka ohvrite isotoobinäidud kinnitavad, et nood polnud kohalikud. Sadu kohalikke maeti aga elavalt ülikute hauapanusteks. Esivanematele ning loodusjõududele (nagu 上帝 Pikse ja Tuule Isandale) ohverdas eelkõige valitseja ise (nagu Mehhikos ).
   明 aja romaan 《封神演義》 räägib, kuidas viimane 商 keiser 商帝辛 oma kõrvalnaise 妲己 õhutusel söödab pantvangiks saadetud 周 troonipärija 伯邑考 (elusalt hakituna) tema isale. 周文王 aga võimsa nõiana varjamaks, et ta teadis ette nii oma vanema poja surma kui 商 valitsejate hukku oma noorema poja 周武王 käe läbi, pahaaimamatul näol sööb ohvriliha ära ja lastakse minema. Koduteel oksendatud lihast kehastunud 3 valget jänest olevat Kuuemand 嫦娥 võtnud kuu peale ning 伯邑考 hing läinud 紫微 Põhjanaelale valitsema tähtkujusid, kuud, päikest, aastaaegu, ilma, mägesid ja jõgesid.
   伯邑考 venna - 周武王 vägede mässu, kõrvalnaise 妲己 tujudest sõgestatud, viimase 商 türanni 商帝辛 vastu kirjeldab 《封神演義》 nagu "Ilias" või "Mahabharata" - sõda kahte leeri jagunenud inimeste ja jumalate vahel. Pärast 商帝辛 kukutamist lubas 周武王 ometi 商帝辛 pojal jääda 周 okupatsiooniarmee kontrolli all vasallina Henani 衛 lääni valitsema, kuni too ühines 周武王 venna 周公旦 vastase 三監之亂 mässuga ning küüditati nagu kõik kaotajad riigi äärealadele. (Riigi südamiku läänid olid ka 商 valitsejad jaganud lähisugulaste hallata.)
   子契 järeltulijad jagunesid mitme 氏 lääninime vahel: mahajäetud pealinna mälestuseks 殷 , aga ka 宋, 空, 同 ... Kõige tugevamana suutis 商 aadel end kinnitada 燕 läänis, mille mägedes (arbumiskirjade väitel) olid elanud nende sõjakaimad vaenlased (kindralkuninganna 婦好 poolt alistatud 土方). Selle pealinnast ( 薊城) Pekingis vallutati võimu tipul kõik maad Huanghe ja Yalu jõe vahel - Korea piirini. Nende 下都 kindlus olevat olnud 400-300 e.m.a maailma suurim linn: 30 km² 300 000 elanikuga. Nii Hiina kui Korea pärimuse kohaselt pages 商 pealik 箕子 oma väega Koreasse ja rajas 箕氏朝鮮 riigi.

周代藝術

周朝

Ka Hiina historiograafia kõige kauem (789 a) kestnud - 3. dünastia e (姬 hõimu) 周 riigi ajalugu algab müüdist, kuid on tõendatud nii ürikute kui arheoloogiliste leidudega. (Ehkki 841 e.m.a 周 türanni 周厲王 pagendamise eelseid Hiina ajaloo dateeringuid ei uskunud juba 司馬遷 .)
   周 dünastia esiisa ( 唐堯 poolvenna) arvatava 神農 prototüübi ja väidetavalt 農家 talupojatarkuse koolkonna rajaja - 后稷 olevat sünnitanud 高辛 kõrvalnaine, kui oli rasestunud 商 hõimu piksehaldja 上帝 jäljele astudes. Nagu Karjala eepose Kullervot, püüti tedagi 3 korda hüljata, kuid linnud, loomad ja töörahvas päästsid ta. 后稷 olevat osalenud Uputuse ohjamisel ning õpetanud 夏 riigis tõhusamat põllundust jpm.
   后稷 nõunikuameti pärinud poeg olevat aga pagenud manduvast 夏 õukonnast koos suguharuga (Põhja-Hiinat Lõuna-Hiinast eraldava 秦嶺 mäestiku põhjanõlva) Shaanxi 渭河 viljakasse 關中 alanguorgu vaenulike 西戎 rändkarjakasvatajate hulka. Ka arheoloogid ei suuda leida 周 dünastia kultuurilist eelkäijat Shaanxi varasemate asukate seast. ( 西戎 kultuurimõjud jätkuvad aga 周 keisririigi aegsetes leidudes ning ka 周 riigi materiaalne kultuur levib loodesse Gansu koridori rauasulatajate 寺洼 kultuuri aladele.)
   Lauludes 周 riigi rajajana ülistatud, 12 põlvkonda hilisem pealik 周太王 kolib 西戎 , 薰育 jt rüüstajate käest pääsemiseks 周 hõimu uude linna, 130km Xianist läänes. (Vanimad 甲骨 arbumisluud kirjeldavad siiski 周 riigi veelgi varasemat asukohta veelgi kaugemal läänes.) 周太王 vanemad pojad asutanud Jangtse suudmes 吳 riigi, aga 周太王 noorim poeg 周王季 sõdinud ( 西戎 hõimude vastu) 商 valitseja heaks, kes ta reetlikult surnuks näljutas.
   Tolle 周王季 poeg aga oligi juba 周文王 - 商 dünastia kukutaja 周武王 lugupeetud isa. 周文王 nõustajaiks 商 vastases sõjas olevat olnud nii 楚 valitsejate esiisa 鬻熊 kui 齊 riigi rajaja 姜太公. Elu lõpul kolinud 周文王 oma pealinna Xiani linna - otseselt 周 troonipärija 伯邑考 mõrvanud 商 võimurite jõetaguseid valdusi ähvardades.

商 dünastia kukutanud 周武王 vend 周公旦 jagas pärast 三監之亂 mässu mahasurumist 周 dünastia maad sugulastele ja ustavatele alluvatele sõjaväe- ja andamikohustusega 封建 läänideks, mis pärandusid vanimale pojale. Läänimaade mõisad jagati omakorda suguvõsa kõrvalharude 五等爵位 alamate tiitlite hallata. Lääniti kujunes erinev raha, maksud, kombed ja kirjakeel.
   Võimu legitimiseerimiseks võtsid 周 ülikud üle vallutatud 商 hõimu kirjakeele (sh luudega arbumise) ning rituaalid (peale inimohverdamise ja kannibalismi).
   周 isandad küüditasid 商 soost pronksimeistrid oma Shaanxi 渭河 orgu, kus ilmub järsku arvukalt 商 stiilis haudu igat tüüpi 商 rituaalanumatega. 周 pronks on sageli kaetud pikemate 大篆 kirjutistega.
   Ka 周 impeeriumi ning vasallide riitused, bürokraatia ja haridus jäid (katoliku vaimulike või India braahmanite sarnaste) 商 soost 儒 seisusest rändametnike hallata. (Tuntuim taolistest 商 soost rändharitlastest on 儒家 koolkonna rajaja Confucius.)
   Väidetavalt hoiatanud 商 hõimu huku eest 5 nähtava planeedi kogunemine Krabi tähtkujju 1059 e.m.a ja Halley komeedi ilmumine. Sestap kinnitamaks oma hõimu taevase mandaadi püsi, püüti jumalakartliku 周 õukonna toimetatud kalendri abil taolisteks taevasteks nähtusteks ennetavalt valmistuda. Läbikukkunud 商 hõimujumala ( 上帝 ) preestrite tõemonopoli nõrgestamiseks lubasid 周 valitsejad Taeva ( 天 ) märguandeid ning loodusseadusi uurida konkureerivail mõtlejail ja müstikuil (ka lihtrahva seast).
   Kui 犬戎 rahvad jt (labase kõrvalnaise intriigide tõttu tagandatud 羌 soost troonipärija 周平王 vanaisa 申侯 ) liitlased olid 西周 keisri tapnud ja läänepoolse pealinna Xianis purustanud ning 晉 lääni vasall oli 周平王 kolinud koos 東周 õukonnaga 770 e.m.a itta - endisesse 商 pealinna Luoyangis, jäi (姬 hõimust) 周 keisri roll rohkem rituaalseks nagu šogunite Jaapanis või ususõdade aegsel Saksamaal. Riigiasjad otsustas 12 võimsaima vasalli nõukogu.
   Järgnenud 春秋 ajastu 諸侯國 läänihärrade ärplemine viis (pärast 晉 lääni jagamist kindralite vahel) 戰國 ajastul keskvõimu eiravate läänide vaheliste sisesõdade kaosesse, millest pääsemiseks otsisid kõikvõimalikke lahendusi 諸子百家 vennaskonnad, kuni Hiina 天下 maailma taasühendaja 始皇帝 viimase 周 keisri tappis ja jagas oma 秦 impeeriumi ümber 36 (palgaliste roteeruvate halduritega) 郡縣 provintsiks.
   儒家 konfutsianistide arvates aga taganuks Taeva soosingu hoopis muistse 周 läänikorralduse ja rahvast ühendavate iidsete 禮 rituaalide ning eelkõige muusika taastamine, sest keisri mandaati kindlustava ülemjumalaga sõlmitud lepinguline kohustus olevat just Taevast antud seaduste ja kommete järgimine (nagu Vana Testamendi juutidel). Seniste riituste katkemist tõendavad juba 宋 dünastiast peale vanavaraturule jõudnud sajad Shaanxi ülikuperede rituaalpronksnõude peitleiud 西周 keskvõimu purustamisele järgnenud ajast.
   Just konfutsianistide riigivastane kihutustöö olevatki 秦 keisrit provotseerinud õpetlasi ja õpikuid hävitades kogu senist kultuurilist mitmekesisust tühistama. 漢武帝 ajal riigiideoloogideks saanud konfutsianistidel õnnestus mitmeid valitsejaid veenda onupoeglikku 周 läänikorraldust taastama, kuid muidugi viis see korruptsiooni ning mässudeni (n 七國之亂).

古文字學

Kogutud antiiki ehk varasemate aegade 文物 vanavara on leitud juba 商 riigi kindralkuninganna 婦好 mausoleumist.
1823.a koostatud 《金石索》 6 köites on kujutatud tuhandeid pealiskirjadega pronksnõusid, münte, relvi, kelli, peegleid, pitsereid, kivinikerdusi, telliseid jms 商 dünastiast kuni 元 khaaniriigini. Varasemates kunstikataloogides käsitleti raidkirju harva.

甲骨文

130 000 arbumiskirjast enamiku on tellinud 9 viimast 商 valitsejat 大邑商 pealinnas, järgnenud 周 riigi südamaalt kogutud mõnisada kirjatükki pärinevad peamiselt 1977.a leitud august.
Esivanematele esitatud päringu juurde kirjutas ennustaja pragude põhjal tõlgenduse, nii tellija kui oma nime ja 六十干支 kuupäeva. Harva on lisatud, kas ennustus täitus. On ka päevasündmuste ülestähendusi: jahiretk, tähtpäev, sõda, ohverdamine, põllundus, sünd, surm, haigus, loodusnähtus jm valitsejaile huvi pakkuv. Kõhukilpidele on märgitud ka, kui palju vassallriigid on neid andamiks toonud. (Näiteks kindralkuninganna 婦好 elulugu on taastatud tema mausoleumi kaasa pandud nõidumisluude põhjal.)
Väljakaevatud ennustuskonte tarvitati 中醫 hiina meditsiini apteegis, kust need 1899.a sattusid Pekingi akadeemikute kätte ja dešifreeriti. Viimaseid kondiennustajaid nähti 1972.a Taivanil.

金文

Maailma raskeim pronksiaegne toode on 大邑商 pealinnast 1939.a leitud, kuningas 武丁 naise 后母戊 hauast kunagi röövitud 832,84 kg ohvrinõu 后母戊鼎 . 商 piltmärkidega pronksanumaid oligi juba 宋 riigi vanavarakogujail. Säilinud 12 000 pronkskirjast 3000 on 商 ajast, 6000 周 dünastiast, 3000 秦 ja 漢 ajast.
   商 ajastu 鐘鼎文 pronkskirjad kraabiti valdavalt savist valuvormi. Erinevalt rohmakalt kratsitud 甲骨 arbumiskirjadest on 商 ajastu pronksikirjamärkidel kujutatu ära tuntav ka 90° või 180° pööratuna (sarnaselt vähestele 商 ajast säilinud pintslikirjadele savil, kivil, jaspisel ja luul). Harva on dekoratiivsemaid piltkirju luusse ka uuristatud, aga mitte ennustamiseks.
   Kui 商 anumail oli algul vaid 1-6 märki (suguvõsa peremärgi või esivanema nime kujul), siis dünastia lõpul leidus juba kuni 40 märgilisi tekste. 周 isandad küüditasid alistatud 商 dünastia pronksimeistrid oma Shaanxi 渭河 orgu, kus sestpeale ilmusid haudadesse igat tüüpi 商 rituaalnõud. 周 pronksil jäeti järelpõlvedele juba pikemaid (kuni 500 märgilisi) 大篆 kirjas teateid ja lausa ajaloovõltsinguid. Märgid lihtsustusid 周 dünastia 11-9.saj e.m.a, et oleks väheste seotud joontega mugavam kirjutada.
   Arvukad kohalikud kirjaviisid (ka müntidel ja pitsatitel) arenesid 春秋 ajastu tülitsevaiks läänideks killustunud Hiinas väga eripäraseks. Sestap samal märgil võib olla vägagi erinev kuju:

. (Vaid 秦 kiri püsis sarnasena 8.saj 周宣王 tellitud 15-osalise 《史籀篇》 e Hiina esimese sõnaraamatu 籀文 märkidele.)
戰國 ajastu pronkskirjad piirduvad tihti vaid valmistamisaja ja meistri nimega ning on uuristatud juba hangunud pronksi pinnale, aga 1978.a väljakaevatud e.m.a 433 曾侯乙墓 ülikuhaua 64 pronkskellal on ometi 2800 kirjamärki. (Iga kell mängib 2 nooti. Kellamängu ulatus on 5 oktavi.)

簡牘

1978.a väljakaevatud 曾 riigi e.m.a 433 曾侯乙墓 ülikuhauast leiti Hiina ühed vanimad tindiga pambusliistudele kirjutatud märkidest.
   2008.a anonüümse õpilase poolt Pekingi 清華大學 ülikoolile kingitud (tundmatult "välismaiselt oksionilt" saadud) 戰國 ajastu 2388 清華簡 pambusliistu kirjakeel ja ümbriskasti kujundus viitab nende vargusele tundmatust 305-30.a e.m.a 楚 hauast. Liistude tekstid on seotud ürgvalitsejate teadete kogumikuga 《書經》 ja 《竹書紀年》 kroonikaga, kuid palju on ainulaadset materjali. Neilt on loetud koguni mingit 五音圖 noodikirja.
   296 e.m.a 魏襄王 hauda maetud ja 281 m.a.j 晉 ajastul leitud 《竹書紀年》 pambusliistudel pääses 秦始皇 kantsleri 李斯 korraldatud raamatute laushävitamisest 《國語》 kõnede kogumikule, 《穆天子傳》 muinasloole ja 《易經》 ennete kogumikule lisaks ka 黃帝 Kuldsest Keisrist algav 魏 riigi kroonika, kuid selle 13 rullist on vaid 2 säilinud 16.saj lõpu trükisena, mis erineb märgatavalt selle kroonika tsitaatidest varasemates töödes nagu 北魏 veeinseneride 《水經注》 jm. 1. rulli 周 eelsesse ossa on lisatud rohkelt tulevikku ennustavaid hilisema 《宋書》 kroonika tsitaate. Leitud liistud järginud algselt 周 kalendrit kuni a-ni 784 e.m.a, jätkanud 晉 ja lõpetanud 魏 riigi kalendriga, kuid säilinud text kasutab hoopis 漢 ajastu 干支 60-ndsüsteemi, sisaldab 唐堯 valitsemise 2 erinevat algusaastat jm ilmseid vasturääkivusi.
   漢 ajastu 165 e.m.a 雙古堆 ülikuhauast 楚 kultuuripiirkonnas Anhuis leitud pambusliistude omapärased versioonid 《易經》 ennete kogumikust, 《詩經》 laulude kogumikust, 《楚辭》 lõunamaistest lauludest, 倉頡篇 aabitsast, hingamisharjutustest, riiklikest hinnakirjadest, koriluse õpikust ning koeratõu määrajast ja 9-3.saj e.m.a ajaloolistest märkmetest on m.a.j 2.saj hauaröövi ja 1977.a päästekaevamise käigus kahjustatud.
   U 300 e.m.a 郭店楚簡 804 liistu avastati 楚 pealinna varemeist Hubeis 1993.a. 230-220 e.m.a 放馬灘 raamatud kohtulahendeist, ravist jm leiti 秦 ametniku hauast Gansus 1986.a. 嶽麓書院 pambusliistud Hiina vanimate matemaatiliste tekstidega (? 230-220 e.m.a 秦 läänist) leiti Hongkongi antiigiturult 2007.a. 217 e.m.a 睡虎地秦簡 1155 liistu avastati 秦 impeeriumi ametniku hauast Hubeis 1975.a. 里耶秦簡 37 000 argielulist kirjaliistu (200 000 sõnaga) avastati 2 viimase 秦 imperaatori aegse garnisoni kaevust Hunanis 2002.a. 196–186 e.m.a 張家山漢簡 raamatud kohtulahendeist, ravist, arvutamisest, sõjandusest ja kalendrist leiti 漢 ametniku hauast Hubeis 1983.a. 140-18 e.m.a 銀雀山漢簡 4942 liistu avastati Shandongis 1972.a ehitustöödel. 2001.a alates on 上海博物館 Shanghai Muuseum avaldanud 9 köidet 1994-1999.a Hongkongi antikvariaatidest ostetud 1200 上海博物館藏戰國楚竹書 pambusliistust, mis iseloomulike piklike 楚 märkide põhjal arvatakse pärinevat u 300.a e.m.a hauast. 1996-2015.a on Hunanis välja kaevatud 140 000 nn 走馬樓簡牘 puu- ja pambusliistu, puutahvlit ning klotsi 漢 ja 東吳 aegadest.

景教經典

帛書

楚帛書 on 1946.a Hiina kollektsionäärilt USAs kopeerimise ettekäändel välja petetud, 楚 riigi (300 e.m.a) hauast Hunanis röövitud 數術 astro-mütoloogiline siidraamat. Kuna mitmed 926-st märgist on ainulaadsed, siis võib see olla kirjutatud 楚 keeles.
1973.a leiti 168 e.m.a 漢 kantsleri pere hauast 楚 kultuuripiirkonnas Hunanis 馬王堆 42 siidraamatut (kokku 120 000 sõna): 六藝 6-õppeainest (kombed, muusika, vibulaskmine, hobuste juhtimine, ilukiri ja arvutamine), 太極拳 harjutustest, ravist, sõjandusest, kaartidest, filosoofiast ja astroloogiast. Kirjutatud on nii 秦 riigi 秦篆 kirjas kui 漢 ajastu ametikeele 隸書 kirjaviisis, aga sageli on kirjas ainult märkide häälduslikud pooled ilma mõistelise osata. Võimalik, et etteloetu ümberkirjutamise kiirendamiseks kirjutati neid kaasa mõtlemata foneetilise silpkirjana.
1904.a sulges 敦煌文獻 käsikirjad leidnud dao kloostriülem Gansu kuberneri käsul (11.saj algul juba korra pitseeritud) koopa uuesti, kuid hakkas neid müüma välismaalastele. 1910.a viidi enamik tekste Pekingi, kuid kohalike peidikuid leiti veel 1940-dail. Tänu 1994.a rahvusvahelisele 國際敦煌項目 algatusele on internetis saadaval üle 538 800 pildi u 15 kirjakeeles: peale budistlike ka manilaste, taoistlikke, konfutsianistlikke, judaistlikke, nestoriaanlikke (7-8.saj 景教經典 ), rahanduslikke, folkloorseid, ajaloolisi, maateaduslikke, meditsiinilisi, astronoomilisi, matemaatilisi, maagilisi, muusikalisi, lingvistilisi jm tekste kanepil, siidil ja paberil: maailma vanim trükis 868.a, vanim lauamängu juhend jpm.

景教碑

碑刻

Vanimad hiina raidkirjad on leitud e.m.a 6.saj 秦石鼓 10 rahnult. Suurimal on 15 5-silbilist (väiksemal 9 8-silbilist) värssi kuninga jahi ja kalaretkedest. Kunagisest 700 märgist on alles 272 ja neist 49 on ainulaadsed. Ka mujalt tuntud märke on kohati raske tõlgendada, nagu on 周 ajastu tekstides tavaline. 7.saj m.a.j esmakordselt mainitud rahnud asuvad praegu Pekingis.
   Xi'ani konfutsianistliku pühamu (mässu järel 962.a taastatud) 碑林 steeliparki 1087.a alates kogutud 3000 raidkivi hulgas on pambussaluna kujutatud kalligraafilist luulet, 18.saj kanaliehitusprojekte jpm. Pargi esimesed steelisalud rajati 唐 ajastul, kuid vanimad kivid pärinevad 漢 ajastust. 1936.a kinkis kirjakunstnik, poeet ja poliitik 于右任 muuseumile 300 raidkirja tõmmist. 1961.a muinsuskaitse 全國重點文物保護單位 nimekirja võetuna pääses muuseum ka 1966.a 文化大革命 kultuurirevolutsioonist.
   U 400 raidkivi on 漢 ajastust peale kogunenud budapühamuga 寶墨軒 mäele Jangtse kaldal Jiangsus.
   Ida-Aasia raidkivide aluseks on 漢 ajastu 3.saj algusest (kuni end keisriks kuulutanud 1./2. kindralpresidendi 袁世凱 hauani) 龍生九子 9 lohelapse hulka arvatav 贔屭 padakonn. Teda võrreldakse 八仙 dao pühakute 3 saart kandva 鰲 kilpkonnaga, aga 屭贔 nimi ilmub alles 明 aja nikerduste rahvalikus käsiraamatus 《菽園雜記》. (Kuigi juba 魯 riigi jumalustatud arhitekt 魯班 teinud kivikilpkonna, kes käinud suvest sügiseni meres ujumas.)

曾侯乙墓

編年史

春秋

Tervele 孔丘 ehk Confuciuse kaasajajärgule 春秋 nime andnud 《春秋經》 ehk "Kevad-sügiste aastaraamat" loetleb aasta kaupa napisõnaliselt Confuciuse esiisadele pelgupaika pakkunud 魯 riigis (722-481 e.m.a) toimunud valitsejate troonile asumisi, pulmi, matuseid, riituseid, taevaseid nähtusi ja loodusõnnetusi.
   (On arvatud, et 春秋 lühisõnumid olid pigem esivanematele kui järeltulijatele mõeldud. Sarnase nimega kogumikke kirjutati mujalgi: 《晏子春秋》 , 《呂氏春秋》 , 《春秋事語》 , 《吴越春秋》 .)
   儒家 konfutsianistide Teise Õpetlase 孟軻 ehk Menciuse arvates tulnuks ka sellesse Hiina vanimasse säilinud ajalookroonikasse suhtuda samasuguse hardusega nagu müütidesse iidsetest valitsejatest.
   Seda peeti koos kõnede kogumiku 《書經》, kommete kogumiku 《禮記》 , ennete kogumiku 《易經》 ja laulude kogumikuga 《詩經》 kuuluvaks Confuciuse enda koostatud 《五經》 sarja.
   Legalistlikust 漢 riigist alates on (四書)五經 olnud õpikuteks seaduskuulekale kodanikuharidusele. Ka 五經 põhine riigieksamite korraldus 科舉 seati sisse 漢武帝 valitsemise ajal. (Kuulekust ja lihtsameelsust on 明 ajastul narritud küll paroodiatega nagu "Kelmuste kogumik" 《騙經》.)
   宋 riigi 理學 teoreetik 朱熹 pidas 五經 pähetuupimist pigem konfutsianismist eemale peletavaks kohustuseks ning koostas lühema - konfutsianismi katekismuse 《四書》 , mille hulka arvas Confuciuse otsestele õpilastele omistatud : ühiskonna õpetuse 《大學》, käitumise õpetuse 《中庸》 , Confuciuse ütlused 《論語》 ja Menciuse väitlused 《孟子》.
   今文經學 "nüüdiskirja" sekt tugines 秦 dünastia rajaja 始皇帝 korraldatud vallutatud rahvaste kultuuri laushävitamisest pääsenud konfutsianistide poolt suulise pärimuse ja säilinud ürikute põhjal 隸書 kirjaviisis 漢 ajastu ametikeelde toimetatud tekstidele. 今文經 vaimne juht 董仲舒 taunis 5 oleku õpetust valitsejate ja dünastiate ringlusest ning jutlustas kuulekust Taeva tahtele. 董仲舒 otsis 《春秋經》 kroonikat selgitavaist 《公羊傳》 väitlustest juhindudes salasõnumeid, kuni lasti 天命 Taeva soosingu kaotanud 漢 valitsejad kukutava konfutsianistliku messia kuulutamise eest 漢武帝 käsul vangistada. (Tema ettekuulutust kasutaski ettekäändena usurpaator 王莽.) 今文經 sekt levitas 《公羊傳》 sõnumit, et Confucius olnud Taeva saadetud õiglane valitseja, kelle võimule tulekut takistanud poliitilised olud, mille tõttu ta peitnud Taevase valitsemise tarkuse 《春秋經》 annaalidesse. (Nii nagu olevat 商 riigi vangipõlves 周文王 kätkenud valitsemiskunsti salatarkused 《易經》 värssidesse.) Taeva soosingu tagab 董仲舒 tõlgenduses (天人感應) iga isiku tegelikel saavutustel põhinev autoriteetne hierarhia ja hooliv valitseja, kes oma otsuste järjepidevuse kindlustamiseks peaks jätkama ka kahe eelnenud valitseja püüdlusi. 董仲舒le omistatakse veel 今文經 sekti müstiline kogumik 《春秋繁露》 ja 感應 resonantsi teooria.
   120-datel e.m.a kunagise 魯 riigi pealinna valitseja lossi laiendades leiti Confuciuse kunagise kodu seinast 始皇帝 korraldatud hävitamisest pääsenud 漢 ajastu ametikeele 隸書 kirjaviisi eelsel kujul: kõnede kogumiku 《書經》, halduskorralduse 《周禮》, kõnede kogumiku 《孝經》, tseremooniate korralduse 《儀禮》 ja Confuciuse ütluste 《論語》 tekste, mida 漢 haritlastel (millegi pärast) polnud lihtne lugeda. Hiljem leiti 秦 vallutuse eelseist haudadest tekste lisaks. Esimese arhiveerimise ja viitamise süsteemi loonud 漢 valitsejasoost õukonnaarhivaar (minister 王莽 liitlane) 劉歆 jõudis säilinud ürikuid võrreldes veendumusele, et 今文經 sekti ülistatud pühakirju oli muudetud ning nood ei saanud peita iidseid salapäraseid sõnumeid. Järelikult ei saa neist välja lugeda ka, millal valitseja kaotab Taeva soosingu ega sedagi, kes uue Taeva soosikuna võiks korrumpeerunud korra kukutada. (Alluvad võivat küll nõu anda, aga mitte ülema otsustele vastu hakata.) Tekkinud 古文經 "muinaskirja" koolkond eitas Confuciuse missiooni prohveti ja messiana, sarnastades teda teiste muistsete tarkadega. 漢 õukonna arhivaarina kindlustas 劉歆, et ametlikesse üllitistesse jõuaks võimalikult palju 古文經 ehk vanemas kirjaviisis teksti ja oletatavalt kujundas ümber Hiina tsiteerituimad ajaloolised jutustused 《左傳》, et nood 今文經 sekti 《公羊傳》 sarnaselt mõjuks 《春秋經》 kroonika kommentaarina. Usurpaator 王莽 peanõunikuna korraldas 劉歆 mahumõõdustikku 嘉量, kalendrit ja pillide häälestust . Tolleaegsed matemaatilised teadmised (sh ringi labimõõdu abil piisavalt täpseks pindala ja ruumala arvutusteks) avaldas ta kirjutises 《律曆志》. Kui 王莽 oli 綠林 talurahvaväelt lüüa saanud, osales 劉歆 vandenõus tema kukutamiseks, kuid paljastati kaotas elu.
   Kui usurpaator 王莽 oli ametlikuks tõlgenduseks kehtestanud "muinaskirja" sekti 古文經, vajus 今文經 unustusse, kuni budismi ja daoismiga reostumise tõttu 明 dünastia korruptsioonis süüdistatud 理學 sekti võimu vastu astunud 漢古文學 tekstiuurijad (清 ajastul) taas innustusid 漢 ajastu kommentaaridest. (Seejuures enesele aru andes, et muistseid õpetusi tuleb mõista muistseid olusid arvestades ja tänapäeval muistsetest õpetustest õppida tuleb tänapäeva olusid arvestades.) 清 aja utopist 康有為 väitis ürikute vahelisi ebakõlasid võrreldes koguni, et 劉歆 oli 《左傳》 lood 《國語》 riigimeeste kõnedest maha kirjutanud, selleks et õigustada 王莽 võimuletulekut 5 oleku õpetusega valitsejate ja dünastiate ringlusest. Taolistele võrdlustele toetudes pidas ka 20.saj 疑古派 koolkond 古文經 pärandit võltsinguks.

正史

Erinevalt läänelikust ajalookäsitlusest, mis juba Egiptusest alates kirjutab iga kord kui võim vahetub "uuemast vaatenurgast" ümber seda, milline valitseja oli kelle poeg, mida vallutades kui palju vaenlasi tappis ning milliseid vägevaid ehitisi oma kuulsuse jäädvustamiseks "püstitas" (või kustutatakse monumentidelt sootuks) - koosneb Hiina ajalugu üksikasjalikest elulugudest ja õpetlikest jutukestest, milles võib osaleda ülemkihile lisaks ka alamrahva hulgast pärit vooruslikke eeskujusid. Kuid ka Hiina traditsioon kaldub ajaloo kulgu näitama eelkõige valitseja vooruslikkusele vastavalt edasi antava 天命 "Taeva soosingu" kaudu.
Võimu kindlustanud dünastiad üritasid oma lõpliku taevase mandaadi demonstreerimiseks neile eelnenud dünastia ruttu auga ajalukku saata. Viimane ametlik (3 213 vihust koosnev) 《二十四史》 ajalookaanon valmis 1775.a 清高宗 valitsuse ajal ja lõppeb (eelnenud) 明 dünastiaga.

Hiina mõjusfääri ajalookirjutuse eeskujuks sai 漢武帝 õukonnaintriigide ohvriks langenud (mitmenda põlve õuekroonik) 司馬遷 . 《史記》 jutustab eelnenud 2500 aastal (三皇五帝 alates) 西漢 õukonnale tuntud maailmas juhtunust ning kultuse, muusika, kalendri, astronoomia, rahanduse ja liikluse arengust. 司馬遷 üritab tasakaalustada head ja halba ning jagab ühe sündmuse erinevaid üksikasju samas sündmuses osalenute elulugude vahel erinevalt.
Nii lõunamaiste 楚 kui põhjamaiste 匈奴 kuninglike juurtega Shaanxi karjaärimeeste perest õuekrooniku 班彪, ta vangistatud poja 班固 ja naisaktivistist tütre 班昭 koostatud 《漢書》 jutustab 漢 dünastia ajaloost, geograafiast, astronoomiast jt teadustest, seadustest, kirjandusest jpm usurpaator 王莽 langemiseni. 漢武帝 ärisaadiku 張騫 raporti põhjal kirjeldab ka läänenaabreid Pärsiani.
前宋 õukonnas mässusüüdistusega hukatud ateisti 范曄 kirjutatud 《後漢書》 jätkab usurpaator 王莽 langemise järel 東漢 võimu kindlustanud 漢光武帝 keisrist kuni 東漢 lõpuni. 班固 kindralist venna poja 班勇 kirjutatud Ida-Turkestani taltsutamise raporti põhjal kirjeldab ka läänenaabreid India ja Roomani (n 大秦 saadikute saabumist 166.a).
蜀漢 õukonnaintriigide eest 晉 keisri teenistusse pagenud poliitiku 陳壽 Kolmevalitsuse perioodi kroonika 《三國志》 katab ajavahemiku 黃巾之亂 taoistliku talurahvasõja segaduses viimase 漢 keisri 漢獻帝 maade jagamisest seiklejast bardi 曹操 jt kindralite vahel kuni 東吳 riigi vallutamiseni 曹魏 trooni usurpeerinud 司馬 soost 晉 keisri poolt.
晉 riigi ametlikuks ajalooks on jäänud 18 varasema versiooni põhjal 229 a hiljem 唐太宗 soosiku ja arhivaari 房玄齡 juhtimisel kiiruga toimetatud 《晉書》, mis hõlmab ka 晉 impeeriumi põhjaosa lagunemise võõrrahvaste 十六国 riigikesteks. (Peatoimetaja 房玄齡 oli strateegina aidanud 唐太宗 teised 唐 troonile pretendeerivad vennad tappa ja isa troonilt tõugata. Mitmed peatükid ongi keiser 唐太宗 enese kirjutatud ja kogu tegevus näib sobivat pigem 唐 kui 晉 ajastusse.) Pisut edeva stiiliga teos on täis ilmseid loogika ja kirjavigu, kuid varasemad usaldusväärsemad allikad on kaduma läinud.
南齊 õukonna lauluuurija 沈約 kroonika 《宋書》 räägib (晉 eliidi tapnud või Põhja-Hiina 北魏 riigi tuoba õukonda pagendanud) 前宋 dünastia ajaloost, astronoomiast ja muusikast.
南梁 riigi ajaloolane 蕭子顯 kirjutas 《南齊書》 oma suguvõsa 南齊 dünastia ajaloost.
Põhja-Hiina 北魏 riigiks ühendanud tuoba dünastia kindrali poeg 魏收 kirjutas 北齊 riigis 《魏書》: üsna erapooliku kroonika ja autobiograafia 北魏 ja 東魏 dünastia intriigidest. Raamatus kirjeldatakse ka korealaste, kitanite jt riike.
636.a avaldati Gansu koridori kontrollinud 敦煌 garnisonist pärit, 隋 vangikongis surnud riigiametniku poja 令狐德棻 koostatud 《周書》: 西魏 ja 北周 tuoba dünastiate ajaloost, mida juba 唐 ajastul laideti autori kaasaegsete 唐 riigiametnike suguvõsade ülistamise eest. Kroonika kirjeldab ka naabermaid: läänes - hellenistliku Partia ja Sassaniidide Iraanini; idas - Koreani; lõunas - 南蠻, 僚人, 鄧至羌, 氐; põhjas - 庫莫奚 ja 步落稽 maadeni.
《藝文類聚》 entsüklopeedia kaasautorina oli just 令狐德棻 ärgitanud (viimase 隋 lapskeisri troonile sokutanud ja seejärel tapnud) 唐高祖 keisrit korraldama oma 鮮卑 esivanemate Põhja-Hiina riikide ajaloo avaldamist, aga nn "6 唐-kroonikat" valmisid alles 唐高祖 võimult kõrvaldanud poja 唐太宗 korraldusel.
Samal aastal valmis 北齊, 北周 ja 隋 õukonda teeninud 李德林 ja ta poja 李百藥 koostatud 《北齊書》: 東魏 nukuvalitseja kukutanud Pärsia huvidega budistliku 北齊鮮卑 dünastia ajaloost.
Lõuna-Hiina väliskaubanduse taastanud 南陳 budistide dünastia allutanud 隋 keisri algatusel kunagise 南陳 ministri poja 姚思廉 toimetatud, aga alles pärast 唐 dünastia rajajate vennatappe avaldatud 《陳書》 esitab 南陳 33 aastase ajaloo elulugude kaudu.
姚思廉 poolt isa jt käsikirjade põhjal koostatud 《梁書》 kirjeldab 南陳 dünastiale eelnenud 南梁 riigi ajaloole lisaks ka Lääne-Jaapani 倭 riiki ning veel kaugemaid kirde ja idapoolseid väärismetallidest rikkaid riike, mis teineteisest keele poolest erinesid.
隋 ja 唐 riigiametnike 李大師 ja poja koostatud 《南史》 kirjeldab 前宋, 南齊, 南梁 ja 南陳 dünastia ajaloole lisaks ka võõramaalastest jms.
李大師 kirjutas koos pojaga ka 《北史》 kroonika 北魏, 西魏 , 北周 , 東魏 , 北齊 ja 隋 dünastia ajaloole lisaks ka võõramaalastest jms.
北齊 riigiametnikust isa juba lapsena kaotanud; ka ise 隋 dünastia vastu mässanud; 唐太宗 poolt mõrvatud venna-troonipärija kunagise nõuniku (oma auväärse elu lõpuni 唐太宗 eksimusi julgelt noominud) 魏徵 juhtimisel koostatud 《隋書》 sisaldab 隋 (南梁, 南陳, 北齊 ja 北周 ) ajaloole lisaks ka muusikat, kalendrit, astronoomiat, loodusfilosoofiat, geograafiat, bibliograafiat (漢 riigi lõpust alates) ning kirjeldusi naabritest: läänes - 西域; idas - 東夷; lõunas - 南蠻; põhjas - 北狄 maadeni.
遼 kitanite abiga 1. šatuo-türklaste dünastia 後唐 asemele 2. šatuo dünastia 後晉 asutanud 石敬瑭 algatusel ning 後梁, 後唐, 後晉 ja 遼 kindraleid teeninud kantsler 趙瑩 juhtimisel (vanemate kirjutiste lõikudest) üsna hooletult koostatud 《舊唐書》 kirjeldab 唐 aja ajaloole lisaks ka riigihaldust, muusikat, kalendrit, astronoomiat, loodusõnnetusi, geograafiat, bibliograafiat, moodi, kokakunsti, rituaale jms, kuid on 847-le järgnevate aastate osas kaunis kesine.
Uus 《新唐書》 koostati u 115 a hiljem 宋 riigi teaduse ja trükikirjanduse õitsengu ajal (hoolimata kestvast 遼 kitanitele ja 西夏 tanguutidele kogutava raske andami vastu mässava Tày-Nùng valitseja 儂智高 iseseisvussõjast); pikaealise reformistkeiser 宋仁宗 algatusel. Peatoimetaja, kirjandusteoreetik 歐陽修 vältis ajalugu vürtsitavaid müüte, kuid lisas uuringuid: hobukaubandusest Tiibetiga, riigiametnike hierarhiast, riigieksamitest ja igasugu tabeleid. 古文運動 voolu pooldajana laskis 歐陽修 kenitlevat 唐 riigi algupärandit arhailises 漢 ajastu eelses vaimus ümber sõnastada, tehes sellega jutu veelgi segasemaks.
後晉, 後漢 ja 後周 valitsusi teeninud 宋 riigi minister 薛居正 koostas 《舊五代史》 tõestamaks Taeva soosingu katkematut ülekandumist Põhja-Hiinas vaheldunud dünastiate kaudu kuni Põhja Lõunaga taasühendanud 宋 riigini. Nimelt olevat põhjapoolsed riigid alati hallanud Hiina südamaad ja olnud ka pindalalt lõunariikidest suuremad. Seejuures oli ta osava sõnastusega õigustanud Taeva heakskiitu 後梁 riigi asutaja julmutsemisele ning võõramaiste šatuo-türgi soost 後唐, 後晉 ja 後漢 valitsejate edule, mis sobis ka hilisemate võõrvallutajate legitimiseerimiseks. (Väidetavalt olnud ka 宋 dünastia esivanemad 庫莫奚 vms rohtlarahva seast.) 金 mandžu dünastia ajal see teos läks moest ja kadus.
Uue ja huvitavama 《新五代史》 kroonika Põhja-Hiina 後梁, 後唐, 後晉, 後漢 ja 後周 maade ajaloost, rahvastest, genealoogiatest, aga ka selle ajajärgu Lõuna-Hiina dünastiatest oli 薛居正 teose põhjal u 100 a hiljem kirjutanud 宋 riigi kirjandusteoreetik 歐陽修. Ladusama jutuga aga ebatäpsem 《新五代史》 tõrjus oma allika 《舊五代史》 sajanditeks unustusse.
Mõlemad ametlikud kroonikad püüdsid lõunahiinlaste riike näidata kõrvaliste Taeva tahtele vastuhakkajatena, kuigi iga paarikümne aasta tagant kukutatud põhjadünastiatega võrreldes oli Lõunas kord stabiilsem: Shanghai ümbruse 吳越 püsis u 70 a ja dünastia perekonnanimi 錢 on seal tänini levinud; kantonikeelses 越 piirkonnas u 55 a püsinud 南漢 riik sai nime selle asutanud 唐 kuberneri ja 漢 dünastia perekonnanime 劉 kokkulangemise ettekäändel; Hunanis 唐 kuberneri asutatud 南楚 püsis u 45 a ja mässas veel üle 10 a pärast selle valitsejate küüditamist 南唐 pealinna (ms 南楚 eksportis edukalt hobuseid, siidi ja teed);
《遼史》, 《金史》 ja 《宋史》 koostati (islamimaade teadlasi värvanud ja mongolite mereretki korraldanud) 元世祖 khaani 1261.a käsu peale, kuid alles 80 a hiljem (u Jüriöö ülestõusu ajal) mergidi "tarkade" hõimust aadliku 脫脫 juhtimisel ja väga rutakalt.
    Pealinn nälgis, sest pidevalt uputanud Huanghe vahetas üldse voolusängi ja üleriigiline toiduvarustus jõekanalite kaudu oli katkenud. Kindralkantsler 脫脫 korraldas sadade tuhandete töölistega hiigelprojekte laevaliikluse taastamiseks, samas kui dünastilisest kismast lõhestatud riik pidi võitlema ikalduste, nälja, taudide, röövlijõukude, mässavate 金 mandžude, soola-salakaubavedajate, piraatide ja (Jangtse orust kuni Korea Pyongyangini tunginud ning lõpuks mongolite asemel hiinlaste 明 dünastia troonile upitanud) budistlik-messianistliku 紅巾起義 rahvaülestõusu vastu. Ka 脫脫 ise mürgitati õukonnaintriigide käigus ja tema hiinlastest sõdurid ühinesid mässuga.
    Vastupidiselt hiina soost šovinistlike haritlaste arvamusele, et barbardünastiad ei vääri ametlikku ajalugu, olid konfutsianistliku haridusega 脫脫 meelest kõik 3 (元 mongolite poolt ühendatud) riiki (hiinlaste 宋, mandžude 金 ja kitanite 遼) olnud Taeva silmis legitiimsed.
    496 osaline 《宋史》 on 《二十四史》 kroonikaist mahukaim (ning samas vigaseim) sisaldades üle 2 000 eluloo: kangelassõdureist "reeturiteni", seejuures on maha vaikitud mongoleid võitnud kindralid (aga ka 王安石 liigriigistamise, monopolide ja korruptsioonivastased "demokraatlikud" reformid jms). 1/3 kogumikust kirjeldab põhjalikult nii vaimset kui materiaalset kultuuri: hüdroloogiast tarbekaupadeni.
《遼史》 käsitleb (kitanikeelsete allikate põhjal) nii kitanite 遼 kui (金 mandžu vallutuste järel) Turkestani (ja lõpuks Tšingis khaani eest Lõuna-Iraani Kirmanisse) pagenud ülikute asutatud Karakitai 西遼 dünastia ajalugu ja sisaldab nende riigikeele sõnaloendi transkriptsiooni 《國語解》.
《金史》 käsitleb (vanas jušeni kirjas mandžukeelsete allikate põhjal) 金 dünastia esivanemaid, ajalugu, eluolu, elulugusid jm ning sisaldab nende riigikeele sõnaloendi transkriptsiooni 《金國語解》. Juba Prantsuse Akadeemi baltisakslasest kirjasaatja Emil Bretschneider tõestas, et Hilise mandžu keele põhjal keiser 清高宗 poolt tehtud parandused on muutnud 《遼史》, 《金史》 ja 《元史》 võõrnimed veelgi arusaamatumaks.
《元史》 koostati (mässajate väejuhi 徐達 poolt Pekingis hõivatud arhiivi põhjal) keisri nõuniku ja 翰林院 akadeemiku 宋濂 juhtimisel juba 2. a pärast 明 dünastia kehtestamist, kuigi mongolite 大元 riik püsis Hiina Müüri taga veel ligi 20 a. 《元史》 hõlmab ajavahemiku 元 dünastia eelsetest valitsejatest: 元太祖 e Tšingis khaanist kuni 紅巾起義 mässajate eest Hiina Müüri taha pagenud 元順帝 keisrini.
元 riik ulatus Amuuri suudmest, Birma, Tiibeti ja Hakassiani. (Tšingisi pojapoja - Iraagi, Süüria ja Yunnani vallutanud kuid troonipärijata 元憲宗 e Möngke khaani surmale järgnenud kodusõdadega lahku löönud Kuldhord Euroopas, Ilkhanaat Lähis-Idas ja Tšagatai Kesk-Aasias allusid 元 keisrile vaid nimeliselt. 元 dünastia jagas Ilkhanaadiga küll teadus-tehnilisi saavutusi, kuid sõjalist koostööd ei tehtud enam kellegagi.)
Juba 清 ajal leiti 《元史》 kroonikast tuhandeid vigu: 元 dünastia asutanud 元世祖 khaani käsul mongoli impeeriumi rahvastele foneetilise kirja loonud tiibetlasest ülemlaama Phagspa nime oli transkribeeritud 3 moodi, marssal Sübedeile oli kirjutatud mitu elulugu jne, kuid 清高宗 parandused tegid asja veel hullemaks.
《明史》 koostamist alustati lapskeisri 清世祖, kuid lõpetati alles 清高宗 ajal pea 100 a hiljem ning see on seetõttu üks mahukamaid, korrektsemaid ja loetavamaid Hiina kroonikaid, kuigi väidetavalt väldib igati 清 dünastia eelkäijate 金 mandžude kuulumist 明 võimu alla 1388–1616.a. (明 dünastia kukutanud 明末民變 mässajad olid eelkõige 1600–1720.a jahenenud kliimas elatise kaotanud rahvahulgad.)
《明史》 koostamine juba Hiina 中原 kesktasandikule tungimise 1.a (1644) pidanuks nagu nõiaväel ajalukku saatma Lõuna-Hiinasse jäänud 大明 valitsejad, kuigi neist viimase tappis Birmas alles 1662.a (明末民變 mässus oma pere kaotamise peale mandžude väele Hiina Müüri värava avamise eest tasuks Yunnanis lääni saanud) hiinlasest reeturkindral 吳三桂, kes enne surma viimaks enesegi keisriks tõstis.
《明史》 320–328. köide kirjeldab võõraid maid juba üsna äratuntavate kohanimedega: Koread, Vietnami, Jaapanit, Luzoni, Borneod, Jaavat, Sumatrat, Malaisiat jms.

《二十四史》 ajalookaanonist usaldusväärsemad on dünastiate 實錄 aastaraamatud: viimase dünastia 《清實錄》, mässulise Taivani 《先王實錄》, Ming dünastia 《明實錄》, Yuan mongolite 《元實錄》, Xixia tanguutide 《西夏實錄》, Jin mandžude 《金實錄》, Liao kitanite 《皇朝實錄》, Houzhou põhjahiinlaste 《周世宗實錄》, Song dünastia 《宋實錄》, Tang dünastia 《唐實錄》 (ka Korea 《朝鮮王朝實錄》, Jaapani 《続日本後紀》, 《日本三代実録》, 《昭和天皇実録》 ja Vietnami 《大南寔錄》).
唐 õukonnast alates vastutas lahkunud valitseja dokumentide korrastamise ja võimuloleva valitsejaga sidumise eest eriline ajalooinstituut, kuigi esimene 實錄 kogu on teada juba 梁武帝 ajast. Mongolid ja mandžud koostasid 實錄 järelvaateid ka oma keeltes.

華夷秩序

Arusaamine "hiinlaste" (nagu iga teise konstrueeritud "rahvuse") ühtekuuluvusest ja vastandumisest "teistele" on muidugi muutunud kogu aja: hõimusõjast, koloniseerimisest ja orjajahist kuni kaubanduse, sümbioosi, rahvusevahetuse, pelgupaiga, kultuuritoomise, kultuuriviimise, kultuurihävitamise, küüditamise, rassismi ja genotsiidini. (Tähelepanuväärne on aga "hiina" 苦力 talupoegade võimekus võõraste maade muutlikes oludes ümberõppides ja kohanedes kiiresti levida, mida Euroopa koloniaalimpeeriumid on esitanud põlastusväärse kahjurlusena, samal ajal kui nende omad lootused külvata Euroopa talupoegi kõigi paganarahvaste sekka "nagu liiva mere rannalt" nurjusid sageli just kristlaste kohanemis-, sigimis- ning "endast alamatelt" õppimise võimetuse tõttu.)

華夏

Vanim viide 黃帝 Kuldsest Keisrist põlvnevale 華夏 e "hiina rahvale" on 《左傳》 kroonikas, naaberrahvastele alla jäänud 東周 dünastia ajast (kes ka ise pärinesid läänepoolsete karjakasvatajate seast). 《史記》 väitel sündinud 華夏 rahvas 九黎 hõimuliidu vastu ühinenud 神農 ja 有熊 hõimude 炎黃 liidust.
   Ääremaa hõimudele vastanduvaid Huanghe oru 中國 "keskseid riike" aga on mainitud juba üle 3000 a vanusel 西周 pronksnõul 《何尊》 . Confuciuse 春秋 ajastul tähendas 中國 pigem keiserliku pealinna ümbrust ja "hiinlaste maad" märkis 九州 , 江山 , 社稷 vms.
   Vahelduvate dünastiatega "Hiina ala" tähenduses kinnistus 中國 alles 宋 ajal. Varem kasutati Hiina riigist rääkides kosmoloogilist 天下 mõistet või dünastia nime (millest 漢 ja 唐 on tarvitusel tänaseni nii hiinlaste kui naaberrahvaste seas).
   Vallutuspoliitika vastased 明 rahvuslased mõistsid 中國 nime all "põlishiinlaste" maad, mis tuleks barbarivabana hoida, kuid järgnenud 清 mandžu dünastia dokumentides hakkas (Euroopa impeeriumite eeskujul): 中國 tähistama kõiki Hiina keisri valdusi, 中國人 - (hoolimata emakeelest ja päritolust) kõiki Hiina keisri alamaid (kes pärandasid kohustused keisri ees isaliini pidi järglastele ka välismaal), kuigi 中國官話 märkis riigikeelena ikkagi Hiina 中原 kesktasandiku segamurrete nn "mandariini keelt".
   Kuigi mandžude eesmärgiks (中國 ja 華夏 eristamisel) oli nõrgestada hiinlaste šovinismi oma paljurahvuslikus impeeriumis, sai "maailma nabaks" ümber tõlgendatud 中國 mõistest hoopis õigustus "Suur-Hiina" ekspansionismile - kunagi põlatud barbaarsetesse maadesse: Mandžuurias, Mongoolias, Kesk-Aasias, Tiibetis, Kašmiiris, Ladakhis, Assamis, Taivani väinas, Lõuna-Hiina meres jne. (Nii unistavad mõned ka kogu Mongoolia taasühendamist 中國 riigiga, kuna u 2/3 mongoleid elavat Hiinas. Hiina RV "mongolite" hulka arvatakse siiski ka muid: turgi ning hiina-tiibeti keeli kõnelevaid rahvakilde.)
   Maailmavalitsejate tähenduses tarvitatakse internetis nii Hiina kompartei tunnustamiseks kui ironiseerimiseks ka 天朝 "Taevase valitsuse" mõistet, mis pärineb juba lõhestunud 東周 riigist. Usuti, et Hiinamaa suudab ühendada vaid vooruslikkuse tõttu 天命 "Taeva soosingu" pälvinud valitseja ja sellele, kellel õnnestus ühendada Hiina, on Taevast antud õigus kogu maailma e 天下 valitsemiseks ning kõik allumatud on kas ignorantsed metslased või kuritegelikud mässajad.
    明 dünastia näiteks taaskehtestas (väliskaubandust asendava) 唐 ajastust pärit kombe (Korea, Jaapani, Riukiu, Vietnami jt) sõltlasriikide 冊封 andami vastu kinke vahetada. Hiina keiser kinnitas ametisse sõltlasriikide valitsejad, kuid enamasti ei sekkunud andamikohuslaste asjadesse ega abistanud ka sõjaliselt, vaid andis saatkondadele õiguse Hiinas kaubelda. Kesk-Aasia ja Filipiinide kaupmehed saatsid seetõttu andamit nii tihti kui võimalik, kuni 1372.a otsustati Korea jt liig agarate andamitoojate külastussagedust piirata 1 korrani 3 a jooksul.
   Seevastu Põhja-Ameerikas ja Austraalias muutus see celestial e "taevaalune" hoopis sõimusõnaks hiina immigrantide kohta. Ning 19.saj kainestavad kaotused 鴉片戰爭 oopiumisõdades veensid lõpuks ärksamaid hiinlasi euroopaliku elukorralduse eelistes, andes hoobi senisele konservatismikultusele.

化外之地
seaduskorrale allumatud välismaalased
hiinakeskses maailmamudelis

四夷

Üks varasemaid muulasi (Shandongi rannikubarbareid) märkivaid märke - 夷 on tänapäeval tõlgendatav 大 "suure" 弓 "vibuna", aga 甲骨 arbumiskirjade

võis kujutada pigem "vibu laskmist": 矢 "noolt" ja 弓 "nööri" või 大 "inimest" 弓 "vibuga".
   Hiina vanima välisajaloo teose 《越絕書》 väitel on 夷 *ləj tähendanud 越 keeles "merd" ja seda on seostatud Kagu-Aasia keeltega: khmeri ទន្លេ /(tŭən)lei/ "(suur) jõgi", kui keele /thlèː/ "meri", hmongi /tl̥e/ "jõgi" ...
   Ka võis 夷 *ləj olla ürgsete kra-dai rahvaste enesenimetus nagu hlai keele /hlai/ ja tai keele ไท /tai/.
   夷夏東西說 Yí-Xìa teooria kohaselt kujunesid hiinlaste 華夏 rahva (e 夏 dünastia 二里頭 kultuuri) 中國 keskmised linnriigid Henani 中原 kesktasandiku kultuuri ja Shandongi 東夷 rannikubarbarite sümbioosis - 河濟 jõeteede ristumise viljakas piirkonnas, 仰韶 ajastust läbi 龍山 moevoolude kuni 商 riigini kestnud 後崗 tüüpi külade ja linnade hierarhilises võrgustikus, kuhu kroonikad paigutavad 夏后氏 klanni pealinnade enamiku.
   Ka 龍山 kultuuripiirkonna 陶寺 linna algeliste 陶文 märkidega keraamikale kirjutatu ei pruukinud üldsegi olla ürgses hiina keeles, sest hoolimata kritselduste sarnasusest 甲骨文 piltkirjaga, on nad leitud 華夏 rahva hilisematest 中國 keskmistest riikidest eemal: ida- ja põhjapoolsete 夷 naabrite maadel.
   (Pika ajalooga 丁公 asula kausipõhjalt leitud kirjaridadele sarnase (aga 3500 a hilisema) Birma piiri lähedal tarvitatud ꆈꌠꁱꂷ nuosu bburma silpkirja nimetus 夷字 on siiski eksitus. Õigem oleks 彝文 .)
    Juba 五帝 5 müütilise valdja hulka arvatud 高陽 läinud 10 aastasena koos lellega Confuciuse kodulinna 曲阜 faktooriasse Shandongi 東夷 rannikubarbareid talitsema. Ja 帝舜 - viimane 五帝 5 targast valdjast ning 陳 riigi 胡 dünastia esiisa olnud ise 東夷 rannikubarbar.
   Aga varaseim ajalooline viide 夷 rahvastele (萊夷, 嵎夷, 淮夷 ...) on 夏 riigi kõnede kogumikus 《書經·禹貢》. 商 riigi 甲骨 arbumiskirjades mainitakse 夷方 "barbaarsete maadena", mida rünnatakse ja karistatakse. Ka 西周 ajastu 大篆 pronkskirjad mainivad 淮夷, 南淮夷, 南夷, 東夷 taltsutamist, kuigi Mencius nimetas 西夷之人 ehk "lääne barbariks" ka 商 dünastia kukutaja 周武王 lugupeetud isa 周文王 - ennete kogumiku 《易經》 koostajat ja 井田制度 maksusüsteemi juurutajat ennast (kuigi ta pärines hoopis 西戎 rahva maadelt).
   On siiski tõenäoline, et veel 商 rahva jaoks oli 夷 üks paljudest naaberhõimudest nagu 夏 või 周 ning ka 周 jaoks tähendas "tsiviliseerimata 夷" lihtsalt arengus mahajäänud inimesi, kes polnud veel "üldinimlikku" hiinapärast eluviisi ega seaduskorda omaks võtnud, nagu eurooplased praegu suhtuvad Jugoslaavia või Türgi moslemeisse. Alles 戰國 ajastul loodi kujutelm tsiviliseeritud maailma ühendamiseks 天命 "Taeva soosingu" nimel sõdivaid 中國 keskseid riike neljast suunast ähvardavatest 四夷 barbaritest.
   Kommete kogumiku 《禮記》 väitel paljud metslased ei kandnud soenguid ning sõid toorest toitu (nagu tänapäeval jaapanlased): ida 東夷 hõimud tätoveerisid kogu keha, lõuna 南蠻 hõimud tätoveerisid laupa ja nende jalad olid pööratud sissepoole, lääne 西戎 hõimud kandsid loomanahku ega söönud teravilja nagu ka põhja 北狄 hõimud, kes elanud üldse koopas; ka metslaste keeled ega soovid polnud teineteisele arusaadavad.
   Lõhestunud 東周 riigis ei peetud 夷 hõime ometi verivaenlasteks vaid naabreiks, kelle omapäras nähti ka head. Näiteks 孤竹 kuningapoegade 伯夷・叔斉 vooruslikkust ülistati sajandeid ning Confucius soovis minna 九夷 maadele õpetama, kui Hiina pealikud temast ei hoolinud. 《後漢書》 ja 《說文解字》 sõnaraamatu 羌 märksõna seletuses kirjeldatakse 夷 rahvast vooruslike, heatahtlike ja pikaealistena.
   Pärast pikki sõdu 淮夷 aladel (淮河 oru pärast) 東周 vasallriikidega ja alistumist lõunamaise 楚 mõjuvõimule, 東夷 rahvaid eraldi üksusena enam ei mainitud, kuna nad tõrjuti kaugemale või moodustasid ise hiinapäraseid pisiriigikesi nagu 大彭, 姑蔑, 鄒, 譚, 萊, 莒, 徐 (mille ülikuhaudadesse maeti kirjadega pronksnõusid ja inimohvreid sarnaselt 商 hõimu kommetele).
   《史記》 enam 東夷 rahvaid ei tunne, vaid paneb 蠻夷 ühte patta. 《漢書》 sõnul on 東夷 hõimust hoopis Shandongist kauge Kirde-Korea 東濊 riigi (korealastest) pealikud. 《後漢書》 jaoks on 東夷 juba Mandžuuria, Korea ja Jaapan. 《新唐書》 lisab sinna ka Sahhalini ja Taivani.
   夷 võis hiljem tähendada igasugu võõrrahvaid. Näiteks 唐 riigi väejuht ja vasallriikide asjur 賈耽 koostas 15 aastaga välissaadikuilt ja kaupmeestelt kogutud kultuurilise ja geograafilise teabe põhjal Hiina ja naabermaade kirjeldusi: (40 köitelise) 《古今郡國縣道四夷述》 jm. 宋 aja 外夷 on juba 外國 sünonüüm.

西戎

戎 nime all tunti (hiinlastele keelelt ja tõult lähedasi) 商 hõimu läänenaabreid - Gansu ja Qinghai karjakasvatajaid. 周 ajastul elanud nad peamiselt Põhja-Hiinat Lõuna-Hiinast eraldava 秦嶺 mäestiku põhjanõlva 關中 alanguorust läänes (ja põhjas Shanxini).

kirjamärk kujutab 盾 kilpi ja 戈 sõjakirvest ja tähendabki sõjaväge ning sõjariistu. Ka sealt samast 關中 alanguorust pärit 西周 hõimu 大篆 pronkskirjade keeles viidanud 戎 pigem sõjale ning vastastele kui kultuurilisele erinevusele. 北狄 hõimude survel rändas 戎 suguharusid mujalegi Hiina põhjapoolsetesse linnadesse ning pärast 周 keskvõimu langemist mõistetud 戎 nime all juba kõiksugu kirdepoolseid barbareid.
戎 märgi hääldus /róng < nyuwng/ võib tuleneda hiina-tiibeti ürgtüvest *na-ŋ ("sina") ja sarnaneb mitme Lääne-Hiina tiibeti-birma rahva omanimetusele: rgyalrong Sichuanis, nung ja trung Kirde-Yunnani "rung" keelerühmast jt. Ka 羌 hõimust 西戎 säilmete DNA seostub nii O-M₁₇₅ haplogrupi, hiina-tiibeti rahvaste kui Huanghe oru 仰韶 kultuuriga. Sestap 西戎 rahvaste näol võib tegu olla lihtsalt samade hiina-tiibeti hõimudega, kes tulevase Hiina 華夏 hõimuliidust erinevalt segunesid 東夷 Kagu-Aasia rannikurahvaste asemel hoopis põhjapoolsete preeriakarjustega.

戎雖小子，而式弘大。 _{《詩經·民勞》}
- - - - -

   《說文解字》 sõnaraamatu väitel kuulusid 西戎 rühma ka läänes elanud (kuni 60m kõrguste) 碉樓 vahitornide poolest tuntud emaõiguslikud 羌 põlluharijad-karjakasvatajad. （多）馬羌 taolised hõimunimed viitavad hobusekasvatusele, kuid 人 inimesest ja 羊 kitsest koosnev 羌 võib kujutada nii kitsekasvatajat rahvast (nagu väidab 《風俗通》 ), kui sarvilist metslast (nagu 神農 ja 炎帝 ). 羌 (jt põhjarahvaste) seas levis ka samast tüvest tuletatud ürgnimi 姜 /kjang/, mis võiski tähendada "Karjatseid", kuid oli samas nii 神農 hõimust 炎帝 kui 周 dünastia esiisa - 農家 talupojatarkuse koolkonna prohveti 后稷 emapoolsete esivanemate hõimunimeks. (Tänapäeva 羌族 e 岷江 oru elanikud paarisaja aasta eest ise hiina stiilis perekonna ehk hõimunimesid ei tarvitanud.)
   羌 hääldus qiāng < khjang võib (nagu ka 羊 yáng < *laŋ) olla seotud sõnadega: tiibeti སྐྱོང skyong "loomi pidama, hoolitsema", šö keele klóng "loomi karjatama", birma ကျောင်း kyaung: "söötma", hiina 養 *laŋʔ, *laŋs "toitma, üles kasvatama" või hoopis (indo-euroopa) b-tohhaari klank- "vankriga sõit".
   Neid on peetud müütilise 炎帝 järeltulijaiks ning 西夏 tanguutide, tiibeti ja 彝 rahvaste esivanemaiks, aga tänapäeva Sichuani 岷江 oru kurudes, kultuuri poolest killustunud (endise Rme /ʐme/ nimega) rahvarühma 35 600 liiget said 羌族 qiāngzú nimetuse alles 1950.a. Kuid (nagu mujalgi paljurahvuslikes piirkondades) on vähemusrahvustele lubatud eeliste tõttu ja 一孩政策 ühelapsepoliitikast pääsemiseks 漢族 rahvust ka 羌族 vastu vahetanud ligi 200 000 hiinlast, nii et 2010. aastaks oli qiāngzúd juba 300 000. Arvukad 羌族 murrakud erinevad teineteisest sedavõrd, et omavahel suheldakse hiina keeles, kuigi 1980-daist peale on püütud juurutada nii põhja kui lõunamurretel põhinevaid ladina tähestikus kirjakeeli ja isegi 2017.a tiibeti kirja põhimõttel loodud aga kohalikke ornamente matkivat Rrmearr [ʐmeʐ] kirja. Varasematel sajanditel säilitasid suulist pärimust 釋比 nõiad.
   Juba 《後漢書》 loetles 羌 rahvaid Sichuanis ning 《東觀漢記》 esitas suisa 岷山 mägede 《白狼王歌》 3 laulu 44 algriimuvat värssi kohalikus tiibeti-birma keeles koos lõppriimilise hiinakeelse tõlkega (samas värsimõõdus). 羌 nimelisi rahvaid 岷江 orus on mainitud ka 明 ja 清 ajastul, mis ei tähenda ega välista, et nood ühtisid varasemate ja tänapäeva tiibeti-birma keelsete 羌 rahvastega. (Tiibeti-birma keelne pju rahvas jõudis Yunnanist Birmasse alles 2.saj e.m.a.)
   犬戎 vägede rünnakuid pidi tõrjuma juba müütiline 高辛 . 商 dünastia asutaja 商湯 olevat alistanud 羌 ning 北狄 riike oma vasallideks ning 商 riigi 甲骨 arbumiskirjades loeteldud üle 14 000 inimohvrist u 7 500 oli 羌 sõjavange. 《書經》 ja 《史記》 kirjeldab neid 周 liitlastena, kes aitasid ka 周武王 kuningal väärastunud 商 keisrid kukutada. 771 e.m.a lõhkusid 犬戎 ehk 羌 soost troonipärija 周平王 liitlased 西周 läänepoolse pealinna Xianis, mistõttu uus 東周 õukond kolis itta - endisesse 商 pealinna Luoyangis. 714 e.m.a ründas 山戎 vägi Henani 鄭 ja 664 e.m.a 燕 riiki (Pekingi ümbruses), kuni 齊 vägi nad purustas ja viimane valitseja pages 東夷 rahva 孤竹 riiki. U 650 e.m.a oli enamik 戎 rahvaid 齊 ja 晉 lääniisandatele alistunud, kuni 460 e.m.a pani vastu ainult 義渠之戎.
   西周 riigi lõpetanud 周平王 keisri surma eel läänest 河套 luhakääru ilmunud 義渠 jt uued nn 戎 rahvad peletasid hiinlasi tagasi 洛河 orgu. Kuigi 327 e.m.a sai 義渠 riigist lõpuks 秦 vasall, võitlus jätkus. 315.a olevat 秦 vallutanud 25 義渠 linna ja 311.a veel 25. Viimase 義渠 kuninga tapnud väidetavalt 秦 leskkuninganna alles 271 e.m.a, kuigi oli sünnitanud tollele (pärast oma mehe surma) 2 poega. Arvatavalt oli see aga tema poja - alaealise 秦 kuninga korraldatud, kes peagi pagendas lisaks emale ka võõramaise võõrasisaga semminud nõunikud ja kindralid ning ehitas 義渠 maile Suure Müüri.
   61 e.m.a pärast 30 kuninga mõrvamist mässanud taas läänepoolsed 羌 hõimud ning 東漢 asutas nende talitsemiseks 屯田 sõdalaskolhoosid. 49 m.a.j vabastasid 羌 mässajad Qinghai hiinlastest. Pärast 800 羌 pealiku mõrva mässati 87.a jälle.
   107.a löödi hiinlased 西域都護府 e Ida-Turkestanist välja ja 渭河 ülemjooksu 漢陽郡 kubermangus kuulutati 羌 keisri võim. Hiinlased värbasid 116.a appi 匈奴 väed ning mõrvasid 羌 keisri pere. 167.a tapeti ja küüditati 羌 lihtrahvast taas. 184-189.a edukas 涼州之亂 mässus ründasid 羌 ja 月氏 väed ka Hiina pealinna Xi'anis. 211.a sõdisid 羌 väed (羌 soost) Hiina kindrali 馬超 poolel bardkantsler 曹操 vastu. 《魏略》 räägib taas mässulise 羌 hõimuliidu alistamisest.
   羌 kuulus ka 304.a 西晉 impeeriumi 十六国 pisiriikideks lõhkunud 五胡 5 ratsarahva hulka. 386.a võtsid nad 苻氐 rahva käest 前秦 keisritrooni Xi'anis ja asutasid Põhja-Hiinat Lõuna-Hiinast eraldava 秦嶺 mäestiku põhjanõlva 關中 alanguorgu kontrolliva 後秦 riigi, kus 龜茲 Kutša munk 鳩摩羅什 tõlkis hiina keelde 35 suutrat, kus rajati 麥積山石窟 194 koobastemplit (7 200 pühakuju ja 1000m² seinamaalidega) ja kust 《佛國記》 autor 法顯 rändas Kesk-Aasia kaudu Indiast pühakirju tooma ning naases Sri Lanka ja Java kaudu tagasi Shandongi.
   南北朝 ajastul kirjutas 《後漢書》 autor 范曄 ka 西羌 etnograafilise ajaloo, kel oli tollal 2 riiki: Lõuna-Gansu 宕昌 ja Põhja-Sichuani 鄧至. 446.a alistasid 北魏 tuoba väed 羌 mässu Xi'ani lähedal ja kastreerisid vangistatud ülikupojad. 《魏書》 andmeil üks neist - 王遇 tõusis eunuhhi ametikohale, toetas budismi ja ehitas oma sünnikohta pühamu.
   Veel 唐太宗 valitsemise ajal kurdetakse, et 犬戎 rahvas käib karistamatult läbi Gansu koridori 唐 pealinnas Xi'anis. Põhjapoolne 羌 haru rändas Loode-Shaanxisse, kus rajas 西夏 tanguutide riigi ning lõunapoolsed rändasid Sichuani 岷江 orgu. 《新唐書》 sõnul on 羌 algupära ka Tiibeti riik. 元 ajastul hakatigi 羌 nimetama ka Lääne tiibetlasteks (吐蕃), kuni 清 riigis jäi 羌 Sichuani 岷江 oru asukate nimetuseks. Tiibeti keelt ongi peetud qiang rahvaste ja bön-usku Džangdžung riigi algupäraste asukate suhtlemisel kujunenud segakeeleks

南蠻

蠻 nime all tunti mitmesugust päritolu Jangtse ümbruse rahvaid Põhja-Hiinat Lõuna-Hiinast eraldavast 秦嶺 mäestikust lõunas, keda ei ühendanud oma riik vaid 楚 okupatsioon.
   《說文解字》 sõnul lõunamaalased on ussisoost. 蠻 märgi ("matslus, metslus") mõisteline osa 虫 tähendab ussi vm kahjurit. Selle hääldusega 䜌 *b·roːn võib olla seotud: birma မြန်မာ /Mraṅmā/ "Myanmar; Birma", tiibeti བྲན /bran/ "ori", 西漢 ajastu lõpul koloniseeritud 閩越 e Kagu-Fujiani nimetus 閩 *mrə[n], mõne Kagu-Aasia rahva omanimetus: bru, mro, mru, maang, hmong *hmʉŋ^A, mien *mjæn^A jms.
   蠻 väed toetasid 秦 keisririigi lagunemise järel 漢 dünastia asutajat 漢高祖, kes ka ise oli Lõuna-Hiina Jiangsu talupoeg ning hiljem osalesid 漢 riigi sõjaretkedel 羌 maadele. Sellegipoolest umbusk lõunamaalaste suhtes püsis 漢 riigi lagunemiseni. Seetõttu tekitas tüli ka põhjamaise kanepi asendamine 五穀 "5 Püha Ohvrivilja" loetelus Jangtse metslaste riisiga.
   179.a osales 漢 riigi hävitanud 黃巾之亂 taoistlikus talurahvasõjas ka 蠻 rahvaid. 14.saj romaan 三國演義 jutustab romantiliselt ümber 蜀漢 lojalistide 225.a katse vaigistada 南蠻 mässulist pealikku 孟獲 , kes vangistatud 7 korda, kuid murdnud lubadust ja mässanud taas. (Võimalik, et vangistati erinevaid mässujuhte, sest 獲 "kinni püütud" meenutab pigem hiinlaste pandud sõimunime ja 孟 "suur vend" võib olla tiitel.)

   蠻 asemel tuli tarbele ka algselt 秦 ning 漢 võimudele Hunanist ja Sichuanist kogutud andami nimetus 賨. U 190.a kandis kolisid mõned nn 賨 hõimud 天師道 taoistliku 張魯 prohveti 漢寧 riiki Shaanxis, kes oli oma šamanistliku liitlase (ja nimekaimu) 張脩 tapnud ja tolle koguduse ning maad kaaperdanud. 張魯 alistanud kantsler 曹操 väed aga küüditanud nood 賨 hõimud Gansusse. 蜀漢 lojalistide liider 漢昭烈帝 tõrjus nood sealt 曹操 aladele 關中 alanguoru 氐 rahva sekka, kellega koos asutati 成漢 riik Sichuanis (pärast 西晉 impeeriumi 十六国 pisiriikideks lõhkumist 304.a 五胡 5 ratsarahva poolt). 成漢 omakorda langes tagasi 東晉 kätte 347.a pärast (Tày-Nùng soost) 僚人 rahvaste sissetungi.
   270-280.a sõdisid 曹操 poolt 渭河 ülemjooksule küüditatud tuoba 鮮卑 suguharu üliku 禿髮樹機能 juhtimisel 關中 alanguoru piirkonna ( 羌 ja 氐) rahvad 西晉 keskvalitsuse šovinismi vastu. 294.a süttis hiinlasest asevalitseja ebaõigluse tõttu järgmine 匈奴 ja 羌 mäss 郝散 juhtimisel. 296.a valisid 羌 ja 氐 väed oma keisriks 齊萬年, kelle hiina väed 299.a tapsid. 296.a asutas sõjas kodu kaotanud 白項氐 suguharu sajandeid püsinud 仇池 riigi Gansus. Kestev sõda oli põhjustanud nii hiinlaste kui muude hõimude pagulaste voo, nälja ja taudi Sichuanis. 301.a määras 西晉 valitsus pagulasi tagasi koju ajama Henanis karjääri teinud Hubei 蠻 soost ametniku 張昌. See ülekohus viiski 張道陵 sekti sõjakast 板楯蠻 e 賨 pagulaste hõimust tõusnud prohvet 李特 juhitud uue ülestõusu ja 成漢 riigi rajamiseni, millega ühinesid ka 齊萬年 väe riismed. 303.a alustas mässu ka riigiameti maha pannud 張昌. Ta jutlustas peatselt saabuvat messiast, kellena esitas oma väljavalitud 漢 keisrite "järeltulija"; ise kantsleriks hakanuna kuulutas välja uue 年號 valitsusajastu ning matkis 漢 rõivastust, eluviisi ja riituseid. 西晉 võimude jõhkrustest jutte levitades ning desertööre koos peredega mõrvates värbas ta 30 000 pealise väe, kes ehtisid end punaste pearättide ning hobusesabadest habemetega. Vägi hõivas tohutu maaala, aga 304.a kaotas kõik ja 張昌 pea saadeti pealinna. Võõraste tõrjumine ja massiline tapmine Jangtse keskjooksu Hubei võimude ja kohalike poolt ajas 311.a mässama 巴蜀 pagulased. Need valisid juhiks 蜀漢 ülikusoost riigiametniku 杜弢, kes oli üritanud pagulasi kaitsta ja nende väljasaatmisega viivitada. 315.a sai 杜弢 lüüa ja kadus. Tema kaaslased said amnestia.
   南北朝 ajastul säilitasid vaenupooltega osavalt mängides paljud 蠻 rahvad iseseisvuse. Mõned pealikud teenisid hiinlaste lõunariike maksukogujatena ning nende leebuse tõttu asus arvukalt hiinlasi 蠻 hõimude hulka. Keegi Hubei sõjapealiku orb 桓誕 sai koguni 荆州 hõimuvanemaks. 蠻 mässulistega käituti aga karmilt: saadeti piirikaitsele või pealinna orjusse.
   蠻 rahvaste järglasteks peetakse 盤瓠 muinaskoera austavaid 瑶族 ja 畲族 hõime. Aja jooksul kolis 蠻 rahvast üha enam põhja poole ning 7.sajandiks olid nad pea täielikult segunenud. Aga 南蠻子 on põhjahiinlaste suus lõunahiinlaste kohta tarvitatavaks väljendiks tänini.
   Põhjahiinlaste põlgust lõunapoolsete kultuuride suhtes võib selgitada nende esivanemate põhjapoolsetele sugulussidemetele ja muinasjutulistele kaubateedele lisaks, ka lõunahõimude tagasihoidliku sõjalise võimekusega Luoyangi jt Süda-Hiina pealinnade ähvardamiseks (erinevalt põhjarahvastest, kelle Kollasest Merest Kasahstani ja Baikalini ulatuvate ratsaimpeeriumite sajandeid kestvad rünnakud sisendasid paratamatult aukartust).

北狄

狄 nime kandsid 周 ürikuis sõjakad jahist, loomapidamisest ja põllundusest elavad rahvad Huanghe ja rohtla vahel, kes levinud 晉 riigist põhja pool Ordose kõrbest Shanxi ja Hebei põhjaosani.
   狄 kujutab "犭 koera 火 tulel" ning võib viidata koerale nii liha- kui tootemloomana, kuid tähendas ka orja. "Koerakoonlane" võis olla ka sõimusõna "suureninaliste" võõrrahvaste kohta, sest hiinlased ise idealiseerisid lamedat nägu. Sama rahvarühma märkiv 翟 aga kujutab ja tähendabki "隹 faasani 羽 sulgi" ning võib viidata põhjarahvaste rõivaid katnud sulgedele ja karvadele, nagu neid kommete kogumik 《禮記》 kirjeldab.
   翟 hääldust *lˤewk seostatakse hiina-tiibeti sõnadega *s-rik ~ *s-ryak "faasan", hiina 雉 *l'iʔ, 雒 *ɡ·raːɡ, birma ရစ် rac, tiibeti སྲེག་པ sreg pa, mizo va-hrit, tšepang rut-waʔ. 狄 hääldust *lˤek aga Kagu-Aasia sõnadega: proto-moni *ɗiik, proto-bahnari *ɗɨc, proto-mon-khmeri *ɗiək ~ *ɗiik ~ *ɗik "ori". Ka 代翟 rahva pealinn 代 (160km Pekingist läänes) võis häälduda *lˤək-s.
   狄 keelest ei teata pea midagi, kuigi nende järglasteks on peetud 丁零 tengleng ja 鐵勒 thetlək türklasi. Viimase 狄 riigi - 中山 kirjamärgid matkivad 齊 ja veelgi lõunapoolsemat eeskuju.
   《逸周書》 nimetab 商 riigi põhjanaabrina 代翟 rahvast. 《國語·鄭語》 loetleb 8.saj alul 西周 vastu liitunud 狄戎 vägede seas ka 鮮虞 hõimu, kelle 中山 pisiriik kaitseb oma iseseisvust 296. aastani e.m.a - kauem kui enamik 西周 aladele tekkinud lääniriikidest. 7.saj e.m.a tungisid 晉 jt 周 vasallid üha enam 狄 maadele, kuid 狄 väed suutsid võita nii Shanxi 戎 ja 邢 kui Henani 衛 ja 溫 valitsejaid. 《墨經》 loetletud Hiinlaste riigikeste vahel elanud 8 狄 rahvast on teada veel 赤狄 ja 長狄 nimi. 660.a e.m.a ründas 赤狄 vägi 邢 lääni ja vallutas 衞, tappes selle lääniisanda.
   6.saj e.m.a pärast 西周 lagunemist 秦 riigi põhjapiirilt Huanghe läänekaldalt itta liikunud 白狄 jalavägi jõudis muistse 商 riigi hällini Huanghest põhjas, 太行 mägedes, Hebei lõunapiiril, kunagiste 夏 linnade naabruses; ehitas sinna kindluslinnu ning asutas hiina tüüpi 鮮虞, 中山, 代, 肥, 鼓 jt riike, mis ahistasid 衛 ja 齊 läänihärrasid. 晉 läänipealik lepitas neid rituaalpronksist kingitustega. 狄 kauplejad omakorda vahendasid hiinlastele preeriast hobuseid, karusnahku ja 玉 jaspist, kuid hiinlased hindasid ka 代 kohalikku tõugu hobuseid ja koeri. 代戎 rahva hävitas 趙 vägi 460 e.m.a.
   Tegelikult sõlmisid 「北狄」 ja hiina ülikud ka nii sõjalisi kui abieluliite. Näiteks pages (hiljem 晉 riigi, 五霸 5 ülemvasalli sekka tõstnud) troonipärija 晉文公 (koos daoismi tulekeelupühakuks saanud legendaarse poeedi 介之推 jt õukondlastega) oma isa (戎 soost) kõrvalnaise mahitatud 驪姬之亂 vennatapusõja eest oma emapoolse 狄 hõimu juurde, kelle vastu vandenõulased olid ta sõtta saatnud. 《淮南子》 väidab, et 狄 soost orjatari poeg oli ka 晉 lääni 趙 klanni juht 趙襄子, kes 458.a e.m.a kutsus külla oma 狄 esivanemate 代 riigi 墨家 usku valitseja, mõrvas ta ja vallutas 代 maad. Mõrvatud 代 kuninga naiseks olnud 趙襄子 õde seepeale tappis enda, et pääseda venna orjamisest. 代 puhverriigi kõrvaldamise järel, sattus 趙 hõim aga esmakordselt preeriarahvaste otseste rünnakute alla ja oli sunnitud 代 juhid oma okupatsioonihaldusse kaasama.
   Tänu diplomaatilisele ja strateegilisele tarkusele pretsedenditult pikalt vastu pidanud 中山 on ainuke pisiriik, millele sõjakavaluste õpik 《戰國策》 pühendas eraldi peatüki. 《穀梁傳》 andmeil 530.a 晉 purustas 肥 ning 520 鼓. 507.a aga 鮮虞 lõi 晉 väge, vangistas vastase kindrali ning sekkus 494-491 liidus 衞, 齊 ja 魯 läänihärraga kodusõtta 晉 riigi 晉國六卿 6 klanni vahel. 506 asutas 鮮虞 uue võimukeskuse 中山, mis püsis 296. aastani e.m.a, kuigi 晉 vallutas 鮮虞 emamaa juba 489. e.m.a. 406 e.m.a vallutas 中山 riigi (晉 lääni 韓 ja 趙 klanniga kolmeks jaganud) 魏 klanni pealik 魏文侯 ja kinkis selle oma pojale. (Sestap kandsid 鮮虞 valitsejad sama 姬 hõimunime nagu 周 keisrid ja nende 晉 vasallid.) Rünnaku ajal oli 魏 kindrali poeg pantvangina 中山 pealinnas. Teda näidati hoiatuseks 魏 vägedele, kuid kui need ei taandunud, siis keedeti puljongiks ja saadeti isale, kes selle 中山 saadiku silme all meelekindluse märgiks ära jõi. 381 e.m.a oli 中山 taas iseseisev ja ehitas 太行 mäestiku varju uue, hästi kindlustatud 靈壽 pealinna, mille alusmüürid ja (rüüstamisele vaatamata) kõige rikkalikumad -4.saj kuningahauad on tänaseks välja kaevatud. 369 ehitas 中山 49km kuni 3m kõrgust savist-kivist kaitsemüüri 趙 piirile. 323 lõi 中山 koos 韓, 趙, 魏 ja 燕 kuningatega liidu suuremate riikide (秦, 楚 ja 齊) vastu. 齊 lääni (11a varem isehakanud) kuningat aga vihastas, et 1000 sõjavankriga 中山 vürst söandas samuti võtta temasuguse 10 000 sõjavankri valitsejaga võrdse tiitli (kuigi ei nimetanud 中山 enam barbarite maaks). Ta kutsus 趙 ja 魏 kuningaid sellist ülbust sõjaga karistama, kuid 中山 saadik veenis liitlasi sellest keelduma. 315 中山 vallutas konfutsianistliku ettekäändega 天命 "Taeva soosingust" 燕 riigi käest (enne 東胡 rahva valduses olnud) vasekaevandused ning 趙 riigi keskosa - lahutades selle põhjapoolse tüki lõunapoolsest. 307 aastaks oli aga hoopis 趙 enamuse 中山 maadest sisse piiranud (peale kirdeserva) ning alustas katkematut sõda 中山 hävitamiseks. 306 pandi 趙 ratsavägi 胡 stepirahva soomusrüüsse ja õpetati samal moel ratsutades vibu laskma. 301 otsis 中山 kuningas kaitset 齊 kuninga juures, kuid see oli hõivatud 楚 anastamisega ning 296 suutiski 趙 10 a sõja järel 中山 vallutada. 中山 maadelt on 趙 kühvelmünte 布幣 leitud oluliselt vähem kui 燕 nugamünte 刀幣, mis räägib tihedast 燕 kaubandusest, aga ka vaenust 趙 riigiga. (Ka 中山 oma raha ühtis kuju, kaalu ja ilmselt ka vääringu poolest 燕 müntidega.)
   Kuigi enamik 狄 ja 戎 riike oli anastatud juba 400. aastaks e.m.a, korraldas 齊 sõjaretki (seekord hoopis lõunapiiri taha) 狄 maadele veel 283-265 e.m.a.
   《山海經·大荒西經》 sõnul (nii nagu 華夏) põlvnes ka 狄 rahvas 黃帝 Kuldsest Keisrist, 《風俗通》 väitel aga 山戎 barbareist. 春秋 ajastul liigitati 狄 või 夷 sekka ka Korea riigi rajanud "kährikkoerte" 九貉、蠻貉、胡貉、夷貊、貊種、發、亳 (、濊貊) hõimud. Algsete 狄 hõimude assimileerimise järel aga, pärast 漢 riigi lagunemist, koondati 狄 nimetuse alla juba 東胡、匈奴、高車、鮮卑 jt põhjapoolsed ratsarahvad, kes olid Suure Müüri piirkonda asunud alles 戰國 ajastul. (Osa 狄 rahvast sulandus muidugi ka rohtlaratsanike sekka.)
   Erinevalt Huanghe oru hirsikasvatajaist ja steppide karjakasvatajaist sõdis 狄 vägi aga jalgsi (nagu irokeesid). Nendelt saadud sõjasaagis oli väga vähe kariloomi ja sõjavankreid. Arheoloogid on leidnud 中山 põhjaküladest rohkem koduloomi ja lõunast rohkem rauast põllutööriistu. Kammitsetud jalgadega kitsi, lambaid ja veiseid koos 璧 jaspisseibidega leiti 中山 pealinnast 4km kaugusel 晉 stiilis vandeohvri aukudest. Näib, et tegu oli hiinlaste ja preeriaratsanike vahele jäänud kunagiste küttidega, kuigi põllundust tunti ka nii kaugel põhjas juba 7650 a.t 興隆洼 kultuuris.
   Erinevalt madal-lühikese kolju ning kõrge-laia näoga tänapäeva mongoliidsetest stepirahvastest, olid veel m.a.j 1.saj 匈奴 matuste koljud keskmise pikkusega. Kõigil varasematel Hiina Müüri piirkonna elanikel aga nooremast kiviajast kuni 春秋 ajastuni oli olnud kõrge kolju - st selgelt erinev 匈奴 ja 鮮卑 madalast koljust ning tänapäevased mongoliidid ilmuvad sinna piirkonda alles pärast 夏家店上层 pronksikultuuri hääbumist u samaaegselt 東胡 rahva esmamainimisega.

戰國藝術

戰國

Uputuse ohjeldanud 夏 dünastia rajaja 夏禹 jaganud järele jäänud "hiinlaste maailma" 九州 9 saareks. Saartelt kogutud andamist valati 九鼎 9 (mitmetonnist) pronksnõud, 天命 Taeva soosinguga õukonna riitusteks. 商 riigi 甲骨 arbumisluudel 九州 puudub, aga 夏 riigi kõnede kogumik 《書經·禹貢》 loetleb: 冀, 兗, 青, 徐, 揚, 荊, 豫, 梁, 雍 ja kirjeldab nende erisusi. 楚 riigi 《容成氏》 pambusliistudel, 《爾雅》 entsüklopeedias ja 《呂氏春秋》 käsiraamatus on "saartel" küll teised nimed. 楚, 秦 ja 燕 ääremaadel teati muidugi, et maailm ulatub kaugemale kui 九州 ning 漢武帝 jagas oma riigi hoopis 13 maakonnaks.
   商 dünastia kukutanud 周武王 vend 周公旦 jagas linnad ümber sõprase ja sugulaste 封建 pärusläänideks. 771 e.m.a lõhkusid 羌 soost troonipärija 周平王 liitlased 西周 läänepoolse pealinna Xi'anis, 東周 õukond kolis itta - endisesse 商 pealinna Luoyangis. 周 keiser kaotas võimu oma algkodus 關中 alanguorus ja hiljem kogu riigis, säilitades vaid esivanemate pühamu ülempreestri rolli. Ka mujal eirasid vasallid hierarhiat ning kohustusi. Riigiasjad otsustas 12 võimsaima vasalli nõukogu.
   春秋 kroonikate ajastu lõpuks anastasid 4 suuremat 148 vasalli seast (秦, 晉, 齊 ja 楚) 128 väiksemat lääni ja hulga naaberrahvaste maad. 679 e.m.a määras 周 keiser esimeseks 霸 ülemvasalliks 齊 läänihärra, korraldama keisri nimel vasallide vahelisi suhteid. 546 e.m.a saavutati isegi 40a vaherahu, kuid 儒家 konfutsianistlik ülbus "barbaarsete" läänide ("võrdsete valitsejate" konföderatsioonist) väljaheitmise näol lõpetas selle pea.

Kui 周 retked 吳, 越 ja 楚 rahvaste vastu olid luhtunud, kadus ka ülemvasalli autoriteet. 481 e.m.a kaaperdas 田 klann 齊 riigi ning 453-386 e.m.a jagasid konkureerivad suguvõsad kõrvaldanud 韓, 趙 ja 魏 klann oma senjööri 晉 lääni 3-ks. Nii lõppes 《春秋經》 kroonikate ajastu ning algas 《戰國策》 Hiina taasühendamise sõdade ajastu, mil 秦 vallutas kõik muud.
   Hiina makiavelli 孫子 järeltulija ja 縱橫家 strateegide koolkonna eraku 鬼谷子 õpilase, 魏 õukonnas intriigide tõttu sandistatud põlvedega kindrali 孫臏 abiga 齊 riigi tugevuse taastanud 齊威王 kuulutas end 公 asemel (周 imperaatoriga võrdselt) 王 kuningaks. 344 e.m.a tunnustasid teineteise kuninglikkust nii 齊 kui 魏 valitsejad. (楚 oli kuulutanud end kuningriigiks juba 703 e.m.a ning pärast 325 e.m.a järgnesid 秦, 韓, 燕 jt.) 288 e.m.a tunnustasid 秦 ja 齊 valitsejad teineteist juba lääne ja ida 帝 keisritena.
   魏 õukonnast üle tulnud, 法家 koolkonna rajaja 商鞅 reformidest tugevnenud 秦 vallutas 316 e.m.a Jangtse ülemjooksu 巴蜀 riigid Sichuani orus, jätkates vallutust allavoolu kuni 楚 pealinnani. Barbarite ressursside hõivamine saigi 楚 ja 秦 konkurentsieeliseks, sest ülejäänud läänid said laieneda ainult teineteise arvel omavahel sõdides ning see peletas elanikkonda Hiina sisesõdadest eemale rahulikumatele äärealadele.
   Mõlemad 嬴 hõimu suguharud (nii 秦 kui 趙) juurutasid barbarite eeskujul ratsalaskureid; kaasajastasid turvist ning muud tehnoloogiat. 304 e.m.a vallutas 趙 vägi 河套 luhakääru põhjakaldad, kuid 282–257 sõdades ei jäänud peale 秦 ega 趙. 縱橫家 koolkonna ühe suuna rändstrateegid jutlustasid väikeriikide 合縱 püstliitu (lõunast põhja) - 秦 vastu, teised soovitasid vastupidist 連橫 rõhtliitu (läänest itta) - st minna 秦 poole üle.

256 e.m.a 秦昭王 kukutas Hiina ajaloo pikima - 周 dünastia, kuid "maailmavalitsejate" 九鼎 9 võlupaja röövimisel pillati need jäädavalt jõkke. 秦始皇 jt käinud neid sealt asjata otsimas.
   230 e.m.a saatis 韓 kuningas 秦始皇 juurde saadiku, et vastupanuta alistuda. 225 e.m.a kui 秦 vägi oli Huanghe harujõe voogudega lõhkunud 魏 pealinna, tuli ka 魏 kuningas linnast välja, et vastupanuta alistuda. 223 e.m.a 楚 käest haledalt lüüa saanud 秦 väe 222.a kordusretke uimasusest tüdinud 楚 vägi läks laiali ning purustati kohe. Samal aastal 秦 vallutas ka 趙 ja 燕 riigi. Viimaste naabrite hävitamist tegevusetult jälginud 齊 alistus ise.
   6.saj e.m.a mainitakse kirjalikult 鐵器時代 rauaaja saabumist, kuid pronks, luu ega kiviriistad ei kadunud. Katkematu sõjaline kahju tekitas vajaduse kiireks tehniliseks innovatsiooniks ning majanduse ja administratsiooni tõhustamiseks. (Näiteks 楚 haua 清華簡 pambusliistakuilt leiti maailma vanim murdarvuga korrutustabel.) Alates 445.a e.m.a asendasid läänid aristokraatia palgalise meritokraatia ning range riigikontrolliga, sest nepotism ja korruptsioon viis liiga sageli sõjaliste kaotuste ja riigipööreteni.
   Et aadli sõjavankrid minetasid tähtsuse lihtsasti treenitavate 弩弓 vibupüsside ja 戈 vikatitega jalaväemasside ees, liikus aadel sõdalase seisusest haritlaste hulka. Sajatuhandeliste vägede liigutamiseks ja varustamiseks oli vaja nüüd võimekaid korraldajaid ja strateege. (Valitseva kaose kõrvaldamiseks ja endise harmoonilise elu taastamiseks otsisid lahendusi 諸子百家 filoloosoofilised koolkonnad: näiteks rakendusteaduste koolmeistri (Hiina Arhimedese) 墨子 e Miciuse leiutised ja malemeisterlikkus kaitsesid edukalt 宋 väikeriiki 楚 rünnakute vastu ...)

秦代藝術

秦

Hiina < 秦 Qín < dzin *zin sai võõramaalaste suus hiinlasi ühendavaks nimetuseks ammu enne ajutise 14 a-se 秦 impeeriumi kehtestamist, sest mäestikega kaitstud ja lössikarjamaade sõjaratsudega varustatud 渭河 viljaka 關中 alanguoru 秦 suguharude kantsist oli valitsetud nii loodepoolseid kui idapoolseid kaubateid juba aastasadu.
   Kui 犬戎 ehk 羌 soost troonipärija 周平王 hõimlased olid 西周 läänepoolse pealinna Xi'anis 771 e.m.a lõhkunud, jäigi põhjarahvaste tõrjumine Hiina maadelt peamiselt 秦 lääni õlule.
   Võõrast maad nimetatakse sageli selle tuntuima piirkonna järgi: Eesti on soomlastele Viro, aga lätlastele Igaunija (< Ugandi); Rootsi nimetus tuleb soomlastele, eestlastele ja liivlastele lähimast Roslageni piirkonnast, kust pärines enamik russi viikingeid; Indiat nimetasid pärslased piirijõe Induse taguse Sindhu maakonna järgi jne. Praegugi kuuleb uudistest, et Moskva ütleb üht ja Kiiev teist, kuigi Moskva ja Kiiev pole ei ütlejate ega riikide nimed.
    Nii 秦 kui 趙 klanni esiisaks olevat kas 五帝 5 valdja hulka arvatud 高陽 või tolle lellepoeg 高辛 . Ka 秦 esiema oli rasestunud musta linnu muna süües, nagu 商 dünastiagi loos.
   夏 ajal kolinud 趙 suguharu Shandongi aga 秦 suguharu - 鄂爾多斯 lageda ja Gansu koridori piirile. 秦 sõdalased kaitsesid 商 keisreid ustavalt nii 犬戎 kui 商 dünastia kukutanud 周武王 vastu, aga jäeti kaotusest hoolimata 周 vasallidena 西戎 rändkarjakasvatajate taltsutamiseks oma senise lääni 犬丘 Koerakoonlaste Kääpa valdjaiks.
   Mõlemad suguharud (nii 秦 kui 趙) elasid kord naaberrahvastega sõdides, kord nendega kasulikke abielusidemeid sõlmides. Barbarite eeskujul juurutati ratsalaskurid; kaasajastati turvist ning muud tehnoloogiat. 中原 kesktasandiku hiinlased pidasid taolisi ääremaade elanikke metsikuks rahvaks. Haavunud 秦 aga seadustas segaverelised lapsed 華夏 hiinlastena ning eelistas sõdureid värvata teisest metsikust - 晉 läänist oma idapiiri tagant.
   秦 maakond loodud 9.saj alul e.m.a nende senise valduse põhjapiiri taha 犬丘 valdja nooremale vennale 嬴非子 tasuks 周 väe varustamise eest treenitud hobustega. Legendis mainitakse, et 戎 klannid toetasid 犬丘 valitsejana 嬴非子 vanemat venda. Läänihärra 公 tiitli sai 秦 suguharu alles 5 põlvkonda hiljem, 西周 riigi (犬戎 liitlaste abiga) lõpetanud 周平王 keisri turvamise eest 東周 õukonna kolimisel läbi rüüstavate 犬戎 vägede itta - endisesse 商 pealinna Luoyangis. 周平王 lubas 秦公 tiitli kandjatele päruslääniks ka kõik läänepoolsed 周 alad, mida nad suudavad 戎 rahvastelt tagasi vallutada.
   春秋 ajastu kuluski 戎 rahvaste allutamisele 秦 võimule ning 中原 kesktasandiku hiinlaste asemel suheldigi peamiselt 晉 naabritega: kord aidates, kord anastades. 6. sajandiks kuulus 秦 koos 晉, 楚 ja 齊 lääniga 4 võimsaima vasalli hulka ning sekkus juba 吳 ja 楚 tülidesse (millest räägib 《詩經‧國風‧秦‧無衣》 sõjalaul).
   晉 lääni lagunemisele järgnenud 戰國 ajastu alguse 中原 kesktasandiku sõdade eest sulgus 秦 oma 關中 alanguorgu, meelitades üle teiste läänide teadlasi, strateege ja haldureid. Näiteks 法家 koolkonna rajaja 魏 peaministri nõunik 商鞅 juurutas 秦-riigis, 魏 lääni hüdraulika inseneri 李悝 kirjutatud (Hiina vanima) seadustiku 《法經》 eriti karmil kujul. Lääninime 商 koos lääniga sai 商鞅 tänutäheks eduka sõjakäigu juhtimise eest oma eelmise leivaisa 魏 maile, mil ta kavalalt oli läbirääkimistele kutsutud tuttava 魏 marssali vangistanud ning peata jäänud 魏 väe purustanud.
   Kuid järgmine 秦 valitseja rebis ka 商鞅 enese vankrite vahel tükkideks, sest oli troonipärijana ise samuti saanud eksimuse eest 商鞅 seaduste järgi karistada, kuid jättis 商鞅 loodud range seaduskorra muutmata. (Põgenenud 商鞅 oli üles andnud võõrastemaja pidaja, sest 商鞅 enese seadus keelas anda öömaja tundmatule isikule. Hukati ka kogu tema perekond.)
   司馬遷 sõnul toetasid kodanikud legalistlikku riigikorda sest: väänkaelad kraaklesid lahingus, aga olid vagurad tänavail; isegi vedelevaid asju ei varastatud ning pered olid toidetud. Registreeritud lihtrahvas sai kodanikuõigused. Seaduserikkujat karistati karmilt ja seisusest sõltumata, ka ülima seadusandja - kuninga peret. (Seevastu senine 《周禮》 koodeks oli määranud erinevad karistused seisusele vastavalt.) Samaväärselt karistati ka seaduserikkumisest teadjaid, kes ei olnud sellest õigussüsteemile kaevanud.
   Sõjandusõpik 《吳子》 hoiatab, et rahva loomuse määrab tema valitsus, mille omakorda määravad loodusolud. Sestap tänu karmidest mägioludest tulenevale otsekohesele loomule ja ausale riigikorrale on 秦 sõdurid nii julged ja iseseisvad, et neist jagusaamiseks tuleks nad kerget saaki teeseldes komandöridest eemale ahvatleda.
   Ametitesse edutati teenete põhjal, sõltumata päritolust. Riigiametnikud reformisid sõjaväe ja põllumajanduse (楚 kõrval kõige tõhusamaks Hiinas). Sõjameestele (ka kuningapoegadele) jagati auastmeid ja maatükke ainult vastavalt saavutustele ja nahahoidjalt aadlilt võeti maa tagasi, mistõttu kodanikud kibelesid innukalt sõdima. Uus pealinn asutati intrigeerivate aadlihõimude kinnisvarast kaugemale.
   Raadatud metsamaadele rajati immigrantide ja endiste vangide asundused ning talundust väärtustati enam luksuskaubandusest. Plaani täitnud taluperesid autasustati, aga saamatud anti riigiorjadena tublimate sulasteks. Iibemaksudega sunniti rahvast noorelt naituma. Kaotati esmasündinu päriluseelis. Vanematekodus elavate täiskasvanud poegade maksustamisega sunniti neid kolima kõnnumaadele. Riik ehitas elanikele kaitserajatisi ja niisutuskanaleid.
   Karm kuid õiglane kord ja riiklik järelevalve majanduses elavdas sisserännet ning aitas 秦 sõjaväe jalule. 364 e.m.a lõi 秦 puruks 周 keisri ja liitlaste väe ning kuulutas end impeeriumi ülemvalitsejaks 霸. 318 e.m.a sai väikeriikide liit lüüa 中原 kesktasandikku 秦 südamaa 關中 alanguorust eraldavas 渭河 kuristikus.

Kui (趙 mahitusel 燕 lääni pantvangist 18 aastasena otse 秦 troonile sokutatud) 秦昭王 kuninga vanim poeg 267 e.m.a suri ja 秦始皇 tulevane vanaisa troonipärijaks määrati nägi Kirde-Henani 衞 lääni rändkaupmees 呂不韋 võimalust luksuskaubanduse asemel investeerida riigipöördesse. Ta sokutas 趙 läänis pantvangina 秦 riiki teenivale 秦始皇 tulevasele isale naiseks oma tantsijanna ja aasta pärast sündis neile tulevane keiser 秦始皇. Jutud, et 秦始皇 pärisisa oli 呂不韋 ja rasedus kestis üle aja, on vast laim. Kaupmees 呂不韋 suutis pististe abil sokutada 秦始皇 isa tagasi 秦 õukonda ning veenda 秦始皇 vanaisa lastetut lemmiknaist (mitmekümne venna seast) just teda troonipärijaks lapsendama. Kui 秦始皇 vaarisa 4a pärast viimase 周 keisri kukutamist 74-aastasena suri, sai 秦 kuningaks 秦始皇 52 aastane vanaisa, aga vaid 3 päevaks. Jutud, et kaupmees 呂不韋 tema surma kiirendas, on vast laim. Nüüd sai troonile kaupmehele kuulekas 秦始皇 31 aastane isa, kes nimetas 呂不韋 kantsleriks ja 秦始皇 troonipärijaks. Temagi suri 3 a pärast, jättes trooni 13 aastase 秦始皇 kätte, kelle nimel valitses kantsler 呂不韋 veel 9 a (kuigi 呂不韋 oleks pidanud võimust loobuma juba 秦始皇 20 aastaseks saades). Kantslerina meelitanud ta 秦 pealinna tuhandeid õpetlasi kogu Hiinast, kes koostasid halduse entsüklopeedia 《呂氏春秋》 , milles range militarismi lisaks kutsuti alandama makse, soodustama kaubandust ja mahendama 商鞅 kehtestatud karistusi.
   Väidetavalt pääsemaks 秦始皇 ema iharusest, otsinud kantsler armukese, kes suutnud tõestada end vankrirattaga. Too palgatud lossi eunuhhiks, kuid kastreerimise asemel katkunut kinnimakstud kohitseja ta näost kulmud jm karvad. 238.a üritanud end ettevaatamatult joomingul "kuninga Libaisana" paljastanud armuke elupäästvat relvastatud paleepööret, kuid hukati julmalt koos pere ja 秦始皇 poolvendadega, keda ta oli jõudnud sigitada. Pagendati nii kuninga ema kui kantsler, kes eelistas end ise mürgitada. Kardetavasti aga on see (大陰 "suure vandenõuga" 嫪毐 Ihara Kõlvatu) lugu vaid vaimukas (alistatud rahvaste õpetlaste ja raamatute laushävitamise eest vihatud) 秦始皇 sünnitanud prostituudi ja (儒家 konfutsianistide meelest põlatuimast - kaupleja seisusest) mahitaja rõõnamine. (Euroopa ajaloos oleks 呂不韋 võimetega pälvinud kiiduväärt mentori ja metseeni tiitli.)
   237.a algatasid 秦 ksenofoobid spioonipaanika kõigi välismaalaste väljarookimiseks riigist. 呂不韋 nõunikud asendati õukonnas 秦 pärusaadliga - kõik peale 楚 päritolu kirjakunstniku 李斯, kes meenutas ( 《諫逐客書》 kõnes) valitsejale, et kõik väärtuslik - ka õuedaamid, tuleb välismaalt.
   李斯 jäi kantsleriks ka 秦始皇 poja - viimase 秦 keisri ajaks. Ta õpetas kuningat, et kuigi 秦 on läänidest tugevaim, on ülejäänud liiduna veel tugevamad. Tekitamaks vastastes lahkhelisid ja kaost meelitati väliseksperte 秦 teenistusse või mõrvati. 荀子 sõnul oli 秦 rahvas lihtne, ustav ja rikkumata ning loodusvaradest rikas, ametkond töötas kiirelt ja tõhusalt, aga konutsianistlike õpetlaste puudumise tõttu peeti neid siiski ohtlikeks matsideks.
    Neist andekaim oli korrumpeerunud 韓 lääni kõrvaletõrjutud prints 韓非 - 李斯 kaasõpilane konfutsianistliku misantroobi 荀子 juures. 韓非 kirjutistest vaimustunud 秦始皇 sundis teda sõjalise rünnaku abil tulema 秦 lääni vestlusele. Ettekäändel, et 韓非 palus oma isamaad säästa, ei lubanud kade koolivend 李斯 teda kodumaaarmastuse tõttu 秦 teenistusse võtta ega ka tagasi koju saata, kus tema tarkus võiks olla ohuks. 秦始皇 panigi 韓 printsi vangi, kus too 李斯 abiga suri. 韓非 mõttekäikudele rajatud strateegiaga 秦始皇 suutiski 221 e.m.a kõik naaberriigid vallutada (selle käigus uputades 魏 pealinna Huanghe vetesse).
   Pärast 楚 anastamist jätkas 秦 221–214 e.m.a Jangtse taguste, lõunamerede kaubandusest rikastunud kuid vähearvukate pronksiaegsete 百越 rannikurahvastega: Zhejiangist, hilisema kantonikeelse 嶺南 piirkonna ja Vietnamini. Džungliorgude sisside allutamiseks ühendati Hunanis Jangtse ja Pärlijõgi 靈渠 kanaliga ning kohalike hulka küüditati hiina asunikke ja sunnitöölisi. Pärast 秦 lagunemist (10a hiljem) püsis kreoolne 南越 impeerium kuni 漢武帝 rünnakuni 111 e.m.a.
   215 e.m.a peletati 秦始皇 käsul 匈奴 rahvas 河套 luhakäärust, et rajada sinna ratsarahvaste eest kaitseks Suur Müür. Mongooliasse pagenud khaan 頭曼單于 aga kogus seal 5 aastaga hiinlaste vastaste hõimude liidu, mis püsis üle 4 saj. Keeld müüri äärde sundasustatud talunikel barbaritega kaubandussidemeid sõlmida kutsus esile hoopis rüüsteretki ja talurahva mässu keskvõimu vastu.
   李斯 korraldas (韓非 õpetuse kohaselt) 正名 haldusselguse huvides vallutatud rahvaste täieliku allutamise 秦 riigi standarditele: st kohalike seaduste, raha jm ühikute, halduspraktikate ja kirjakeelte väljarookimise. Keelati isegi erineva roopalaiusega vankrid ja teed, et liiklust ja planeerimist tõhustada. Üllitati 倉頡篇 aabits, mida kõik kirjatargad pidid oskama peast. "Ohtlikud" õpetlased ja raamatud hävitati.
   Kõnede kogumiku 《書經》 ja laulude kogumiku 《詩經》 omanikke karistatud karmilt - 460 neist maetud elusana, troonipärija protestist hoolimata. Teisal kirjutati, et maetud olevat hoopis petlikke alkeemikuid, kes pakkunud keisrile surematuse rohtu - näitamaks, et surematusega kiitlemine oli ennatlik.

Õpetlaste ja tehniliste teadmiste hävitamine ei saanud olla täielik, sest 秦始皇 megamausoleum, 萬里長城 Suur Müür (Gansust Liaodongi), 36,4 km 靈渠 kanal jt sunnitööprojektid vajasid kindlasti matemaatiliselt võimekaid insenere ja 商 kuningaloendid 甲骨 arbumisluudel tõendavad, et üle tuhande aasta varasemaist sündmustest kirjutades toetus ka 司馬遷 usaldusväärseile allikaile, mis pidid olema 秦 arhiivis säilinud.
   Kantsler tagandas saamatud aadlikud ja edutas soovituste ning saavutuste põhjal ametnikke. Tühistati pärusläänid. Vasallide relvad valati ümber keisrilossi kelladeks ja 十二金人 hiidkujudeks.
   20 sõjaväelist auastet jagati tapetud vaenlaste arvu vm mõõdetavate saavutuste eest. (On teada komandöre, kes ülemuste loal võltsisid tapetud bandiitide arvu talumehi tappes.) Auastmega kaasnes vastav maatükk, elamu, orjad ja õigus kriminaalkaristuse leevendamiseks ning neid pärandati ainult langenud sõduri perele.
   Rahvastik jagati (nagu 匈奴 ja mongoli riigis) sõjaväe hierarhia kombel 100-perelisteks 里 üksusteks; 10 里 moodustasid rajooni jne. Vallavanem jagas võimu varahoidja ja kordniku ning kuberner garnisoniülemaga . Iga tasandi ametnike tööd jälgis tõhus järelevalve võrgustik.
   戰國 ajastul esile kerkinud kaupmeeste seisuse ahnust ja kavalust peeti riigile ohuks ning 214.a seadusega lubati neid sundida sõjaväkke ning läkitada piiriteenistusse, mistõttu jäi kauplemine väheste suletud klannide ettevõtmiseks.
   Väljarände vähendamiseks leevendati kergemate kuritegude karistusi. Esialgu saadeti piirialadele asumisele ja kui seal surma mõisteti, siis karistussalkadesse kahurilihaks. Levinuim karistus oli häbimärkide tätoveerimine ja sunnitöö suurehitustel. Sunnitöölise elu eriti ei hinnatud, kuid paljukurdetud Suure Müüri surmalaagritesse viidi sunnitöölistest ainult väike osa.
   秦始皇 juurutas 漢 ajastul jätkunud keiserlikud palverännud, keisri jumaliku olemuse tutvustamiseks riigi kõigis pühapaikades. Kui 49 a-ne 秦始皇 oli taolisel retkel 210 e.m.a Shandongi inspekteerides (või surematuse saart otsides) surnud, võltsis kantsler 李斯 koos ülemeunuhhiga 秦始皇 nimel käskkirja, et Suure Müüri äärde pagendusse saadetud troonipärija end tapaks. Sama käsu sai 匈奴 alistamise ja müüri ehituse korraldanud marssal. Ka ta pere hukati. Ülemeunuhh 趙高 sokutas troonile 秦始皇 noorima (18. 19 a-se) ajupestud pojukese. (Kaasaegse 《趙正書》 sõnul järgmine keiser oli siiski 秦始皇 enese määratud ning tappis ise nii oma vanima venna kui marssali.) 趙高 pani piinamiste abil ka kantsler 李斯 riigireetmist tunnistama, hukkas julmalt avalikult tükeldades nii tema kui ta pere ning sai ise kantsleriks. 趙高 veenis keisrit hukkama veel hulga sugulasi ja õukondlasi.
   Kuna ülemeunuhhi intriigide ja noorkeisri julmuse tõttu puhkenud 楚 kindralite ja talurahva 陳勝吳廣起義 mässust teatanud käskjalg raevuhoos hukati, siis edaspidi toodi keisrile ainult häid sõnumeid, et muretsemiseks pole põhjust. 207 e.m.a matsid 楚 mässajad elusalt, ülemeunuhhi intriigide tõttu alistunud 200 000 秦 sõdurit, et ei peaks nendega moona jagama.
   Ülemeunuhh sundis viimase 秦 keisri enesetapule ja sokutas (46 päevaks) uueks 秦 kuningaks tema lehmalellepoja, kel õnnestus viimaks ülemeunuhh lõksu püüda ja tappa ka ta pereliikmed. Viimane 秦 kuningas alistus küll kindralile, kellest aasta hiljem sai esimene 漢 keiser 漢高祖, kuid tapeti mässulise 楚 kindrali poolt koos meesperega. 秦 pealinn rüüstati ja hävitati.
   On ka arvamusi, et 趙高 polnudki eunuhh vaid kättemaksuhimuline 趙 valitsejasoost habemik talliülem, kes oma elu hinnaga sihilikult kogu 秦 soo ja kaaskonna hävitas.
   Kuigi näiliselt puhtalt lehelt järgnenud 漢 riigis kujutati eelnenud 秦 valitsust pahelise ja ebainimliku põrguna, jätkasid 漢 ametnikud 秦 ajal üleriiklikult tõhusaks üheülbastatud halduskorraga, selles midagi oluliselt muutmata.

楚國藝術

楚

Kuna 秦 impeerium püsis vaevu 14 a, siis on ka arvatud, et võõramaalaste suus hiinlasi ühendavaks nimetuseks saanud "Hiina" (Kina) tuleb hoopis lõunapoolseid kaubateid valitsenud 楚 riigi Kagu-Aasia päritolu nimest 荊 Jīng < kjaeng *kreŋ. 荊州 oli lõunapoolseimaks (夏 kuni 周 ajastu "hiinlaste maa") 九州 maakondadest ja ka 漢武帝 13 maakonna seas. 楚 valitsejad olevat pärinenud Jangtse ning 漢江 vahelistest 荊山 mägedest Põhja-Hubeis.
   周文王 õpetaja ja 楚 valitseja 鬻熊 põlvnenud samuti 黃帝 Kuldsest Keisrist nagu enamik Hiina dünastiaid (küll aga ilmasamba kagu poole lääpa löönud vaskpeaga vetemao 共工 võitnud tulemeister 祝融 kaudu).
   Kuigi talupojatarkuse koolkonna ninameest 許行 sõimas Mencius umbkeelseks lõunamaalaseks, asus 楚 esimene pealinn hiinlaste südamaal Edela-Henanis ning (漢江 oru 吳城 faktooriad jt) lõunarahvaste alad anastati hiljem. 楚 pronkskirjad ongi 東周 tavapärases 雅言 haritlaskeeles, aga 揚子《方言》 murrete sõnastiku kirjeldatud 楚 kõnekeeles leidub kõikvõimalikest Kagu-Aasia keeltest pärit sõnu. 楚 valitsejate hõimunimi 羋 tähendab hiina keeles küll määgimist, aga ilmselt pärines hoopis Kagu-Aasia "karu" nimetusest (~ tai: หมี /mǐi/), sest ka nende lääninimi oli "karu" 熊. Ka riigi mõlemad nimetused võivad pärineda austroaasia keeltest ja tähendada Vitex mungapipra vitsu:
         楚 Chǔ < tsrhjoX *tshraʔ ~ khmu /cǝrlaʔ/
         荊 Jīng < kjaeng *kreŋ ~ khmer ជ្រាំង /crĕəng/
   Vanimad 楚 muistised ei erine 周 ajastu Huanghe oru hiinlaste kultuurist, kuid 春秋 ajastu lõpuks oli 楚 allutanud nii palju 百越 jt lõunarahvaid, et 中原 kesktasandiku läänides peeti nii 楚, 秦 kui 燕 vasalle ääremaade metslasteks. Pärast 秦 keisrite lõppu aga sai ka 楚 kui 漢 keisrisoo sünniriigi kultuur üheks hilisema hiina identiteedi juurtest. Oma vasallist nõo ja mõttetarga 劉安 mõjutusel taaselustas 漢武帝 kodukandi šamanistlikku 楚辭 laulu - palgates luuletajid, loitsijaid, tantsuseadjaid, lauljaid ja pillimängijaid uudsetele öistele tõrvikurituaalidele.
   楚 šamanistlik-daoistlikku usundit kirjeldavad peale 楚辭 laulude ka 郭店楚簡 pambusliistud. Austati giboneid jt väeloomi. 楚 kunst ja 鳥蟲篆 kiri kujutab lopsakalt väänlevat loodust ja müütilisi olendeid (ka 周 eelsete 商 müütide maosabaga jumalusi).
   Jõekaubandust tõhustasid laevade haagised. Tulemeister 祝融 kultuse mõjul tarvitati ohtralt tulipunast ja süsimusta lakki. Vee ja õhukindla laki ning saviga suletud ( 馬王堆 jt) surnukirstudes on säilinud imelisi siidrõivaid.

961 e.m.a vallutas haruldase ninasarviku nägemise endest innustunud 周 keiser maid Jangtse keskjooksu ning 漢江 orgudes (röövides 楚 pealinnast hulga väärismetalle), kuid uppus teisel retkel laeva lagunedes 漢江 luhasohu (nagu komeet oli ennustanud). 楚 hävitas poole keiserlikust väest ja kasvas ise Lõuna-Hiinat hõlmavaks suurriigiks. See märk, et 周 keisrid olid 天命 "Taeva soosingust" ilma kahandas 周 keskvõimu eneseusku ning julgustas nii sise kui välisvaenlasi vastuhakule. (704 e.m.a end iseseisva 楚 kuningaks kuulutanud 楚武王 suri samuti sõjaretkel 漢江 kaldal.)
   Kuigi 楚 võimu tippu tõstnud (五霸 5 ülemvasalli sekka arvatav) 楚莊王 sundis Põhja-Hiina liitu juhtinud 晉 lääni sõlmima rahulepingut, pidi 楚昭王 korduvalt 晉 toetatud 吳 rünnakute eest oma pealinnast põgenema, kuni teine Jangtse suudme lään 越 lõpuks 楚 abiga 吳 vallutas.
   389 e.m.a algatas 楚 kantsler (sõjandusõpiku 《吳子》 autor) 魏 läänist pagendatud edukas kindral 吳起 võitluse õukonna korruptsiooniga, alandas riiklikke palku, vallandas kasutuid riigipalgalisi, saatis aadli piiriteenistusse, piiras privileegide pärandamise 3 põlvkonnaga jne. Säästetud rahaga treenis ja tugevdas sõjaväge, lasi barbaarse pealinna ümber ehitada hiinalikku arhitektuuri. Pahane aadel ja dao vaimulikud süüdistasid aga kantslerit inimvaenulikus militarismis, kombetuses ja koguni oma naise mõrvas. Pärast võite 越 ja 魏 üle aga kuningas suri ning aadlikud tapsid kantsleri otse matustel, kus sõdurid teda kaitsta ei saanud. Et palju nooli tabas ka kadunukest, siis käskis uus kuningas raevunult kõik mõrva segatud aadlipered hukata.
   Pärast 法家 koolkonna rajaja (魏 peaministri endise nõuniku) 商鞅 reforme domineeris Põhja-Hiinas 秦 sõjavägi. 316 e.m.a vallutas 秦 Jangtse ülemjooksu 巴蜀 riigid Sichuani orus, jätkates vallutust allavoolu kuni 楚 pealinnani. 241 e.m.a sai 楚 juhitud väikeriikide liit 中原 kesktasandikku 秦 südamaa 關中 alanguorust eraldavas 渭河 kuristikus 秦 väelt taas lüüa. 秦 anastas 楚 maid ning 楚 oli sunnitud laienema lõunasse ja itta. 224.a suutsid 3 päeva ja ööd vaenlast salaja jälitanud 楚 sõdalased 200 000-pealise 秦 väe veel purustada.
   秦 vallutas 楚 223. ja 越 222.a e.m.a, kuid 睡虎地秦簡 pambusliistudel 秦 ametniku 217.a e.m.a hauast kurdetakse, et 楚 rahvas ei allunud 秦 seadustele ega võimudele. Ka 楚 lauludes kirutakse poegade küüditamist Suure Müüri ehitusele jm. Peatse 楚 kindralite ja talurahva 陳勝吳廣起義 mässu vaigistamisele järgnesid uued ülestõusud, millest 3a hiljem väljus võitjana 楚 talupojana sündinud 秦 vangivalvur ja esimene 漢 keiser 漢高祖, kes sõlmis lepitavad abielud Suure Müüri taguse 匈奴 ratsariigiga ning leevendas ka sõjasajanditest räsitud hiinlaste koormisi. 楚 kuningriigi läänistas ta oma vennale.

吳國藝術

吳

《史記》 sõnul asutanud 吳 riigi küll 關中 alanguorust Jangtse suudmesse (kunagiste 良渚 vesilinnade piirkonda) kolinud 姬 hõimust 周 kuninga 周太王 vanim poeg 泰伯 , aga tegelikult arenes Jiangsu 吳 kultuur 周 mõjualast väljas. (Neil olid lühikesed juuksed ja arusaamatu (?tai keelerühma) keel. Surnud valitsejale ei pandud 諡號 mälestusnime. 吳 meistrid sepistasid erilisi nikerdatud tinarikkaid pronksmõõku hõbe ning kuld kaunistustega.) 曹魏 ja 西晉 saadikute väitel pidanud end 泰伯 järglasteks ka Jaapani keisrid. Mõlemad rahvad kandsid lapsi seljas, sõid toorkala, kaunistasid end hammaste eemaldamise ja tätoveeringutega.
   Hiina ajalukku ilmub 吳 584 e.m.a, kui 楚莊王 poolt rahulepingule sunnitud Põhja-Hiina liidu juht 晉 läänihärra 吳 1. kuningat moodsate relvadega varustas ja korduvalt ässitas 楚 pealinna ründama, kuni 楚 eduka vasturünnakuni 16.a hiljem.
   515 e.m.a aitas kodunt tapalaine eest pagenud 楚 troonipärija korraldada 吳 kuninga mõrva ja paleepöörde. Kuninga tapmise tellinud vennapoeg 闔閭 lasi kohapeal hukatud mõrvari 專諸 matta 泰伯 kõrvale ja värbas ta poja marssaliks. Strateegiageeniuse 孫子 ja 楚 troonipärija (posthuumselt vetejumalaks ülendatud) õpetaja 伍子胥 juhatusel ehitas 闔閭 üles oma pealinna Suzhou, tõhustas riiki ning sõjaväge. 506.a vallutas ta 楚 pealinna ja sundis 楚 kuninga põgenema, aga löödi appi kutsutud 秦 vägede poolele läinud venna abiga sealt uuesti välja. 闔閭 tõusis sellegipoolest Hiina riigikeste seas võimsaimaks valitsejaks, kuni sai 越 ründamisel surmavalt haavata ning jättis poja 夫差 ülesandeks kätte maksta. Too aga lasi end 越 intrigantidel pimestada ning pidas 齊 riigi vallutamist olulisemaks.
   夫差 arendas 5 liiki laevadest (mis matkisid sõjavankreid, ramme, piiramistorne ja tõstesildu) Hiina esimese (jõe)laevastiku ning lasi 齊 kallale sõudmiseks kaevata 邗溝, 鴻溝 ja 荷水運河 kanalid kuni Shandongini. Samal ajal kasutas 越 kuningas 吳 vägede hõivatust põhjarindel; hõivas pealinna Suzhou ja tappis troonipärija. Rahu palunud 夫差 aga jätkas suurustamist. Ta sundis 楚 päritolu topeltagendi 伯嚭 ja legendaarse 越 seksspiooni 西施 mahitusel oma hea nõuniku 伍子胥 enesetapule, kuid kahetses seda peagi, kui 越 väed ta võimult kukutasid ja tappis ka enese. (Väidetavalt palunud 伍子胥 riputada oma silmad linnaväravale, et näha 吳 riigi langemist.)
   Põgenenud ülikkond võttis uueks lääninimeks 吳.

漢代藝術

漢

漢 sai killustunud hiinlasi ühendavaks, mineviku hiilgust meenutavaks nimetuseks 東漢 riigi lagunemisele järgnenud 三國, 十六国 ja 南北朝 kodusõdade aegadel, kuigi Koreas, Jaapanis, Vietnamis jm üle võetud 漢字詞 terminoloogia ja 今文經 "uuendusmeelsete" konfutsianistide poolt korrastatud diplomaatiakeele 漢文 tõttu oli 漢 kinnistunud hiinlaste nimetuseks juba varem.
   元 mongolite 4 rassi teoorias peeti põhjaalade e Catai korealaste, mandžude, kitanite, 大理 bai rahva ja põhjahiinlaste "漢子" kasti alamaks nii valitsevaist mongoleist kui tehnilisi ameteid täitvaist "色目" välismaalastest, kuid ülemaks kõige kauem mongolitele vastu hakanud 宋 riigi alamaist - "蠻子" lõunahiinlastest. Ometi sai juba 金 mandžu riigis levitatud, Hiina 中原 kesktasandiku segamurdeil põhinev 漢兒言語 "varane mandariini keel" just mongolite toetusel (tollastest kõnekeeltest täiesti erineva 漢文 kirjakeele kõrval) ülehiinaliseks suulise suhtlemise keeleks.
   (Lohega kohtumisest eostunud legendaarne 漢 dünastia asutaja - 漢高祖 ise oli aga Lõuna-Hiina 楚 talupoeg Jiangsust ja ka tema läänile ja riigile nime andnud 漢江 jõgi on lõuna- ning põhjahiinlasi eraldavast 秦嶺 mäestikukurrutusjoonest lõunas.)
   清 dünastia tarvitas 漢 sõna 中原 elanike kohta nende eristamiseks mandžu rahvast. 漢 hakkas hiina rahvust tähistama alles pärast mandžu keisri kukutamist.

魏晉墓磚畫耕犁圖

五胡

東漢 riigi lagunemisele järgnenud 三國 kodusõdades ja 304.a 西晉 impeeriumi 十六国 pisiriikideks lõhkumises osales juba aktiivselt põhjahiina rahvust ja rahvastevahelist mandariini suhtlemiskeelt ümberkujundama hakanud nn "5 ratsarahvast": 匈奴、鮮卑、羌、氐、羯.
   Hiljemalt 357.a tuntud 5 nuhtlusrahva kontseptsioon põhineb vist 5 oleku õpetusel valitsejate ja dünastiate ringlusest. Tegelikult oli 晉 riiki rünnanud rahvaid rohkem: 烏桓、丁零、高句麗 kirdepoolsetele stepiratsanikele lisaks ka Gansu koridorist läänepoolsemaid kaubateid kontrollinud 月氏 (ka 盧水胡 )、烏孫、柔然; edela mäestike 成漢 riigi rajanud 板楯蠻、賨 e 巴氐 jt.
   Juba 東漢 vägi värbas hulgi palgasõdureid naaberrahvaste seast, kes seeläbi hiinastusid, kasvasid ja tugevnesid, nii et õukondlased nõudsid immigrantide Hiina 中原 kesktasandikult välja küüditamist.
   Nii hiinlaste kui barbarite 五胡亂華 ülestõusule eelnenud, 8 keiserlikust 司馬 soost vasalli 八王之亂 võimuvõitlus oma 晉 dünastia teise aga arengupeetusega keisri 晉惠帝 kaaperdamise nimel oli riigi tõuganud 130-ks aastaks vennatapu ja kodusõja kaosesse. Järgnenud verevalamised pagulaste, kohalike ja rahvusvähemuste vahel viisid äsjaühendatud impeeriumi lagunemiseni, kuni 311.a 匈奴 rahva 前趙 riigi vägi hiinlaste 100 000 mehelise armee viimseni maha nottis ja hunnikusse kuhjas. Pärast seda kui 前趙 oli ka Hiina pealinna Luoyangi vallutanud, kestis 西晉 veel 5 a, kuni kaotati ka Xi'an ja õukond lahkus Põhja-Hiinast Nankingi.

晉惠帝昏庸愚昧，嘗在華林園聽到蛙聲，謂左右，曰：「此鳴者為官乎？私乎？」及天下大荒亂，百姓餓死，曰：「何不食肉糜？」 _{《晉書·惠帝記》}
- - - - -

匈奴

司馬遷 alates kuni tänaseni on arvatud, et Quǎnróng, Xiǎnyǔn, Xiānyú, Xūnyù ja Xiōngnú - on eri aegadel märkinud samu: turgi vm nn "altai keeli" kõnelnud ( 匈牙利 ungari) "hunne" - Hiina steppidest Roomani ratsutanud sõdalasi.

匈奴之類，總謂之北狄。匈奴地南接燕趙，北暨沙漠，東連九夷，西暨六戎。世世自相君臣，不稟中國正朔。夏曰薰鬻，殷曰鬼方，周曰獫狁，漢曰匈奴。 _{《晉書》卷97〈四夷傳〉}
- - - - -

   Selle väitega on samaväärne kõikvõimalike Jangtse vesikonna rahvaste ühendamine 南蠻 "ussisoost kahjurite" mõiste alla. Naeruväärt on selle tarvitamine tänapäeval teadusliku argumendina. Tol hooletuse poolest tuntud 7.saj kroonikul puudus igasugune võimalus ammu kadunud rahvaste geneetilise, lingvistilise, religioosse või poliitilise identiteedi samasust kontrollida. (Muide ka kroonika tellinud 唐 keiser ise oli 鮮卑 preeriarahva soost ja oma sugupuu iidsuse kujutamisest huvitatud.)
   Isegi tänapäeva Hiina RV tunnustatud 56 民族 puhul oli kogukondade koondamine ametlikeks "rahvusteks" meelevaldne või koguni vägivaldne. Nõnda määrati 金門 kimmun keele kõnelejad mandril Guangxi rannal 瑤 yao aga Hainanil (vist naiste riietuse värvi põhjal) hoopis 苗 miao rahvuse hulka, kelle enamus kuulub sama keelkonna hoopis teise harru 1000km eemal Guizhous jm.
   回 hui rahvuseks on koondatud aga nii hiina kui tai, tiibeti, tšami jm keelseid moslemeid. Samas teised islami usku rahvakillud on tunnustatud eraldi rahvustena. Gansus näiteks: (turgikeelsed) 撒拉 salar, (mongolikeelsed tadžikid) 東鄉 sarta, (islamiusku monguorid) 保安 bonan jms "rahvused".
   2.saj e.m.a reeglistatud 漢文 eelne hääldus erines aga liialt, et kaasaegsed saanuks rohtlarahvaste nimetusi segi ajada ( 犬戎 Quǎnróng < khwenX nyuwng *kʰʷeːnʔ njuŋ, 嚴允、獫狁、玁狁 Xiǎnyǔn < ljemX ywinX *ɡ·ramʔ lunʔ, 鮮虞 Xiānyú < sjen ngju *sen ŋʷa, 葷粥、薰粥、獯粥、獯鬻、薰鬻、薰育 Xūnyù < xjun yuwk *qʰun luɡ, 匈奴 Xiōngnú < xjowng nu *qʰoŋ naː ).

   Ometi on läbivaks jooneks "suurekoonuliste" "penimaiate" põhjanaabrite seostamine koertega: 獯 kujutab "犭 koera 熏 suitsutamist" ja 鬻 - "米 riisi 䰜 katlas". Kuna 司馬遷 väitel ajas 獯鬻 rahva põhjapoolsetele kõnnumaadele juba 黃帝, siis pole mõtet uskuda ka tema esitatud muid laimujutte nende tekkimisest 1000 a hiljem viimase 夏 keisri 夏桀 naiste kooselust keisri pojaga vms, mis sest et rohtlarahvaste hulka pagendamine võis olla sage. Teisalt viitab hiina-tiibeti, 匈奴 ja kauge jenissei keelkonna põhisõnavara ühisosa võimalusele, et enamik iidsete hiinlaste põhjanaabreist "koerakoonlastest" tõesti oli ühtset ürg-jenisseikeelset 北狄 algupära.

（武乙）三十五年，周王季伐西落鬼戎，俘二十翟王。 _{古本《竹書紀年·武乙》}
- - - - -

鬼方 tähendab "kuradite kanti". 《竹書紀年》 sõnul, kui 商 kuningas 武丁 olid 鬼方 vaigistanud, tulid 氐 ja 羌 külla au avaldama. Märkimisväärne osa 商 riigi 甲骨 arbumiskirju ei maini 鬼方 vaenulikuna. Arbumiskirjad kirjeldavad 鬼方 alamaid isegi 商 õukondlastena riitusi toimetamas ning liitlastena 羌 jt metslaste vastases sõjas. 《戰國策》 jutustab, kuidas 3 peanõuniku (三公) sekka valitud 鬼侯 läänihärra tütre naiseks võtnud viimane 商 türann 商帝辛 põlgas tolle inetuks (või sõnakaks) ja tappis ning keetis 鬼侯 elavalt. Ka seda pahaks pannud teine nõunik tapeti.
   Et 鬼 soost ametnikel lubati 商 õukonnas ohverdada, näitab, et nad olid täiesti hiinastunud või oligi 鬼方 asustatud 商 hiinlastele lähedaste hiina-tiibeti hõimudega. 商 keelsetel arbumisluudel viitab 土 siseriigile ja 方 ääremaadele: 商方、土方、羌方、周方、人方 jne. Sõnakuulmatute piirialade nimetustele lisati sageli halvustav eesliide. Loodepiiril Shanxi 汾水 jõe kandis asunud võimsa 土方 riigiga sõdis 商 pikalt, kuni 武丁 asutas sinna nende kontrollimiseks 唐 linna. On arvatud, et 土方 märkis 商湯 purustatud 夏 riigi riismeid, sest 《荀子·儒效篇第八》 loetleb 夏 rahvast kõrvuti 楚 ja 越 rahvaga veel 戰國 ajastul.
   Teiste meelest 土方 oli hoopis Hiina-Mongoolia Baotou ümbruse 獫允 rahvas, sest 土方 alistanud kindralkuninganna 婦好 kääpast ja mujalt 商 riigi viimasest - 大邑商 pealinnast leitud Seima-Turbino tüüpi konksuga odaotsi jt relvi on peetud pärinevaks 商 riigi sõdadest põhjapoolse stepi sküütidega, kuid kuna nn aukhaudade ega Afanasievo kultuuri DNA Ida-Aasia steppidesse püsima jäänud pole, siis on tõenäolisem, et indoeuroopa rahvaste asemel jõudis Hiina pigem nende sõjatehnika.
   Kiri -976.a 《小盂鼎》 pronksnõul loetleb 周 kuningale loodepoolsest 鬼方 riigist saagiks langenut: 4802 tapetute kõrva (馘) ja 13 081 vangi, aga ainult 30 hobuvankrit, 355 veist ja 38 lammast. Seegi tõendab, et 鬼方 polnud tollal veel karjakasvatusest elatuvate ratsasõdalaste maa. 太行 mägede ratsarahvast nimetati 商 keeles hoopis 馬. Pärast 650 e.m.a 鬼方 ürikutes enam ei mainita ja põhjanaabreid nimetatakse edaspidi 狄 nimega, kuigi 鬼 järglasteks on peetud ka 赤狄 rahva 隗 ~ 媿 nimedega pealikuperesid.

   Kuigi ka 獫允 on taas halvustavalt transkribeeritud "koerakoonlastena", tuletati see ilmselt nende omanimetusest. 周 aja 大篆 pronkskirjades nimetati neid enamasti 戎 .
   N: 9.saj saadi 獫允 käest sõjas pronkskiivreid, odasid ja 鼎 ohvrikatlaid, mis valati 周 rituaalanumaiks. Kiri 周厲王 - esimese usaldusväärselt dateeritud 周 türanni 《多友鼎》 pronksnõul loetleb 獫允 sissetungijailt võetud 117 vankrit, 23 vangi ja 205 pead. 8.saj 周宣王 pealinna Xianis rünnanud 獫允 väel olnud 400 sõjavankrit. 《詩經》 sisaldab lugulaule 3000 周 sõjavankri lahingust 獫允 vastu oma riigi südames 洛河 ja 渭河 vahel. Koos 西周 lagunemisega 8.saj algul e.m.a, kaob ürikutest ka 獫允.
   Tegu oli 周 impeeriumi ründamiseks küllalt ühtse ja korraldatud ühiskonnaga, mis kontrollis maid 河套 luhakäärust Huanghe ülemjooksuni. 周 vallutajate eest pidevalt taganema pidanud 寺洼 kultuuri asulad olid selleks liiga väikesed; 鄂爾多斯 sküüdikultuur aga liiga hiline; Mongoolia hirvesteelikultuur liiga kauge; 夏家店上层 kultuur aga vales ilmakaares. Võimalik, et 獫允 oligi (viikingite sarnane) eriilmeliste põhjanaabrite liit 周 pealetungi tõrjumiseks ja lihtsalt rüüstamiseks. Või pole jätnud vankrites ja jurtades rändlev eluviis arheoloogidele piisavalt jälgi.
   Kui 犬戎 ehk 羌 soost troonipärija 周平王 hõimlased olid 西周 läänepoolse pealinna Xianis 771 e.m.a lõhkunud, jäi põhjarahvaste tõrjumine Hiina maadelt peamiselt 秦 lääni õlule.

   匈奴 Xiōngnú < xjowng nu *qʰoŋ naː tähendaks "raevutsevaid orje", kuid pigem matkib ajaloost tuntud "hunnide" nimetust: sanskriti हूण (hūṇa), ladina Hunni, kreeka Οὗννοι (Hoûnnoi), islandi Húnar. Sogdi keeles tähendas γwn (xwn) nii hunne kui 匈奴 rahvast.
   匈奴 ülikkonna peamised geneetilised esivanemad pronksiaja ulaanzuuh ja rauaaja kivikirstude kultuurist olid geneetiliselt erineva Mongoolia hirvesteelikultuuri idaossa idast sisserännanud Amuuri ürginimeste tõugu, kuid alamate DNA oli mitmekesine.
   Nii kivikirstudes kui 匈奴 matustes oli u 25% emaliinide mitokondrilise DNA haplogruppe Lääne-Euraasia päritolu. Seevastu kivikirstude valdavalt Ida-Aasia Y-kromosoomidega meesliinide sekka ilmunud Lääne-Euroopa haplotüüpe leiti u pooltel 匈奴 meestest.
   匈奴 riigi lääneosa iraani (ja turgi)keelsed rahvad võisid pärineda Loode-Mongoolia rauaaegse ( indoeuroopa preeriarahva meestest ja Amuuri tõugu naistest segarahva) ulaangomkultuuri sküütide seast. Vana DNA andmeil ongi sküüdikultuuride Euroopa ja Aasia poolus geneetiliselt sugulased vaid läände toodud Aasia naiste kaudu. Meesliinide sugulus puudub.
   Arvatavasti laienes 匈奴 riik 3.saj lõpul e.m.a europiidse välimusega 鄂爾多斯 e Ordose sküütide ning 2.saj e.m.a - Altai mägedes (handi-mansi, nganassani ja jukagiri DNA-le lähedaste) Pazõrõk sküütide maadele ning 133 e.m.a ulatus Kollasest merest Balhaši järveni ja Baikalist Gansu koridorini.
   Koljumõõdistuste (ida- ja läänepoolsete tunnuste) põhjal eristuvad 匈奴 matustes suisa 6 rassi, kuid (tellistest hauakambrite jt) 匈奴 matusekommete arenemist varasematest kultuuridest tuvastada pole suutetud.
   匈奴 khaanide algsest keelest on liiga vähe jälgi. Väidetavalt erines see 鮮卑 keelest. Idairaani-sküüdipärased ülikunimed, piimandus ja haldusmõisted võivad pärineda 匈奴 eellaste üle domineerinud 鄂爾多斯 sküütidelt, kes ei olnud 匈奴 säilmetega geneetiliselt lähedased. 匈奴 hõimuliidu järglastena on nimetatud ka göktürke, kitaneid jm nn altai keelerühma rahvaid. 《玄風慶會錄》 väitel isegi Tšingis khaan nimetas kirjas Shandongist Hindukuši kutsutud 丘處機 daoistlikule pühakule 匈奴 khaane oma rahva muistseiks valitsejateks.
   l/r algulise konsonantühendiga algavad tüved, turgi ja mongoli keeltesse laenatud võõrapärased tiitlid ( khagan, tarkhan ...) ning mõisted, võõrapärase eesliitega turgikeelsed hobusenimed, u 150 kirjapandud sõna (匈奴: kʷala 'poeg' ~ keti: qalek 'noorem poeg', 匈奴: sakdak 'saabas' ~ keti: sagdi 'saabas' ...) ning 《晉書》 krooniku transkribeeritud 匈奴 päritolu 羯 keelne värsijupp on tõlgendatavad hoopis jenissei keelkonda kuuluvaks, mille ürgset ühisosa hiina-tiibeti (ja atabaski) keeltega on seletatud nii keelesuguluse kui suhtlusega. Viimased jenissei keelte kõnelejad olid küll geneetiliselt ja kultuuriliselt lähedasemad oma samojeedi naabritele kui hunnidele (nii nagu eestlased on geneetiliselt ja kultuuriliselt ligemal lätlastele kui soomlastele).
   匈奴 muististe stiil erineb selgelt isegi (毛慶溝 mongoloidsetest sküütidest jt) naaberrahvastest, kes olid nende mõjusfääris, kuigi 匈奴 kultuuri kohalikud eripärad on märgatavamad kui muutumine ajas. Tavalised on stepirahvastele omased väänlevad kujutised võitlevatest vm loomadest.
   匈奴 hauapanustelt on leitud kümneid orhoni e vanaturgi kirjale sarnanevaid märke. 《史記》 väitel lõigati märkmeid puidule, õpiti kirjutama ka hiina keeles ning kasutama pitsateid.
   Koos budistlikke palvehelmestega on maetud juba 2.saj e.m.a, kuigi nagu hiinlastel, turgi ja mongoli rahvastel, põhines ka 匈奴 usund 撐犁 ehk Taeva poole pöördumisel. 撐犁 /Chēnglí < (抽庚+郎奚 ^反切) trhjaeng lej *rtʰaːŋ riːl/ võib jällegi olla seotud proto-jenissei sõnaga *tɨŋgVr- "kõrge" ning nn altai keelte jumalanimetusega (mongoli: Tenger, uiguuri: Tengri, türgi: Tanrı, mida on peetud ka proto-turgi liitsõnaks: *taŋ + *ïŋïr "koidust ehani"), aga sarnaseid jumalusi on mujalgi (sumeri: Dingir 𒀭, germaani: *þunraz , tšuvaši: Tură, handi: Toorum).
   Pole selge, kas ka hiina 天 tiān < then (閩東語: tiĕng) on laen 匈奴 eellaste keelest, sest vanades hiina loodemurretes võis 天 hääldus olla thanX asemel xenX. Seda oletatakse India iidse nimetuse põhjal 天竺 Tiānzhú < xentrjuwk *qʰl'iːntuɡ, mida arvatakse transkribeerivat "oletatavat" vanapärsia nimetust *Hinduka. Lihtsam oleks seda siiski tõlgendada Induse jõe ja India kõige läänepoolsema osariigi Sindhu transkriptsioonina nagu ka 身毒 Juāndú < syindowk jpt. Ei ole tuvastatav, kuidas täpselt seda sõna Kesk-Aasias hiinlastele hääldati ja milliseid nüansse hiina rändur 張騫 üritas sellise kirjaviisiga edastada.

司馬遷 sõnul ilmunud 匈奴 ratsavägi (胡 ratsarahvalt 304 e.m.a vallutatud) 趙 piirialadele ja purustati vaid tänu pikaajalisele ettevalmistusele ja sõjakavalustele 265 e.m.a.
   秦始皇 käskis 215 e.m.a peletada 匈奴 suguharud 河套 luhakäärust ja püstitada nende maale Suur Müür. Mongooliasse pagenud 匈奴 rahva 1. teadaolev khaan 頭曼單于 aga kogus 5 aastaga hiinlaste vastaste hõimude liidu.
   Vanimast pojast vabanemiseks, saatis ta tolle 月氏 õukonda pantvangi ning korraldas sinna äkkrünnaku. 冒頓 aga pääses ratsuga põgenema ja isa autasustas teda vapruse eest 10 000 mehelise ratsasalgaga, kes talle täielikult kuuletusid.
   209 e.m.a tappis ta oma rongaisa, võõrasema ja poolvennad ning naases 冒頓單于 khaanina sünnimaale 河套 luhakäärus.
   秦 impeeriumi langemisele järgnenud 楚漢戰爭 segaduse ajal õppis 匈奴 ülikkond hiinlaste kombel orjade abil maad harima, maju ehitama jms ning alistas 丁零 Lõuna-Siberis, 東胡 Mandžuurias ja 月氏 Gansu koridoris. (月氏 kuninga kolbast tehti karikas.)
   匈奴 pealinn 龍城 Luut asus paganlikele göktürgi, uiguuri, kitani ja mongoli valitsejatele (hiljem ka budistidele) pühas Orhoni hingedeorus Mongoolias, kuhu hiljem rajati ka Tšingis khaani pealinn Karakorum. Kogu ülejäänud ühiskond oli jagatud sõjaväe kombel parema ja vasaku tiiva üksusteks.
   200 e.m.a piiras 冒頓單于 sisse 漢 dünastia asutaja 漢高祖 koos 320 000 sõjamehega ja andis neile loa kindlusest lahkuda alles pärast Suure Müüri taguste põhjaalade loovutamist ning maksukohustusele alistumist. Andamiks viidi Hiinast siidi, riisi, viina ja printsesse (keda korduvalt üritati asendada alamate neidudega). Hiina saadikuid aga ei lubatud 匈奴 jurtadesse muidu, kui nad olid võimumärgid ära andnud ja lasknud oma näo tätoveerida.

孤僨之君，生於沮澤之中，長於平野牛馬之域，數至邊境，願游中國。陛下獨立，孤僨獨居。兩主不樂，無以自虞，願以所有，易其所無。 _{《漢書·匈奴傳》}
- - - - -

Andami hulka kästi hiinlastel pidevalt suurendada ning 冒頓單于 nõudis naiseks jultunult koguni 漢高祖 keisri leske. Too aga pakkus lepituseks kingitusi vabandades end vanadusnõtruse, hõrenevate juuste ja lagunevate hammastega.
   匈奴 khaanid naitsid õdesid ja tütreid ka ületulnud Hiina ohvitseridele, kuid ei lõpetanud rüüsteretki. Üle joosti aga mõlemale poole ning 匈奴 naisi pakuti lahkelt ka tabatud nuhkidele nagu 張騫, 蘇武 jt.
   Meeleheitliku võitluse järel 匈奴 poolele jäänud Hiina kindrali 李陵 järglasteks ja seetõttu hõimlasteks pidasid end nii tumedapäised ja mustasilmsed Jenissei kirgiisi khaanid kui 李 soost 唐 keisrid, kuigi kirgiisid ise olnud 《新唐書》 sõnul pikad, punahabemega, sinisilmsed, heleda näoga linalakad. (Just 李陵 õigustamise eest kastreeriti kroonik 司馬遷 , kuna tal ei jätknunud trahviraha.)
   Kuigi 張騫 ei suutnud 月氏 valitsejaid 匈奴 vastasesse liitu meelitada, suutsid 129 e.m.a rünnakule läinud 漢武帝 väed 119 e.m.a 匈奴 khaani koos õukonnaga Gobi kõrbe taha peletada. Võitlus kurnas hiinlasi, sest külmal põhjamaal ei jätkunud kunagi kütet ja 140 000 hobusest kaotati 110 000. 104-102 e.m.a 天馬之戰 sõjaretkedel hangiti Fergana kreeklastelt 汗血馬 verd higistavaid ratsusid lisaks, eraldati 匈奴 maad 羌 liitlastest ning saadi Gansu koridori kaudu kontroll läänepoolsete kaubateede üle.
   Pärast 60–53 e.m.a pärilussõda alistus 匈奴 khaan 外臣 vasalliks, saatis poja pantvangi ning sai 漢 keisri ees lömitamise eest kingiks kulda, raha, siidi, rõivaid, hobuseid, vilja ja iludusi. Sellest kuuldes saatis ka khaani mässuline vend oma poja pantvangiks ning kinkide lootuses saatkondi andamiga Hiinasse, aga kuna ta ise kohale ei ilmunud, siis vasalliks teda ei tunnistatud ja saadeti hoopis Hiina kindral tema pea järele.
   Pärast 王莽 paleepööret ütles khaan alluvussuhtest lahti, allutas 烏桓 jt naaberrahvaid ning 24.a m.a.j soovis andamit hoopis hiinlastelt. Kuid 匈奴 pärilussõja kordudes alistusid lõunapoolsed suguharud 50.a taas Hiinale ja segunesid hiinlastega.
   Kodusõjast, põuast ja rändtirtsudest nõrgestatud põhjahõimud purustati 烏桓 ning 鮮卑 preeriarahvaste rünnakutes, kes koguni viisid kaasa nende khaani naha. 118.a alistus viimane põhjapoolne khaan koos 100 kaaslasega hiinlastele, kuid nende riismed Tarimi nõos liitusid 悅般 nime all 姑師 Kuši väega Cumuḍa ehk Hami oaasis ning kujunesid 後唐, 後晉, 後漢, 北漢 dünastiad asutanud 沙陀突厥 klanniks, kes levitasid hardunult nii budismi, daoismi kui manilust.
   Pärast 93-380.a kestnud põhjapoolsete 匈奴 hõimude väljarändu läände: Siberisse ja Kesk-Aasiasse, jäid lõuna 匈奴 hõimud ise Hiina ja preeriarahvaste omavoli kätte: kord ühega, kord teistega liitudes ja omavahel tülitsedes, kuni bardkantsler 曹操 nad kõik taltsutas. Viimane 匈奴 khaan suri 216.a.
   Rohtlariigi kohta erakordselt kaua - ligi 430 a püsinud 匈奴 impeeriumi hukutas võimu pärandamine alaealise poja asemel vendadele, mis põhjustas korduvaid pärilussõdu ja lõunahõimudele ahvatlust kasutada oma pere vastu hiinlaste ressursse.

《晉書》 loetleb Hiina Müürist lõunas elanud 19 匈奴 hõimu: 屠各, 赤勒, 赤沙, 羌渠, 黑狼, 烏譚, 鮮支, 寇頭, 捍蛭, 鬱鞞, 萎莎, 禿童, 勃蔑, 賀賴, 鐘跂, 大樓, 雍屈, 真樹, 力羯. Neist võimsaima - 屠各 304–329.a. juhitud 前趙 riik hävitas 311.a 西晉 väed ja peletas 司馬 dünastia Põhja-Hiinast Nankingi. End 匈奴 khaani tütre ja taeva saadetud hundi järglaseks pidavad 赤勒 türklased aga mõjutasid rohtlariikide ajalugu Hiinast kuni Altai mägede tahagi. Ka Korea poolsaare ühendanud 新羅 riigi kuninga 文武王 mälestuskivil mainitakse tema 匈奴 päritolu.
   89.a 鮮卑 rahva hulka asunud lõunapoolse 匈奴 khaani soost 宇文 hõimu käsitlesid hiinlased kitanite, 庫莫奚 jt Liaoningi 鮮卑 hõimude valitsejatena. 《魏書》 andmeil ei rääkinud nad 鮮卑 keelt. Liidus 拓跋 klanniga võitlesid nad 慕容 ülemvõimu vastu. 319.a kui liidus 晉 ning 高句麗 riigiga rünnati taas 慕容 väge, ulatus nende riik juba Gobi kõrbeni. Pärast 344.a 慕容 käest saadud hävitavat kaotust, teenis 宇文 kuningasugu 前燕 , 後燕 , 西魏 jpt õukondi. Ning 534.a asutas nende järeltulija 北周 .
   Ordose kõrbe ning 關中 alanguorgu kontrollinud 胡夏 keisririigi asutanud 鐵弗 dünastia eelistas kinnitada oma legitiimsust (夏 dünastia viimasest - 夏桀 keisrist põlvnevate) 匈奴 esivanemate kaudu ning vahetas koguni 漢 dünastia keiserliku 劉 perekonnanime 赫連 vastu, mis tähendanud 匈奴 keeles taevast . Arvates, et nemad kasutavad ajaloo müüte enese ideoloogia heaks, lasid nad aga (nagu tihti juhtub) historiograafial hoopis ennast tegeliku ajaloo juhtimiseks ära kasutada ja moel, mida 夏桀 legendi kirja pannud 司馬遷 ilmselt ei oodanud.

丁家徸五號墓

西域

月氏

月氏 tähendaks kas "kuu hõimu" või "liha rahvast" (kui 月 oleks vigaselt kirjutatud ⺼). Hääldust (yuèzhī, ròuzhī, rùzhī < ngjwot tsye < *ŋod ɡjeʔ) on seostatud m.a.j 7.saj a-tohhaari keele kõnelejate omanimetusega arśi ehk antiikautorite asii, osii, ossii, asoi, asioi, asini, aseni (2-1.saj e.m.a), kuid selline sarnasus on alles 1000 a hilisema mandariini hääldusega. Sestap seos 貴霜 kušaanide, 車師，姑師 Kuši, 高昌 Kotšo ja Kutša (< *Kuśi < *kući < *ḱewk-) oaasi nimega 龜茲 Qiūcí < kjuwdzi < *kʷɯzɯ näib isegi usutavam.
   月氏 rahva geneetilist seost Amuuri tõugu Tarimi nõo muumiate ega indo-euroopa tohhaari keeltega pole siiski tõestatud. Pigem võis 月氏 rahvas olla osa 鄂爾多斯 sküüdi isandaist, kellelt neile allunud 匈奴 keelde jõudsid idairaanipärased ülikunimed, piimandus- ja haldusmõisted jm sküüdipärane.
   齊 riigi 稷下學宮 akadeemia (11-3.saj e.m.a pärit) ürikute põhjal koostatud 《管子》 mainib Tarimi oru jaspisega kaubitsevaid 禺氏 Yúzhī < ngju tsye < *ŋʷjo-ɡjeʔ ehk 牛氏 Niúzhī < ngjuw tsye < *ŋʷɯ-ɡjeʔ rändkarjakasvatajaid, kes erinevalt oma 匈奴 naabreist ei olnud Hiinaga sõjajalal. 商 riigi kindralkuninganna 婦好 kääpast ongi leitud Hotani jaspist.
   4-1.saj e.m.a loodud 《逸周書》 nimetab 周 riigi loodenaabri 禺氏 rahva hobuandameid ning 《史記》 väitel ostnud ka 秦 õukond jaspist ja sõjaratsusid 烏氏 Wūzhī < 'u-tsye < *qˤaː-ɡjeʔ rahvalt siidi eest, mille nood edasi müünud. See on esimene teade Siiditeest.
   Hiljemalt 3.saj-st e.m.a kestnud 月氏 rändkarjakasvatajate suurvõim Gansu koridoris lõppes 176 e.m.a, kui endiste 月氏 alamate - 匈奴 ja 烏孫 liidu rünnak käivitas (大月氏) rahvasterännu läände ning (小月氏) itta.
   Seda kirjakohta kinnitab 匈奴 muististe ilmumine u sel ajal 石人子溝 sküütide aladele, kus alistatud elanikke hakati 匈奴 isandate kivikirstmatustel ohverdama koos nende oma kohalikku tüüpi panustega. Ka Ida-Aasia Y-kromosoomidega 石人子溝 ratsalaskurid ise olid juba varem Kesk-Lõuna-Mongooliast Tianšani kaudu Tarimi nõkku tulnud ja erinesid tohhaaridest ning kõigist Ida-Turkestani rahvastest.

《史記》 väitel u 162 e.m.a Qinghai 羌 rahva juurde asunud 小月氏 meistritest võib pärineda mGar seppade tsunft Tiibetis. 184–221.a edukas 涼州之亂 mässus ründasid 羌, 小月氏 ja mässavate hiinlaste väed ka Hiina pealinna Xi'anis.
   小月氏 päritolu 盧水胡 hõim ründas 57 e.m.a Qinghai 羌 rahvast. 73.a m.a.j aitasid nad vasallidena 漢 vägesid 匈奴 vastu. 77.a peale mässasid aga korduvalt koos 羌 pealikega nii 漢 kui 曹魏 vastu. 296.a rüüstasid koos 齊萬年 vägedega 關中 alanguorgu. 401.a kaaperdas 匈奴 ja 氐 vasallidena teeninud 沮渠 tiitliga 盧水胡 klann pärast 西晉 impeeriumi 十六国 pisiriikideks lõhkumist Gansu koridori kontrolliva 北涼 riigi ning 盧水胡 pealike suguharusid tegutses ka mujal Ningxias ning Shaanxis.
   北涼 rajas esimesed budistlikud 天梯山石窟, 莫高窟 jt koobastemplid 敦煌 garnisoni ümbrusse ning tarnis 宋 õukonda budistlikku kirjandust. 432.a lasi 北涼 valitseja, õukonna naiste jt manipuleerimise eest hukata Indiast tulnud ennustaja, tõlgi ja misjonärina esinenud triki- ja naistemehe 竺法豐, kelle salaõpetustest huvitunud 北魏 senjöör oli teda 北涼 vasallilt enesele nõudnud.
   北涼 sõdis teiste 涼 riigikestega, samal ajal 宋 ja 北魏 vahel laveerides. 439.a aga vallutas Põhja-Hiina ühendanud 北魏 keiser 十六国 pisiriikidest viimasena püsinud 北涼 pealinna ning sundis (peale riigikassa laiali jagamist kinniseotud kätega alistunud) 沮渠 soost kuninga (oma naisevenna ja õemehe) 北涼哀王 447.a enesetapule. Kuninga vend pages 沮渠 dünastia riismetega 高昌 oaasi, kus nad 460.a mõrvas 柔然 kaganaat, kes oli neid 北魏 vastu toetanud. 北魏 keisrile alistunud Shaanxi "800 盧水胡 hõimu" mässasid veel korduvalt. Sel ettekäändel mõrvasid 北魏 võimud 446-447.a massiliselt 沮渠 klanni ja 高昌 kloostrite liikmeid, kuni 5.saj teisel poolel kadus 盧水胡 ajaloost lõplikult.
   小月氏 osalust kahtlustatakse isegi Hebeis 319.a 後趙 riigi asutanud 石羯 rahva kujunemises.
   小月氏 soost 仲雲 dünastia käes olnud veel 938.a Cumuḍa ehk Hami oaas Ida-Turkestanis, kuigi juba 1. aastatuhande poole peal oli 小月氏 rahva enamik tiibetlaste, hiinlaste ja uiguuride hulka sulandunud.

   大月氏 ajasid 165 e.m.a oma teel Balhaši järve Ili orust välja selle senised idairaanikeelsed Saka sküüdi asukad, kuni 烏孫 sealt neid endid Baktriasse ja Sogdianasse peletasid. 大月氏 aadli rituaale jms kujutavad Baktria tikandvaibad Mongoolia 匈奴 khaanide Noion-Uula kääbastes, tõendavad, et 大月氏 jäi 匈奴 andamikohuslaseks või kaubapartneriks ka pärast Kesk-Aasiasse pagendamist. 大月氏 ülikuile omistatakse ka Põhja-Afganistani Tillia tepe kalmistu külluslikke kreeka-hiina-india-sküüdi aardeid.
   《漢書》 kirjeldab 100-mehelise salgaga (Tadžikistani) 月氏 maale 匈奴 vastast liitu looma saadetud 漢武帝 ohvitseri 張騫 äpardusi teel: 13a vangistuse ajal 匈奴 maal (koos Hiinast kaasa võetud 匈奴 sõjavangist giidiga) võttis ta 匈奴 naise ja sai poja, aga põgenes koos nendega üle Lop Nuri soolajärve ning Takla Makani kõrbe (Pärsia kuningate poolt Fergana orgu pagendatud kreeklaste) 大宛 e Suur Ioonia riigi kaudu, (130 e.m.a asii, tohhaari jt nomaadide rünnakuis) lagunenud Kreeka-Baktria kuningriigi kaubalinnu kontrollivate külalislahkete 月氏 rändkarjakasvatajate maale, kel kahjuks polnud 匈奴 vastu sõdimise soovi ja ta rändas Baktriasse. Tagasiteel tuli tal taas põgeneda 匈奴 vangistusest. Pärast seda 138-125 e.m.a reisi Baktriasse otsis 張騫 teed Indiasse ka läbi Sichuani, kuid tulutult.
   張騫 kirjeldus Kesk-Aasia rikkusest ja sõjalisest nõrkusest ärgitas 漢武帝 saatma uusi saadikuid Alaania, Partia, Kaldea, Süüria ja Indiani. 大宛 joonlased keeldusid aga Hiina saadikule hobuseid müümast, hukkasid ta ja konfiskeerisid kulla. See kutsus esile hiinlaste 天馬之戰 karistusretke. 104.a e.m.a välja saadetud 漢武帝 vägi pidi teele jäänud pisiriikidelt saadud kohutavate kaotuste tõttu Gansu koridori kontrollinud 敦煌 garnisoni naasma. Mitmekordselt suurendatud moonavoori ja abiväega suudeti lõpuks 大宛 pealinna müürid lõhkuda, mispeale joonlased andsid hiinlastele nõutud arvu hobuseid ja oma kuninga pea.
   《後漢書》 kirjutab 月氏 budistlikest misjonäridest Hiina pealinnas 2.saj e.m.a ning 貴霜 kušaani dünastia võimule tulekule u 20.a m.a.j järgnenud 月氏 kodusõjast ja vallutustest Partias (Afganistanis, Pakistanis ja Indias),
   貴霜 kušaanide 大月氏 dünastia hõivas u 90 e.m.a - 10 m.a.j indo-helleni Yavana riigi Pakistanis. 3.saj m.a.j ulatus kušaani riik Tarimi nõost Pāṭaliputra linnani Gangese orus osaledes Siiditee kaubanduses ning budismi levitamises Hiina. (Kušaani müntidel tarvitati idairaani rühma ariao ehk baktria keelt ja kreeka tähestikku.)
   84-85.a aitas kušaani kuningas 《漢書》 kroonikute 班固 ja 班昭 vennal - kindral 班超 maha suruda Sogdiana toetatud, hiinlaste vastast mässu Kašgaris ja Turpanis ning palus Hiina keisri tütart naiseks. Keisri keeldumise peale saadetud kušaani karistussalk aga sai 班超 käest lüüa.
   120.a panid kušaanid ise nukuvalitseja Kašgari troonile; juurutasid seal brahmi kirja, Gandhara praakriti keelt, budismi ja Gandhara hellenistlik-budistlikul traditsioonil kujunenud Serindia kunsti. Kušaani misjonärid 支婁迦讖 ja 竺法護 asutasid Hiinas mahajana tõlkekeskused. Veel 229.a sai 大月氏 kuningas 曹魏 keisrilt 親魏大月氏王 "sugulaskuninga" aunimetuse, kuid 3-4.saj jooksul hõivasid 大月氏 maad Gupta, Yaudheya, sassaniidi ja 嚈噠 Sveta-huna ehk heftaliidi võimud.

唐代藝術

唐

Teise pikaajalise dünastiaga 唐 impeeriumi okupatsiooni all "hilisele keskhiina" keelele üle läinud Pärlijõe oru kantonikeelses 嶺南 piirkonnas jm Lõuna-Hiinas viidatakse hiinapärastele kultuurinähtustele 唐-eesliitega: ennast nimetavad nad 唐人 ; Hiina on 唐山 ; hiinalinnad välismaal on 唐人街 jne. Ka riukiu 唐ぬ國 tähendab Hiinat ja 唐手 Hiina poksi.

宋 ajast on teada, et põhjanaabrid nimetasid hiinlasi 漢 ja lõunanaabrid 唐. Ka 元世祖 vallutusvägedega võidelnud jaapanlased eristasid 唐 lõunahiinlasi (keda kõlbas vangistada ja orjastada) mongolite ja korealastega ühte liigitatud 漢 põhjahiinlastest (keda vangi ei võetud). Nii vanajaapani 唐 kui 漢 võis märkida nii Hiinat kui Koread ja selle hääldus "kara" võib pärineda jaapani sugulaskeelse 加羅 piirkonna nimest Korea lõunatipus.

T.II.5 uskumused

< < 目錄 sisukord > >

T.II.6. kordamine

T.II.6. 複習

天下興亡匹夫有責 顧炎武 《日知錄·正始》 - - - - -

T.II.6.0 語法

T.II.6.1 語音

T.II.6.2. 中國歷史

吳城文化 1500–1000 e.m.a

良渚文化 3300–2300 e.m.a

大汶口文化 4300-2600 e.m.a

裴李崗文化 7000–5000 e.m.a

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

天下興亡匹夫有責 _{顧炎武

《日知錄·正始》}
- - - - -