T.II.5 uskumused

T.II.5. 富在術數不在勞身利在勢居不在力耕也
Rikkuse toob arvukunst, mitte rügamine.
Kasu toob ametivõim, mitte kündmine.

(西漢 桓寬《鹽鐵論》)

《雄鸡高声叫》
雄雞 雄雞高呀麼高聲叫
叫得太陽紅又紅
身強壯的小伙子
要在那大生產中打呀先鋒
扛起镢頭上呀上山崗
山呀麼山崗上
好呀麼好風光
我站的高 來看的遠 那依呀 嗨
我們的邊區到如今成了一個好呀地方
那哈依喲嗨嗨哎嗨那哈依喲嗨
到如今成了一個好呀地方
那哈依喲嗨嗨哎嗨那哈依喲嗨
邊區邊區地呀麼地方好
勞動英雄真呀真不少
年時開了個群英會
爾刻咱邊區的生產更呀提高
人家英雄是人家的功
自己你眼紅又有個啥用
人人都能把勞動英雄做呀嗨
今年的生產要更油來更勁頭多呀加工
那哈依喲嗨嗨哎嗨那哈依喲嗨
太陽太陽當呀麼當頭照
送飯送飯走呀走一遭
哥哥刨地多辛苦
別讓他餓著肚子來呀勤勞
挑起擔兒上呀麼上山崗
一頭米麵饃一頭是熱米湯
哥哥本是莊稼漢 那依呀嗨
送給他吃了要更加油來更加勁來更多開荒
-----

T.II.5.1 儀式

Kultuuriti erinevad uskumused mõjutavad tugevasti aja, ruumi ja sündmuste planeerimise kombeid ning tekitavad illusiooni salapäraste tegevustega saavutatavast edust. Üheks põhjuseks on ( 賭徒謬誤 ehk hasartmängija soovmõtlemisena tuntud) inimaju meeleheitlik püüd leida seaduspära kõiges juhuslikus selleks, et ohtudeks valmis olla või enne konkurente võimalustest kinni haarata. Lisaks sellele tekitavad rutiinsed rituaalid kaootilises maailmas tunde ennustatavalt turvalisest pelgupaigast.

禮樂制度 📖

周 keisri 周武王 käsul tema venna 周公旦 loodud šamanistlike juurtega 雅樂 muusika ja 禮樂制度 rituaalmusikaalne ühiskonnakorraldus püüab püsida tasakaalus ning kooskõlas 陰陽 vastandite ja 五行 olekutega. Kindlad reeglid määrasid muusika jahil, laskevõistlustel, diplomaatias jne. Kõigi muusikapalade saateks oli loodud tantsud, millest 6 Vägevat Tantsu seostati muinasvalitsejatega:
  1. 黃帝 keisri 雲門大卷 tants taeva auks
  2. 堯 keisri 大咸 tants maa auks
  3. 帝舜 keisri 大韶 loomade-lindude tants kivide tagumise saatel, taevakehade ja ilmakaarte auks (Confuciuse lemmik)
  4. 夏禹 keisri 大夏 tants tulvavete taltsutajate auks
  5. 商湯 keisri 大濩 tants esiemade auks
  6. 周武王 keisri 大武 sõjatants
    孔子 arvas, et 戰國 ajastu kaose põhjustaski inimloomust ning maailma korrastava (周 õukonna) 雅樂 rituaalmuusika hülgamine ning 鄭 jm kohaliku labase 俗樂 muusika uinutav mõju. Seevastu 墨家 koolkond aga pidas just igasugu muusikat kahjulikuks edvistamiseks. Palju 周 rituaallaule on kogutud 《詩經》 luulekogusse, mida 《論語》 ütleb õpetavat mõtlema, tundeid juhtima, kõlbeliselt käituma ning tundma looma ja taimeliike.
    Pea kõik keisrid pidasid rahva laule oluliseks ja korraldasid nende kogumist, kuid (maailmakorra harmooniat mõjutavaist) muusikuist endist peeti hulga vähem lugu kui näiteks maalijaist. 秦 õukonna- ja sõjaväemuusika korraldamiseks ning kogutud rahvalaulude seadmiseks asutatud 樂府 muusikaosakonda laiendas eriti 漢 keiser 漢武帝. Kogutut jäljendades kujunes samanimeline 樂府 luulevorm. 周 õukonna šamanistlik 雅樂 aga läks 漢 ajastul kaotsi.
    Pärast 漢 riigi lõppu suurenesid rahvalikud ja võõrmõjud veelgi, kuigi 陳暘《樂書》 ja 《儀禮經傳通解》 andmetel taastasid 宋 riigis domineerinud 理學 moralistid 雅樂 orkestrid üle 200 mängijaga hiidkoosseisudena. Keiser 宋徽宗 kinkinud korealastele 428 雅樂 pilli, rõivaid, tantsuvahendeid ja repertuaari, mis on Koreas tänini au sees. Seevastu Hiina Rahvavabariigi tekkega katkesid hiinlaste 雅樂 rituaalid täielikult.

    Tänapäeva välismaailm teab rohkem hiina kultuuri kõigist teistest tahkudest peale rituaalse laulu.
    1966.a 文化大革命 kultuurirevolutsiooni käigus röövisid ning hävitasid punakaartlased haritlaste vanavara, iluasju, sobimatuid raamatuid ja pille. Põletati kohvrite kaupa (kuni 90%) külakogukondade rituaalsete laulude nootidega käsikirju ning ooperikostüüme. Keelati traditsioonilise kirjanduse ja kunsti uuringud. Haritlasi kasvatati ümber põllutöödega. Isegi rahvalik taidlus kuulutati mittevajalikuks ja traditsioonilist muusikat pidi õppima salaja. Rahvamuusika rühmad asendati riiklike rändorkestritega, milles üle pika aja hiina ajaloos said kutselised muusikud lugupeetud staatuse, kuigi veel 1990-ndate aastate külaühiskonnas peeti kutselisi muusikuid asjaarmastajate ansambleist alamaks. Tõsisemad religioosset muusikat käsitlevaid teadustöid alustati alles 1990-ndail aastail.
    毛澤東思想 Maoism ei olnud tegelikult hiina rituaalse muusika jaoks hullem katsumus, kui sellele eelnenud keiserlik-konfutsianistlik sektijaht, läänestamine, banditism või sõda ega ka järgnenud kapitalism. Ka religioosne tagakiusamine algas juba ammu enne kommunistide võimuvõttu. Juba 國民政府 vabariiklased muutsid ebausu vastase kampaania käigus pühamuid koolideks, kontoriteks, tehasteks või purustasid hoopis. Kainestavad kaotused 鴉片戰爭 oopiumisõdades veensid ärksamaid hiinlasi euroopaliku elukorralduse eelistes ja see andis hoobi senisele konservatismikultusele. 1905. a loobuti konfutsianistlikust eksamikorraldusest riigiametite täitmiseks. 1928. a lõpetati Mandri-Hiinas ohverdamine Confuciusele.
    儒家 konfutsianistlikud tseremooniad jätkuvad valitsuse toel ometi Taiwanil, kuigi konfutsianistlikul eetikal on sealseski ühiskonnas üha vähem tähtsust. Nii Hiinast kui Hong Kongist on poliitilise korra vahetumise tõttu kadunud mõlemad. Teadmised 琴 kandle ja 崑曲 ooperi kohta on säilinud ainult ülivähestel haritlastel. Taolist traditsiooni peaaegu ei kuule ei kontserdil ega televiisorist. Tseremoniaalseid puhk-löökpilli 吹打 ansambleid tõrjuvad välja kutselised läänelikud marsiorkestrid nii Hong Kongis kui Taiwanil. Ühes teemajadega kaob ka ⽊⿂歌, 南音 lugulaulude kunst, sest ajaviitena eelistatakse üha enam telesarju. Seevastu siidi-bambuse ansamblid ja 戲曲 rahvaooperid on endiselt hinnas nii vanurite kui laste hulgas.
    Nii Taiwani kui Hong Kongi koolides õpetati 20. saj lõpul peamiselt euroopalikku muusikat. Hiina enda muusika huvilised pidid leidma eraõpetaja. Enamus noori hiina muusikuid ei tea midagi pärimusmuusikast peale 1930-40.-ndail Lõuna-Hiina siidi ja bambuse 絲竹 ansamblite pinnalt euroopalikul eeskujul arendatud rahvusmuusikaorkestrite 國樂團. 1978.a otsustas Hong Kongi linnavalitsus rahastada hiina muusika õpetamist koolides. Kuid konfutsianismi peeti 20.s lõpul kõikjal - nii mandril kui Hong Kongis ja Taiwanil üldiselt rõhuvaks ideoloogiaks, mis surus maha andekust, uuendusi ja tundeid. On ju 儒家 konfutsianistlikus muusikaõpetuses 《樂記》 kirjutatud, et: „Liigne mitmekesisus riitustes kutsub esile kaose. Liigne uuenduslikkus muusikas kutsub esile vägivalla … Vooruse saavutamine on kõrgem eesmärk, kunst aga madalam …“.
    Niisiis näib, et selgitada rituaalse laulu väljapaistmatust hiina kultuuriekspordis ainult maoistliku terroriga oleks liigne lihtsustamine. Pealegi on loendamatuid võitlus-, õudus- jm eksootikafilme vändatud väljaspool Hiina Kommunistliku Partei võimupiire, kus oleks rituaalne laul illustreeriva elemendina olnud vägagi teretulnud. Tundub, et peamine põhjus on konfutsianismis eneses. Juba 周 dünastiast alates on peetud muusikat pigem eetilise kui esteetilise nähtusena riigivalitsemise vahendiks. Rituaalne muusika polnud mõeldud kuulajate ees esitamiseks. 《樂記》 õpetab: „… kui muistsed valitsejad kujundasid rituaalid ja muusika, ei olnud nende eesmärgiks rahuldada suud, kõhtu, kõrva ega silma vaid õpetada inimesi talitsema oma iha ja viha ning juhatada nad tagasi õigele elueele … Kui valitseb mõõdukas ja sujuv muusika, muutub rahvas terveks ja rahulolevaks, kui aga valitseb karm, jõuline ja ülevoolav muusika, muutub rahvas sõjakaks ja jäigaks“.
    Muusika pidi soodustama mõõdukat käitumist ja seekaudu riigi sujuvat toimimist. Rituaalid pidid korrastama inimeste mõtteid ja tegusid ning muusika tekitama kooskõla inimeste häälte vahel. Veel 1998. a Pekingi konservatooriumis peetud konverentsil arutlesid Hiina RV ja Hong Kongi muusikateadlased tõsimeeli oma kohuse üle juhtida hiina muusika edasine areng „õigesse“ suunda. Tänapäeva Hiina RV-s on eelkirjeldatud 儒家 konfutsianistlik manipulatiivne pragmatism ja etnotsentrism kombineerunud ka klassikalise marksismi klassiteooria ja propagandatehnoloogiaga.
    Taibei Confuciuse templi 明 ajastu Confuciuse mälestustalitustel esitatakse löökpillide eelmängu järel 6 ühetaolist hümni. Iga hümn koosneb kaheksast neljasilbilisest fraasist, mida eraldavad lühidad löökpillide vahemängud. Laulu saadetakse heterofooniliselt õukonnapillidel (viled, suuorelid, kandled, häälestatud kellukesed, kiviplaadid jm löökpillid). Esimese hümni sisu on umbes selline: „Kui vägev Pühamees! Ta voorusi austatakse. Ta hoiab riigi hüvangut. Kogu rahvas ihkab seadusi, korrapäraseid riitusi ning riigi hüvangut. Ta hing on siia teretulnud, et saaks õppida Confuciuse tarkust ja kombeid“. Esitus järgib 儒家 konfutsianistlikke ideaale: hõre rütm, unisoon, aeglane tempo ja lihtne meloodia. Saatepillid mängivad sama lauluviisi, kuid pilliomased kaunistused lõid heterofoonilise kooskõla.
    Kuna konfutsianistlik riitus oli täielikult õpetlaste ja riigiametnike korraldatud ega olnud lihtrahvale kättesaadav ning kuigivõrd meeliköitev, siis ka enamus han rahvusest hiinlasi ei teadnud tollest pärimusest midagi. Hiina Rahvavabariigist olid taolised riitused 20. s lõpuks välja juuritud, kuid nad kestavad edasi Taiwanil. Keisririigi ajal majandas konfutsianistlikke pühamuid pealinnas riik ja provintsides kohalikud valitsusasutused. Ka Taibei pühamu, mis tegutseb riigi toel ja mida külastavad juhtivad riigiametnikud, järgib rangeid nõudeid riituste, muusika, pillide ja õukonnatantsude korraldamisel. Seevastu väiksemate asulate pühamuis, mis tegutsevad kohalikul rahastusel, ilmneb riitustes budismi mõju ja mängitakse ka muid pille. Confuciuse kõrval austatakse seal ka budistlikke jumalusi. Igal pühamul on kohalikest kirjatundjatest muusikaline korraldusrühm, kes vastutab muusika, pillide, tantsu ja üldse esituse õigsuse eest.
    Konfutsianistlikus väärtussüsteemis kuulusid (eriti näitemängudega seotud) muusikud koos teiste ajaviiteartistide, prostituutide, paadimeeste, kerjuste ja orjadega kõige alamasse seisusse. Hiina haritlased põlgasid professionaalset loomingut ja seostasid seda kaupmeeste ja meelelahutajatega. Hinnatud oli aga asjaarmastajalik looming, mis pidi vastama järgmistele ideaalidele:
        1) Iidsus ja lihvitus (古雅). Traditsiooni väärtustati rohkem kui innovatsiooni, vanust rohkem kui noorust, jätkumist rohkem kui muutust.
        2) Loovus pidi peegeldama olusid, millest ta võrsus ja propageerima elukorralduse püsimiseks vajalikku sotsiaalset harmooniat, mitte isiklikku sisekaemust.
        3) Mõõdukas esitus. Isegi tehnilist meisterlikkust tuleb esituses talitseda. Varjulhoituse (含蓄) nõue tähendab, et sügavam sõnum tuleb peita tavalise ja silmatorkamatu pinnakihi alla ning sisemine rikkus tuleb katta välise lihtsusega. Nii nagu maastikumaalis eelistati monokroomiat ja kahvatuid toone, aga erksaid värve peeti liialt köitvaiks; nii ka muusikas peeti halvaks maitseks tehnilise meisterlikkuse välja näitamist ning meloodiate tundelist esitust. Seepärast mängiti unisonis või oktavis, aeglases tempos, lihtsaid viise amatöörlikule haritlasele kohaselt. Hiina muusikale iseloomulik pentatooniline helirida jätab mulje rahustavast lõputust voolamisest. Temas ei teki pingeid ega lahendusi.
    琴 kandle, 崑曲 ooperi, ilukirja, maali ja luule harrastajaid ühendasid sõpruskonnad (雅集 "peened koosviibimised"), kuhu pääses ainult liikmete soovitusel ja kus lisaks ühisele harrastusele vahetati mõtteid, joodi teed või einestati ühiselt. Kanneldajad mängisid ükshaaval, kuid 崑曲 ooperit harjutati ühiselt korrapärastel aegadel. Suuremates sõpruskondades võisid osalejad teineteist esituse jooksul välja vahetada. Osalejate tehnilistele oskustele nõudeid ei esitatud ja neid ei arvustatud, sest kunsti eesmärk oli pigem traditsiooniliste väärtuste väljendamine. Sarnaseid sõpruskondi oli ka „rahvamuusikuil“.
    Eelnevast selgub, et välismaalane ei pruugi hiina rituaalset laulu isegi ära tunda. Oli ju haritlaste ühine muusikaharrastus vähemalt teoreetiliselt konfutsianistlik rituaal, mis pidi aitama kaasa nende vaimsele arengule. Pealegi oli taoline Hausmusik kõrvaliste uudistajate eest varjatud. Lisaks kõigele sellele ei tule ju ka kuigi paljudele pähe pidada 崑曲 ooperit rituaalseks lauluks.
    Kõige populaarsemaks traditsiooniliseks meelelahutuseks olidki nn ooperid, mis sisaldasid nauditavat muusikat, kõnet, näitlemist, akrobaatikat, kostüüme ja miimikat. Needki erinesid piirkonniti. Pekingi ooperi juhtiv pill on kõrgehäälne 京胡 viiul. Taivani ooperis mängitakse tänapäeval iidsete pillidega koos ka elektrikitarri ja kantoni ooperis tenorsaksofoni. Nagu meelelahutuslikke lugulaule esitati ka oopereid teemajades või budistlike pühamute juures välilavadel. Külastajad istusid või seisid pühamut eraldavas aias. Esinejad olid kõrge meisterlikkusega kutselised kunstnikud, kes tänini teenivad sel moel elatist nii Taiwanil kui Hong Kongis. Kuulamas on töölised, talupojad, väikekaupmehed ja muidugi jõukas kaupmehepere või selle asula kogukond, kes on tolle etenduse tellinud ja kinni maksnud tähistamaks mõnd perekondlikku või kogukondlikku sündmust nagu matused, pulmad, sünnipäevad või surnute mälestamine. Välismaalaste jaoks on taoliste riitustega kergemini seostatavad silma ja kõrva torkavad 吹打 „puhk- ja löök“ ansamblid.
    Konfutsianistlike haritlaste harrastatud elitaarne 崑曲 pärineb 明 ajastu 崑山 piirkonnast. Tollal oli see Kesk-Hiina tuntuim näitekunsti vorm, mida hindasid nii haritlased kui lihtrahvas. Värsid oli enamasti loonud mõni haritlane asjaarmastajalikest ideaalidest lähtudes. Vanapärased heterofooniliselt esitatud enamasti pentatoonilised meloodiad peegeldasid konfutsianistlikke väärtusi. Esitajad taotlesid mõõdukust nii liigutustes, tunnetes, kui laulus.
    20. s lõpul kolis nii kutseline kui hobitegevus teatritesse. Vaatamata sellele, et nii kutselised kui asjaarmastajad lugulaulude ja ooperite esitajad pöörasid rohkem tähelepanu kunstilisele meisterlikkusele kui konfutsianistlikele väärtustele tuleb sedagi kunstiliiki teatud esitusolukordades pidada rituaalseks lauluks. Kuigi esituses rõhuti teadlikult tähelepanu köitvale akrobaatikale, lavavõitlusele, populaarsetele pillidele nagu kitarr ja saksofon ja tundelisele laulule, siis lugude sisu vastas ometi ootuspäraselt konfutsianistlikule ideoloogiale, sest selle üle valvas riiklik tsensor. Kõigest hoolimata esitatakse oopereid üsna vabas õhkkonnas. Muusikud on juhuslikus riietuses, joovad teed, suitsetavad, vestlevad ja häälestavad pille samal ajal kui näitlejad on mänguhoos. Lavatöölised jalutavad laval, kohendades lavakujundust või muidu mängu jälgides. Vaatajad liiguvad ja vestlevad kõva häälega. Kauplejad müüvad rahva seas suupisteid.
    Kokkuvõtteks võib öelda, et hiina rituaalset laulu pole hiina avalikust kultuuriruumist pagendanud mitte niivõrd kommunistide religioonivastane tegevus vaid see ongi konfutsianistlikus väärtusmaailmas olnud asjassepuutumatu avalikkuse eest varjul juba sajandeid. Rituaalne muusika on olnud haritlaste enesetäiustamise vahend, millest rahva enamus ka muiste kuigi palju ei teadnud. Avalikku laulmist ei olegi hiina kultuuris peetud tõsiseltvõetavaks rituaalseks tegevuseks. Rituaalne laul ei näi olevat kohane klišee filmide taustamuusikaks ega eksootiliseks tõmbenumbriks kontserdilaval. Lisaks eetilistele põhjustele ei soosi hiina rituaalse laulu turundust ka esteetilised ideaalid, sest konfutsianistlikud haritlased lausa põlastasid tehnilise meisterlikkuse, keerukate või tundeliste meloodiate ning kiirete rütmidega edvistamist, aga amatöörluse ideaale järgiv hobimuusika kõlab võõrastele lihtsalt igavana. Kõigele lisaks ei pruugi asjatundmatud märgata hiina laulu rituaalsust isegi seal, kus ta on avalikult välja pakutud. Võõramaalasele ei ole iseenesest mõistetav ooperietenduse seos pere- või kogukondliku riitusega. Ühesõnaga hiina rituaalne laul näib ikka veel olevat konfutsianistliku ideaali kohaselt edukalt varjul hoitud.

秧歌 📖 📷

    宋 ajastu Põhja-Hiina 村田樂 külalauludest arenenud 秧歌 voortantse näeb õhtuti ka linnatänavail. Vanasti etendati kuukalendri uusaasta 秧歌 pidustustel ka lihtsaid näidendeid külaelust. Mängiti trumme, pasunaid ja gonge. Noored mehed ja naised laulsid vastastikku armulaule ahvatlevate liigutuste saatel.
        Läänepealinna kandis 陕西 maakonnas võib rühmas olla paarist kuni saja tantsijani. Kirevas rõivais tantsijad vehivad lehvikute vms-ga järgnedes 傘頭 📷 juhile, kes improviseerib laulusalme, mille viimast värssi teised kordavad. Narrid riietuvad buda mungaks, vagaks lõbunaiseks ( 柳翠 ) või dao pühakuteks (八仙 ). Tantsides moodustatakse mitmesuguseid kujundeid.
        Mandžuurias matkitakse mandžu rõivastes laskmist ja ratsutamist.
        Liaoningis ja Pekingis tantsitakse karkudel, ronitakse teineteise kukile jms.
        Shandongi voortants on kõige arhailisem: tantsijad hoiavad vihmavarju, trummi, keppi või lille ja tähelepanu köidab naisnarr.
    1930-ndatel 中華平民教育促進會 haridusseltsi poolt Hebeis korraldatud Rockefelleri jt ameeriklaste rahastatud 定縣實驗 klassivõitluseta külaarenduskatse käigus esitati 1920-ndatel tekkinud 話劇 draamast arendatud 秧歌劇 oopereid, milles lauldi peamiselt nelikvärsse 7 salmi kaupa. (《兄妹開荒》 📷 📖 lavastusega avati kodanliku vabariigi ajal näiteks Hiina rahvusooper 中央歌劇院 1942.a.)
    1949-1951 levitas 中國共產黨 kompartei seda voortantsu ka linnades oma 鬥爭秧歌 jt kampaaniates, kuid rangete piirangutega: keelati vaimolendite, dao ja buda pühameeste kujutamine; tööinimeste kulul naljatlemine; ahvatlevad liigutused, naiseks riietumine ja meik üleüldse. (Mina ise olen 2002.a augustis Qiqiharis küll lillelises kleidis, päikeseprillide ja parukaga paksu meest voori lõpus tantsimas näinud, kuid kompartei sümboleid seal ei kantud.) Esitantsija pidi kandma vihmavarju asemel sirpi. Et võimalikult paljusid osalema meelitada asendati keerulised külatantsud lihtsate sammude ja kujunditega:
        (3 lühisammu edasi, 1 tagasi, paus ja kordus)
        (ussina looklemine, ring või spiraali kerimine)
Osalejatele esitati 3 4-5-tunnist etendust: 1) 庆祝解放大秧歌 kompartei võidust rahvuslaste üle 2) 人民胜利万岁大歌舞 rahva võidu tähistamisest 3) 建设祖国大秧歌 isamaa ülesehitamisest

T.II.5.2. 中國歷史

鐘 📖

    Mitmesuguseid veekelli kirjeldas 550.a 殷蘷 《漏刻法》 , kuigi juba 漢 keisrite filosoof 桓譚 oli kurtnud, et peab veekelli võrdlema päikesekelladega, kuna vee jahtumine ning aurumine mõjutab nende näite. Veekell leiti ka 漢武帝 vanema venna 劉勝 hauakambrist.
    6.saj levivad Hiina usukogunemistel aga ka muidu olengutel India devanagari kirjadega 香鐘 suitsukellad. 宋 ajastul leiutati metallkettad, mille vagu pidi erineva lõhnaga viirukini leviv ohutu hõõgumine teatas tundide kulumisest. (12 h hõõgus u 20 m pikkune vagu, aga valmistati eri suurusega kelli vastavalt päeva lühenemisele aasta ringes.) Kuid tooside asemel võidi kasutada ka laes rippuvaid muutuva koostisega viirukipulki või spiraale, millelt tuhastumise tõttu võis kindlate vaheaegade järel kolinaga pudeneda 📷 ripatseid. Väiksemad kellatoosid olid popid kingitustena.
    India täheteadmisi jõudis Hiinasse koos budausuga juba 漢 ajastu lõpus 25–220 m.a.j ning eriti 唐 ajastul, kui tantra õpetaja 一行 reformis keiserlikku kalendrit ja meisterdas 漢 riigi leiutaja 張衡 eeskujul esimese pendelmehhanismiga veejõul pöörleva tähekera ehk armillaarsfääri. (Armillaarsfääre oli ehitanud varemgi näiteks 52.a e.m.a 漢 riigi matemaatik 耿壽昌 .)
    張衡, 一行 ja 張思訓 979.a kellamehhanisme täiustanud 宋 ajastu geenius 蘇頌 ehitas 1094.a 開封 pealinna astroloogidele pendelmehhanismi ja (maailma esimese) kettülekandega, vesiratta jõul töötava, taevakehade liikumist arvutavate pöörlevate taevasfääride , nukumängu ja kellalöökidega 10 m kõrguse kellatorni. (Seldžuki insener Al-Jazarī kirjeldab kellatorni 1206.a. St Albans Abbey kloostriülem Richard of Wallingford ehitas midagi sarnast 1336.a.)
    Keiser 宋哲宗 rahastatud kellatorn pidi taastama 宋 dünastia üleolevuse 遼 kitanite suhtes, kes olid 994.a loonud hiinlastest täpsema kalendri. (蘇頌 oli käinud kitanite juures nii kalendrit uurimas kui piiritülisid lahendamas ja avaldas 宋-遼 suhetest 200 köitelise ülevaate ning esimese trükitud täheatlase: nii põhja kui lõunapoolkerast - 5-l meridiaanidega kaardil.) 1127.a vedas 金 mandžu sõjavägi 蘇頌 kellatorni osadena oma pealinna Pekingisse, kuid ei suutnud enam kokku panna. Kaifengis ei suutnud kellatorni taastada ka 蘇頌 poeg, sest ilmselt jäeti trükis avaldatud 《新儀象法要》 47 joonisesse sihilikult puudusi, mida suudaks märgata ainult asjatundjad.
    1150.a mainis filosoof 薛季宣 vee-, päikese- ja 香鐘 suitsukellale lisaks ka vedruajamiga kelli. 元世祖 khaanile ülitäpseid veekelli projekteerinud ihuinsener 郭守敬 meisterdas 1270-datel aastatel Pekingi 北京古觀象臺 observatooriumile veejõul pöörleva armillaarsfääri, mis lõi tunde. 明 ajastu leidur 詹希元 tarvitas kellas (külmuva vee asemel) pudeneva liiva raskust, 5 hammasratta ülekannet, sihverplaati, seierit ja 2 nukku, mis lõid trummi igal (hiina) täistunnil ja veerandil (u 1360.a), kuid hukati hiljem keiserliku 文字獄 inkvisitsiooni poolt.

定時 📖

    Hiinapärases ajaarvestuses algab 日 ööpäev südaööl, kalendrikuu - noorkuu ilmumise päeval, uus aasta - 2. või 3. noorkuul pärast talvist pööripäeva.
    Iga 日 ööpäev jagatakse 12 時辰 tunnipaariks (子, 丑, 寅, 卯, 辰, 巳, 午, 未, 申, 酉, 戌, 亥) ja iga kalendrikuu - 10-päevasteks 旬 nädalateks:
        上旬 kuupäevade eesliide on 初: 初一 kuni 初十.
        中旬 kuupäevade eesliide on 十: 十一 kuni 二十.
        下旬 kuupäevade eesliide on 廿: 廿一 kuni 三十.
Viimases 旬-s võis olla ka 9 päeva, sõltuvalt järgmise noorkuu ilmumisest. 漢 riigi ametnikel oli 旬 nädalas 2 kohustuslikku puhkust ehk 澣 "pesupäeva" - iga 4 päeva tagant kuni kuu lõpuni.
    9 ja 10 päevaste ilmastiku jt hooaegade arvestus kestab tänaseni: 數九 külm, 三伏 palavus jm. (7-päevane nädal võis Hiinasse jõuda juba 4.saj või ka 8.saj Kesk-Aasia 康居 kuningriigi manilaste vahendusel.)
    Iga 日曆月 kalendrikuu võib olla 小月 29 või 大月 30 päeva pikk sõltuvalt järgmise noorkuu ilmumise päevast.
    Kuuaasta ehk 日曆 algab 2. või 3. noorkuu ilmumise päeval pärast talvist pööripäeva, sõltuvalt sellest kumb on lähem 立春 kevadpäevale (kui päike jõuab 315° taevameridiaanile). Kuna kuuaasta on päikeseaastast 10,88 päeva võrra lühem, siis umbkaudu iga 3 aasta järel (täpsemalt: 7 korda 19 aasta jooksul) ehk liigaastal lisatakse 30-päevane 閏月 13. lisakuu.
節氣歌

節氣 📖

    歲 päikeseaasta algab talvisel pööripäeval ja jaguneb 24 taevameridiaani vahel: iga kalendrikuu esimest taevameridiaani nimetatakse 節氣 ja teist - 中氣. Iga 15-16-päevase poolkuu jooksul läbib päike 15° aastaringist. Poolkuude alguspäevad (taevameridiaanid) langevad sageli pööripäevadele (冬至 22. dets tähistatakse nagu meil jõule) jt pühadele (清明 5. apr surnuaiapüha).
    Igale taevameridiaanile järgnev poolkuu jagatakse 5-päevasteks 候 nädalateks ( 初候，次候，末候), mida nimetatakse taimede järgi. (Lisapäevaga 候-s võib olla ka 6 päeva.)
    Kuna kuukalendrikuu on umbes 1 päeva võrra lühem kui 1/12 päikeseaastast, siis umbes iga 30. kalendrikuu (閏月 liigkuu) ei jõua teise (ehk 中氣) taevameridiaanini ja tema päevad liidetakse kolmanda "poolkuuna" eelmise kuu lõppu. 1645.a 《清史稿‧時憲四》 kehtestas lisareegli, et liigkuu päevad liidetakse eelmisega ainult sel aastal, mil talviste pööripäevade vahel on 13 noorkuud.
    Liigkuu saab nimeks eelnenud kuu nime 閏-eesliitega: 閏六月 (2025.a), 閏四月 (2020.a) jne.

六十干支 📖

    60-ndkalender kirjeldab Hiina astroloogia põhilise planeedi - 歲星 jupiteri 10 aastase teljepöörde 天干-sektorite ja 12 aastase orbiidi 地支-sektorite iga-aastast vaheldumist.
    Hiina 甲子 , Korea 還甲 ja Jaapani 還暦 peoga tähistatakse inimelus täisringi ehk 60 eluaasta täitumist.
    干支 60-ndsüsteemis päevade tabeleid on leitud juba 商 ajastu 甲骨文 arbumiskirjade seast. Alates 1100.a e.m.a on sel moel dateeritud pea kõik arbumisluud. 60-ndformaadis kuupäevi koos valitsusaasta numbriga kasutati ajaarvamiseks 漢 riigi lõpuni.
    168.a e.m.a pitseeritud 漢 riigi vasallkuningahauast leitud 馬王堆 siidkäsikirjad tõendavad , et alates 3.saj e.m.a on 60-ndsüsteemis loendatud ka aastaid ning nimetatud ajaloosündmusi nii Hiinas ( Xīnhài ülestõus ), Vietnamis ( Ất Dậu nälg ), Jaapanis ( Boshin sõda ) kui Koreas ( Imjin sõda ).
    1228.a levis 60-ndkalender koos tai-ahom rahvaga isegi India Assamisse. Ka Tiibeti kalendris tuntakse 12 looma ja 5 olekut kombineerivat 60 aastast tsüklit ning 60-aastasel jupiteri täisringil (skr. संवत्सर samvatsara) ümber päikese põhineb ka tamili kalender.
    Ei saa välistada, et kõige alguseks pole mitte jupiteri pöörlemise palja silmaga vaatlemine, vaid 60nendsüsteem on India kaudu mõjutatud Mesopotaamia sumeritelt pärinevast maailma vanimast positsioonilisest arvusüsteemist, mille põhjal jagame tunde, kaari ning nurki minutiteks ja sekunditeks, kuid too põhines hoopis sõrme- ja varbalülide peal loendamisel (2 paari jäsemeid x 10 sõrme-varvast x 3 lüli). Ning 60-l on ka 12 võrdjagajat, sestap minutit saab jagada võrdseteks 1, 2, 3, 4, 5, 6, 10, 12, 15, 20, 30 ja 60s sektoriteks.
    Kuna 60-ndkalender kombineerib jupiteri teljepöörde 10 aasta (nn 天干 "taevatüvede")
        甲, 乙, 丙, 丁, 戊, 己, 庚, 辛, 壬, 癸
ja jupiteri orbiidi 12 aasta (nn 地支 "maaharude")
        子, 丑, 寅, 卯, 辰, 巳, 午, 未, 申, 酉, 戌, 亥
märke, aga jätab 120-st kombinatsioonist 1/2 kasutamata, siis võiks (12x5=60 puhul) tegemist olla ka Hiina horoskoobi 12 tootemlooma ja 陰陽家 õpetuse 5 (木, 火, 土, 金, 水) oleku kombinatsiooniga (nagu Tiibetis), aga järjestikused aastad jagunevad olekute vahel hoopis paarikaupa:
木 - 甲子, 乙丑;
火 - 丙寅, 丁卯;
土 - 戊辰, 己巳 jne.
    60-aastane jupiteri tsükkel algab mõlema jada esimeste märkidega 甲子, millele järgneb 2. märkide kombinatsioon 乙丑 , (kui jupiter on pööranud maa suunas 2. kümnendiku oma ekvaatorist ja jõudnud 2. kaheteistkümnendikuni oma teekonnast ümber päikese) ja samal moel edasi, kuni (10.+10.) 癸酉-ni, (kui jupiter on pööranud maa suunas 10. kümnendiku oma ekvaatorist ja jõudnud 10. kaheteistkümnendikuni oma teekonnast ümber päikese). Järgmine kümnend jätkab esimese jada 1. ja teise jada 11. märgist 甲戌 kuni (10.+8.) 癸未-ni jne, kuni lõpetatab 6. kümnend esimese jada 1. ja teise jada 3. märgi 甲寅 kombinatsioonist kuni (10.+12.) 癸亥-ni, (kui jupiter on teinud 6 täispööret ümber telje ja 5 tiiru ümber päikese).
    10nd-süsteemi teisendamine 60nd-süsteemiks: 
天干: y/10
jääk = x
kui jääk = 0, siis x = 10

地支: y/12
jääk = x
kui jääk = 0, siis x = 12
näiteks: 
20/10 = 2 + 0/10 
siis x = 10
10. => 癸

20/12 = 1 + 8/10 
8. => 未

20. => 癸未
    60nend-ajaarvamise algushetkeks võeti müütilise 黃帝 keisri esimene valitsusaasta 2697 e.m.a, millest 2700 a hiljem (4.a m.a.j) pidanuks täituma 45 ringi. 1984.a-ks täitus veel 33 ringi. Niisiis 60-ndsüsteemi vaste leidmiseks Gregoriuse aastaarvule: 
m.a.j
(y-3)/60
jääk = x

e.m.a
(y+2)/60
60-jääk = x
näiteks: 
Jüriöö ülestõus 1320 m.a.j
(1343-3)/60 = 22 + 20/60
20. => 癸未

Augustuse sünd 63 e.m.a
(63+2)/60 = 1 + 5/60
60 - 5 = 55
55. => 戊午
    10 天干 märki: 甲, 乙, 丙, 丁, 戊, 己, 庚, 辛, 壬, 癸 oli 商 ajastu 10 nädalapäeva nimeks. Nende abil moodustati ka sugulaste surmajärgsed nimed, mis tähistasid surnule ohverdamiseks sobivat nädalapäeva.
    Tänapäeval tarvitatakse 天干 märke loeteludes ja juriidiliste dokumentide osapoolte tähistena nagu ladina kirja tähti: A 甲, B 乙 ... (甲型肝炎, 乙型肝炎; 意甲, 意乙; hinnetena Taivani koolis: 優, 甲, 乙, 丙, 丁; orgaanilise keemia eesliidetena: metha- 甲, etha - 乙 ...).
    12 地支 märki: 子, 丑, 寅, 卯, 辰, 巳, 午, 未, 申, 酉, 戌, 亥 tarvitasid tähetargad ja meresõitjad ilmakaartena nagu tänapäeva lendurid kella sihverplaati. (Lõunasuund S 午 on Hiina kombe kohaselt üleval.) Kui 12 suunda jäi ebapiisavaks, lisati 地支 märkide vahele veel 12 märki (天干: 1-4 & 7-10 {välja arvatud 戊, 己} & 八卦方位 märgid: SE 巽, SW 坤, NW 乾, NE 艮):
        甲, 卯, 乙, 辰, 巽, 巳, 丙, 午, 丁, 未, 坤, 申, 庚, 酉, 辛, 戌, 乾, 亥 , 壬, 子, 癸, 丑, 艮, 寅.
明 riigi admiral 鄭和 retkedel India-Ookeanile jälgiti juba 48 suunda: 165° 丙 ja 180° 午 vahele lisati 172.5° 丙午 jne.
    清 riigi matemaatik 李善蘭 tõlkis 干支 märkidega euroopalike valemite muutujanimed: a-j → 天干, k-v → 地支, w-z → 物, 天, 地 ja 人 märkidega ning lisas suurtähtede märkimiseks ⼝ mõistelise osa (a → 甲, A → 呷; d → 丁, D → 叮).
   
Hiina kalendri leht:
  Ülalt alla 3 aastat (道光 ehk 清宣宗 14-16.a = 1834-1836 pKr).
  Paremal äärel valitsemisaasta ja selle 干支-number.
  Sellest vasakule järgnevad suures kirjas kuunimed koos pikkuse ja 天干-märgiga, mis koos järgneva rea 3 地支-märgiga moodustavad 1., 11. ja 21. päeva 干支-numbri.
  Nende märkide all on selle kuu 節氣 taevameridiaanide läbimise kuupäeva 干支-number ja kellaaeg.

農曆 📖

    Kalendri olevat juurutanud (lisaks usulistele kommetele ja keeldudele) müütilise 黃帝 keisri müütiline pojapoeg 高陽 - üks Põhjanaelalt pärit 三皇五帝 ideaalvalitsejaist, keda pidasid oma esiisaks paljud Hiina ja Korea dünastiad: 越, 楚, 秦, 曹魏, 高句麗 jt.
    周 riigi 周曆 uusaasta algas talvise pööripäeva järgse noorkuu ilmumise päeval. 《書經》 väitel määras 周公旦 keiser 土圭 päikesekella abil 冬至 talvise pööripäeva taevameridiaani (節氣). 戰國 riikide kalendrid (古六曆, 四分曆, 魯曆, 殷曆 ...) arvestasid 3651⁄4 päevase aastaga, mille 12-le kuule lisati vajadusel 13. kuu ja mille kuud algasid noorkuuga.
    秦 dünastia rajaja 始皇帝 kehtestas alistatud aladel 秦 riigi senise 顓頊曆 kalendri asemel 晉國 riigi 夏曆 kalendriga sobitatud 秦曆 kalendri, mille aasta algas 10. kuul ja 後九月 lisakuu pandi vajaduse korral selle ette.
    漢武帝 keisri 太初 ajastul 司馬遷 jt algatatud reformi käigus valiti pealinna saabunud kümnete hobikalendrite seast 落下閎 poolt täpsustatud 太初曆 kalender, mis jagas esmakordselt aasta 24 taevameridiaani vahel 15-16-päevasteks 節氣 poolkuudeks. Aasta algas 1. kuu 1. päevaga. Arvutati välja, et igas aastas on 365385⁄1539 päeva, mis teeb iga kaheteistkümnendiku (st kalendrikuu) kohta 2943⁄81 päeva, mistõttu 19 aastasesse tsüklisse tuleb sokutada veel 7 lisakuud ja 130,5 aastaga tekib 1-päevane nihe. (落下閎 olevat taevakehade liikumise ja varjutuste arvutamiseks leiutanud armillaarsfääri. Keisri pakutud õukonnaametist olevat ta keeldunud.) Hiina kalender on püsinud enam-vähem samal kujul 104 a-st e.m.a.
    唐 ajastu 戊寅元曆 kalendri 定朔 arvutus viis esmakordselt esimese kuupäeva kokku noorkuu tegeliku ilmumisega. Senise 平朔 arvutuse ebatäpsuse tõttu oli noorkuu tegelikult ilmunud ka päeva võrra varem või hiljem.
    Pauluseks ristitud Shanghai talupojast multitalent 徐光啓 (üks kolmest Hiina katoliikluse alustalast ) tõlkis 1607.a koos jesuiidi misjonäridega (Matteo Ricci, Sabatino de Ursis) Euroopa teaduskirjandust (Eukleidese matemaatika jm) ning pärast päikesevarjutuse ennustamist 1629.a sai viimaselt 明 keisrilt 徐光啓lt ülesandeks koostada kaasaegne 時憲曆 kalender. Üle 100-köiteline kalender valmis ja võeti kasutusele küll 1645.a (alles pärast mõlema surma) mandžude 清 riigis ning kehtis 1914.a reformini. (Seda aitasid koostada jesuiidid Johann Schreck ja Johann Adam Schall von Bell). Kalender rakendas Eukleidese, Koperniku, Kepleri, Galilei ja Tycho Brahe arvutusi ning arvestas päikeseaasta jagamisel ebavõrdse pikkusega kuudeks taevakehade orbiidi elliptilist kuju. (徐光啓 kirjutas ka agronoomiaõpiku 《農政全書》, strateegilisi nõuandeid jm.)
    1912.a võttis 北洋政府 sõjaväevalitsus rööbiti tarvitusele ka Gregoriuse kalendri. 1929-1934.a keelas 國民政府 vabariiklik valitsus Gregoriuse kalendrile lisaks tollase keiserliku 時憲曆 kalendri avaldamise, kuid hiinlaste traditsiooniline eluviis oli kalendrist niivõrd sõltuv, et keeld tühistati, kuid hiinapärane kalender nimetati 1947.a 農曆 "külakalendriks". Tähtpäevadele lisaks otsitakse kalendrist sobivaid päevi pulmadeks, matusteks, kolimiseks, äri alustamiseks jne. Hiina Rahvavabariigi õhtustes uudistes 新聞聯播 teatatakse kuupäevi mõlema kalendri kohaselt.
    Tänapäeval toetub hiinapärane kalender rohkem tegelikule astronoomilisele olukorrale kui pelgalt arvutustele. 紫金山天文台 tähetorni ajavööndi asemel tarvitatakse iga kogukonna ametlikku või meridiaaniaega, sest sellest sõltub lisakuu algus.
   

物候現象 📖

    Juba aegade algusest aitas kalender sesoonsete loodusnähtustega arvestada. Näiteks Yángzi kesk- ja alamjooksu 梅雨 nn ploomi(küpsemise)-vihmad peaksid kestma 芒種 poolkuust 小暑 poolkuuni, tuues kaasa lilleõite närbumise, palvetajaritsikate ilmumise, (Laniidae) õgijalindude laulu, mooruspuu ja ohteviljade (nisu jms) valmimise, riisi istutamise ja hirsikülvi.
    三伏 on Põhja-Hiinas kuiva põua ja Lõuna-Hiinas merelt leviva niiske tuuletu leitsaku aeg. 陰陽家 五行 5 oleku õpetuse kohaselt 火 tulise suve ja 金 kuldse sügise vahetumise ajal 陽氣 rõhub 陰氣 väge ja ajab (金氣) maa alla varju. Seega tuleks ka inimestel kuumuse eest "varjuda". 三伏 jagatakse 唐 ajastu 呂才《陰陽書》 väitel (金 kuldse ja 秋 sügisega seotud) 庚-päevade abil kolmeks: 初伏 10-päevak kestab pärast 夏至 suvist pööripäeva 3.st kuni 4. 庚-päevani. 中伏 päevad on 4.st 庚-päevast pärast 夏至 suvist pööripäeva kuni 1. 庚-päevani pärast 立秋 sügise alguspäeva ja võivad sõltuvalt kuu- ja päikeseaasta vahekorrast kesta 10 või 20 päeva. 末伏 10-päevak (kui õhtu ja hommik on juba jahedam) kestab pärast 立秋 sügise alguspäeva 1.st kuni 2. 庚-päevani. Kolme 伏 pühitsemist on teada juba 秦 ja 漢 aegadest. Haiguste tõrjeks süüakse siis 湯餅 lintnuudlitega köögiviljasuppi.
    數九 - aasta külmim aeg kestab 冬至 talvisele pööripäevale järgnevast 1.st 壬-päevast alates 9x9 päeva. Kõige külmemaks peetakse neist esimest 3x9 päeva. 9 peavad hiinlased määratu suuruse sümboliks, mistõttu 9x9 päevaga peaks talv kindlasti üle olema. 9-kaupa päevade lugemine oli ka ajaviite eest. Juba 宋 ajast on teada ka suvisest pööripäevast 夏九九 päevade lugemist kolme 伏 asemel. Külma ja kuumapäevade loodusvaatlused ja uskumused on talletatud paljudesse 九九歌 rahvalauludesse, mis paiguti on loomulikult üsna erinevad.
    Ka 12 kuunimetust põhines algselt loodusvaatlustel, kuid asendati hiljem 地支 loendimärkidega ja lõpuks numbritega, mis on häirivalt sarnased Gregoriuse kalendri kuunimetustega.
  1. mäenuka kuu 陬月 = 寅月 = 正月 algab 21. jaan – 20. veeb
  2. aprikoosi kuu 杏月 = 卯月 = 二月 algab 20. veeb – 21. mär
  3. virsiku kuu 桃月 = 辰月 = 三月 algab 21. mär – 20. apr
  4. ploomi kuu 梅月 = 巳月 = 四月 algab 20. apr – 21. mai
  5. granaatõuna kuu 榴月 = 午月 = 五月 algab 21. mai – 21. juun
  6. lootose kuu 荷月 = 未月 = 六月 algab 21. juun – 23. juul
  7. orhidee kuu 蘭月 = 申月 = 七月 algab 23. juul – 23. aug
  8. osmantuse kuu 桂月 = 酉月 = 八月 algab 23. aug – 23. sep
  9. krüsanteemi kuu 菊月 = 戌月 = 九月 algab 23. sep – 23. okt
  10. kaste kuu 露月 = 亥月 = 十月 algab 23. okt – 22. nov
  11. roo kuu 陬月 = 子月 = 冬月 algab 22. nov – 2. dets
  12. jää kuu 冰月 = 丑月 = 臘月 algab 22. dets – 21. jaan

    Ka 24 taevameridiaani vahelised 節氣-中氣 poolkuud ja nende 候 kolmandikke tunti loodusvaatluste põhjal:

氣象 📖

    Nii kõnede kogumikust 《書經》 kui luulekogust 《詩經》 leiab ilmaende: "Kui kuu läheneb Hüaadidele, tuleb tuult ja paduvihma" - nagu vihma saadaks pöörlev tähistaeva kaas.
    Seevastu 漢 ajastu skeptik 王充 kummutas konfutsianistide taolise arvamuse, selgitades artiklikogumikus 《論衡》 pilvi, vihma, kastet, härma ja lund loodusliku veeaururinglusena (tsiteerides seda e.m.a 2.saj konfutsiaanlikest kommentaaridest 《公羊傳》) lisades, et ka välguvalgus on põhjustatud kuumusest mitte Taevalikust pahameelest. (Tema raamatu kaudu levis üle Hiina muu hulgas ahelpump .)
    王充 ründas oma kaasaegseid vallanud müstitsismi: 儒家 konfutsianism oli juba 150 a riigiusuks, mille ametlikud 今文經學 ümbertõlgendajad pidasid Confuciust Taeva mandaadiga messiaanlikuks prohvetiks; ka 道家 taoistid austasid Laozi'd jumalana; kõigest otsiti häid ja halbu endeid; inimeste elu korraldas usk vaimudesse, 風水 ja muu nõidus.
    王充 pidas tobedaks ülbuseks uskumust, nagu inimeste tühised rituaalid veenaksid maailmakõiksust muutma oma kulgu meie hüvanguks või, et Taevas suvatseks meile hea- või pahatahtlikku tähelepanu pöörata. Ta osutas muistsete tarkade õpetussõnade vastuoludele ja kritiseeris salapärast targutamist märkides, et igaüks võib rääkida üks kõik mida, aga uskuda võib ainult seda, mida saab tegudega tõestada. Näiteks: kui vaimud oleks tõesti surnute hinged, siis peaksid nad ilmuma alasti, sest vastasel juhul oleks viirastuste kehakatted samasugused surnud rõivastest maha jäänud hinged.

    1088.a kirjeldas 宋 riigi entsüklopedist 沈括 artiklikogumikus 《夢溪筆談》 keeristorme ning välgu võimet sulatada metallesemeid - jättes neid ümbritseva 漆器 lakkehistöö puutumata ja seintele vaid kõrbemisjälgi. Ta väitis, et vikerkaar on päikese vari vihmal.
    Kuna isa teenis ametnikuna nii Zhejiangis, Sichuanis kui Fujianis, sai 沈括 lapsena kogemusi Hiina väga erinevatest maastikest. Uurides hiljem kivistisi: soomustega "lohemadu" ja merekarpe sisemaalt ja mägedest ning soojalembest pambust külmas põhjaprovintsis (maalihke tõttu sisselangenud karstikoopas), järeldas ta sellest ilmastikumuutusi ja muda settimist kivimiteks, mis hiljem pressitakse kummi mägedeks, mis omakorda kuluvad ja kantakse mere täiteks. (Tänapäevase geomorfoloogia alused esitas šoti multitalent James Hutton 1785.a, kuid sarnaseid mõtteid oli avaldanud juba Aristoteles, Xenophanes, Pärsia multitalent al-Bīrūnī , 西晉 riigi kindral 杜預 , 東晉 riigi arst 葛洪 jt.)
    宋 riigi lõpu vägivaldne korrumpeerunud poliitik 秦九韶 hakkas pambusmensuuride abil mõõtma lume jm sademete koguseid mägedes ja halduskeskustes ning arvutama saadud andmete põhjal saagikust mõjutavat keskmist sadevee hulka. (Tema kuulsas haldusliku matemaatika käsiraamatus 《數書九章》 kirjeldatud iidne 孫子定理 vastasseos sai tuntuks J.C.F Gauß'i 1801.a "Disquisitiones Arithmeticae" kaudu hiina jääkteoreemina. Ka Gaussi teisendust rakendati juba 東漢 aegses käsiraamatu 《九章算術》 8.pt 《卷第八·方程》.)

農業 📖

    Korduvateks ilmaoludeks (aga ka sõdadeks jt kahjuriparvedeks) valmistumine on ülioluline talurahva toidutootmisele ja kogu ühiskonna ellujäämisele. Näiteks kahjurite arvukuse plahvatuslik kasv ja kahanemine on samuti perioodiline ning ka sõjaoht oli suurem ajal, mil maastik oli läbitav ning ründaja polnud hõivatud olulisemate hooajatöödega (nagu kariloomade poegimine vms).
    Gregoriuse päikesekalendrist eristamiseks nimetataksegi hiinapärast kuukalendrit 農曆 "põllunduskalendriks". Kalendrit tähistav märk 曆 koosneb 厂 varjualusest, 2 viljavihust 秝 ja 日 päikesest. 秝 on märgi häälduslik osa ja 日 on mõisteline, kuid kompositsioon kujutab ka iga-aastast saagikoristust.
    Jesuiitide juures Pauluseks ristitud Shanghai talupoeg 徐光啓 koostas 明 keisri kalendrile lisaks ka ikalduste ja näljahädade vältimiseks euroopalikke katsetusi kajastava uuendusliku agronoomiaõpiku 《農政全書》. Iidseid põllumajanduslikke uurimusi on palju: 漢 riigi 《四民月令》, 北魏 riigi 《齊民要術》, 元 riigi 《農桑輯要》, 《王禎農書》, 清 riigi 《欽定授時通考》 ...
    Nimelt ülem, kes oskamata valmistuda kalendaarselt ennustatavateks sündmusteks põhjustas oma valdustes nälja vm hukatuse, kaotas alamate silmis õiguse valitseda. Seetõttu pühendasid Hiina valitsejad erakordset tähelepanu kalendri täiustamisele ja avaldasid iga aasta lõpus tuleva aasta kalenderteatmiku oma võimu kinnitamiseks. Kui valitseja kaotas kellegi silmis võimu, siis võis konkurent oma valdustes avaldada konkureeriva kalenderteatmiku. Riigile truuduse kinnitamiseks ohverdasid nii keisrid kui keisrikukutajad oma esivanemate pühamu juures 社稷 põllu ja hirsijumalate altaril.
    Väidetavalt 《詩經‧大雅‧生民之什‧生民》 hümnides 周 dünastia jumaliku esiisana ülistatava ( Suure Uputuse ajal 夏 keisri õukonnas hirssi jm aretanud) 后稷 rajatud 農家 talupojatarkuse koolkond oli jutlustanud valitsejaväärikust - Taevaliku Talumehe 神農 kombel rahvaga ühiselt põllutööst elatuda ning riiklikke otsuseid arutada, mistõttu (õigustatult) mässu pelgav 秦 dünastia rajaja 始皇帝 lasi hävitada kogu talupojatarkade kirjavara, kuigi oli vallutatud rahvaste õpetlaste ja raamatute laushävitamisest käskinud säästa just ravimist, ennustamist ja talumajandust käsitlevad teosed.
    Ka 儒家 konfutsianistid ülistasid nii maaomanike, kui nonde alamate panust rahva toitjatena. Mencius 孟子 jutlustas 周 ajastu kommete kogumikus 《禮記》 mainitud kirikukümnisele sarnanevat 夏 ja 周 ajastu 井田制度 maksusüsteemi, kui aadel jaganuvat võrdse suurusega põllud 井 taoliselt 9-ks (u 2000 m2) osaks. 8 äärmist 私田 ruutu sai 8 taluperet selle eest, et nad järgemööda töötaksid 3 päeva aastas keskmisel 公田 põllul, mille kogu tulu läks valitseva hõimu kätte tagavaraks ja andamiks kuningale, kuid 戰國 ajastuks hõimusidemed lõhkunud valitsejad ei võtnud teda kuulda. 宋 ajastul lõpetati lõplikult katsed seda juurutada.
    Hiljemalt 漢宣帝 ajal 1.saj e.m.a rajati liigkasuvõtmise tagajärjel vaesumise vältimiseks üleriigiline 常平倉 aitade võrgustik, kuhu saagirikkal ajal osteti turuhinnast kallimalt vilja kokku, et müüa ikalduse aastatel rahvale turuhinnast odavamalt. 南梁 riigi 《南齊書· 文惠太子傳》 kroonika ja 《梁書·武帝紀下》 väitel rajas 漢宣帝 budistlike ülikute algatusel vaestele, haigetele, raukadele ning lastele hooldekodud ja koolid. Puruvaesed vabastati maksudest ja maeti riigi kulul. 隋 ajastul nõuti jõukusele kohasel hulgal varuaitadesse vilja annetamist ning rajati pidalitõbiste seegid. 唐 riik asutas iga maakonna templitesse haiglavõrgustiku. 宋 aja hiinlased kannatasid 874 katastroofi käes, kuid nii riiklik kui vastastikune hädaabi jõudis enneolematule tasemele, lisaks riiklikele asutustele panustas kogu ühiskond nii rikkad kui vaesed. Ka 元 mongoli valitsejad püüdsid 513 katastroofi ja muidu vaesuse tagajärgi leevendada 40-50 miiliste vahedega asutatud seekidega, mis ravisid, jagasid ravimeid, toitsid ja isegi matsid, kuni 紅巾起義 mäss nende riigi lammutas. Seevastu 明 riigi rajanud 明太祖 oli ise talupoeg ja muretses vaesteabi eest väga, kuid seekide võrgustik lasti hiljem täielikult hääbuda ja igaaastased õnnetused laastasid maad külade kaupa ja rahvas põgenes. 清 dünastiat 19.saj alates ohustanud sagedastest ikaldustest ja üleujutustest põhjustatud mässudega võitlemiseks riigiaitade võrgustik siiski taastati, kuid 太平天國運動 mässajad purustasid selle taas. Näljahädast päästis maguskartuli kasvatuse levitamine, maaomandi ümberjagamine. maamaksude alandamine ning riiklik maaparandus. Pärast 鴉片戰爭 oopiumisõdu asutas riik näitusi, põllumajanduskoole ja külaühistuid infolehtede levitamiseks.
    Üleriigiline toiduvarustus tagati Hiinas jõekanalite kaudu.
    Maailma vanima (poolkodustatud) põlluriisi üle 10 000 a vanused leiud pärinevad Hunanist hilispaleoliitikumis ja neoliitikumis asustatud 玉蟾岩 koopast. 長江 jõe orus elasid tollal küll austroneesia ja austroaasia rahvad. Seetõttu tekitaski 漢 ajastul tüli koduse kanepi asendamine 五穀 "5 Püha Ohvrivilja" loetelus barbarite riisiga.
    Hiina-Tiibeti rahvastega asustatud Kollase Jõe orust pärineb hirss, mung, soja ja asukiuba . Aga kuna hirss vajab väga vähe hooldamist, on teadliku hirsipõllunduse algust raske määrata. ( 興隆溝 9000 a vanuses kultuurkihis moodustas hirss vaid 15% taimejäänustest, aga 5000 a hiljem juba 99%.)
    Teraviljade jahvatuskivid olid väljakujunenud juba korilastel üle 20 000 aasta eest. (司馬遷 kroonika nimetab jahvatamist naisvangide karistusena. Töö olnud nii ränk, et keiser 漢文帝 piiras selle 5 aastani.) 漢 riigis jahvatati vilja juba ka vesiajamil 水碓 vasaraga. 唐 riigis jahvatati vesiveskitega.
    Hiljemalt 漢 ajastu 1.saj pumbati kogu Hiinas nii kastmise kui veevärgivett renne pidi kõrgemale ahelpumpadega , mida keerutati (hammasratasülekandega) vesirataste, härgade või pedaalidega. 元 mongoli valitsejad juurutasid ajamina Lähis-Idas nähtud tuulikuid (ning tõid sisse ka puuvillakasvatuse).
    周 ajastust saati tunti 2-3 külvikorda vaheldavat kesapõllundust. 1.-2.saj 漢 riigis leiutati mullakihte ümberpöörav hõlmader. Raudsahad olid Hiinas olnud juba 6.saj e.m.a ja 耬車 külvikud 漢武帝 ajast 2.saj e.m.a. 宋 põllumajandusrevolutsiooni ajaks oli külvikuga ader arenenud täiuseni, mis 18.saj Hollandisse jõudes käivitas põllumajandusrevolutsiooni sealgi. Kuna hiinapärast atra oli oluliselt kergem vedada ja juhtida ning paranes mullaviljakus, künti suur osa karjamaadest põldudeks. Sama tööhulgaga toideti mitu korda rohkem inimesi, mis tõi kaasa rahvastiku kasvu.
    Kui 唐 ajastu 750.a paiku elas 3/4 Hiina elanikest 長江 jõest põhjas, siis 元 mongolite vallutuse eel 1250.a paiku elas 3/4 Hiina elanikest juba 長江 jõest lõunas. Suur osa põhjapoolseid elanikke oli sõdade eest pagenud ja Lõuna-Hiinas juurutatud Vietnami kiirekasvuline riis andis aastas mitu saaki, toites samal pindalal mitu korda rohkem elanikke. 明 ajastul rändas ülerahvastuse tõttu Fujian, Guangzhou ja Guangxi piiriprovintside rahvaste maadele veelgi rohkem hiina talupoegi, kes rajasid mägedesse massiliselt maisipõlde ja eriti teeistandusi, mille eksport kasvas tormiliselt.
    (Naeruväärsel moel esitati Vene keisririigi alamatele hiina talupoegade võimekust muutlikes oludes kohanedes kiiresti levida põlastusväärse kahjurlusena, samal ajal kui tsaaride omad lootused külvata Baltikumi jt Euroopa talupoegi piirialade rahvaste sekka "nagu liiva mere rannalt" nurjusid just kristlaste kohanemis- ja sigimisvõimetuse tõttu. Moskvast päritud põlgus võõrrahvaste edukuse vastu valdab veel praegugi iibekriisis eestlasi, kellele ei mahu pähe, et võiks "endast alamatelt" õppida.)

紀元 📖

    Tsüklimärkide teisendamisel tänapäeva kalendriks tuleb arvestada, et eri ajul ja eri paigus olid erinevad tavad ja Hiina ajaloo jooksul on kehtinud 102 kalendrisüsteemi. 漢 riigist alates on aasta alanud 建寅月 kuuga, kuid 周 ajastul hoopis talvise pööripäeva järgse noorkuu ilmumise päeval 建子月 kuuga ja 商 riigis 建丑月 kuuga.
    Esialgne 帝王紀年 ajaarvamine loendas valitseja ametiaastaid. Eriti tähtis sündmus võis jagada ametiaja kahte või kolme ossa: 前元, 中元, 後元. Näiteks jagati 漢景帝 valitsusaastad 3 järku, millest keskmine 中元 kestis 149-144 e.m.a. (Põhjus võis olla keisri õe ja troonipärija ema vaheline intriig, mis viis troonipärija vahetuseni 150.a ja seadusemuudatused 144.a vms.)
    漢武帝 kroonimisest 140.a e.m.a algas juhtmõtete kaupa nimetatud 年號 valitsusajastute arvestamine (n: 大業五年).
    Valitsusajastu juhtmõte viitas valitseja eesmärgile: 建元, 建中靖国 ... Taaskasutatud juhtmõtte ette (n: 太平, mida kasutati u 10 korda,) lisati dünastia või valitseja nimi (n: 北燕（文成帝）太平二年). Valitsusajastu 1. a ehk 元年 kestis ainult uue juhtmõtte kehtestamise päevast uue aasta 1. kuu 1. päevani, millest hakati arvestama juba 2. aastat.
    Uus valitseja võis jätkata ka mõne eelkäija valitsusajastu aastate loendamisega. Nii sai valitsusajastu nime abil võimukandjat õigustada või tühistada. Näiteks 明成祖 kustutas ajaloost oma lellepoja 明惠宗 koos tema maksu ja maareformide ja valitsemisajastuga, kui tema mässajad tolle koos pere ja lossiga põletanud olid, sest alustas oma ametiaega 明 dünastia rajanud isa 明太祖 keisri ajastu 洪武三十五年 aastaga. Korea ja Taivan jätkasid viimase 明 keisri kukutamise järel tema valitsemisajastu aastate loendamist demonstreerimaks 清 dünastia õigustühisust.
    Samasugune ajaarvamine levis 6.saj Vietnami ning kehtib Jaapanis tänaseni. Korea jt vasallriigid tarvitasid oma ajaarvamises Hiinas kehtinud valitsusajastu juhtmõtet. 中國年號列表 juhtmõtete loend on igas suuremas hiinakeelses sõnaraamatus.
    年號 ajaarvamine teeks nagu võimatuks pikemate tulevikuplaanide koostamise, kuid tegelikkuses määratakse Jaapanis (juhilubade jm) lõpptähtajad nagu eeldataks kehtiva valitsusajastu lõputut jätkumist. Kõigis hiinlaste riikides on ebaühtlase pikkusega valitsusajastute vaheldumisest tänaseks loobutud.
    Legendaarse keisri 黃帝 esimesest valitsusaastast 2639. a e.m.a alanud taoistliku 黃帝紀元 ajaarvamise pakkus 1903.a välja Jaapanisse pagenud anarhistlik mandžuvaenulik rahvuslane 劉師培 enne kui naasis 清 õukonna teenistusse. Keisrivõimu kukutamiseni viinud 1911. a 武昌起義 ülestõusu järel tarvitati seda kuni esimese presidendi 孫逸仙 ametisseastumiseni 1912.a.
    Hiina Vabariigi väljakuulutamisest Nanjingis 1. I 1912.a 民國元年 alustatud Gregoriuse kalendril põhinev 民國紀年 ajaarvamine levis ka välishiinlaste kogukondades ning kehtib Taivanil tänaseni. (民國 ajaarvamine ühtib Põhja-Korea 主體年號 ajaarvamisega, kuna nende riigiisa 金日成 sündis samal aastal.) Kõigil Hiina Rahvavabariigi võimu alla läinud aladel kehtestati aga Venemaaga ühtne Euroopalik ajaarvamine.

生肖 📖

    Hiina zodiaagi tosina tootemlooma valik erines piirkonniti, kuni üldiseks kehtestati 漢 riigi 60nend-ajaarvamine. 漢 riigi kirjauurija 許慎 väitel, (selleks et juba arusaamatuks muutunud kujuga märke paremini meelde jätta,) on 12 地支 kirjamärki loomadega seostatud sarnasuse põhjal: 巳 sarnaneb maole, 亥 meenutab sea märki 豕 jne. Kuid 12 地支 märgi loomaring võib pärineda hoopis austroaasia-austroneesia algasukailt:
veis 丑 riimitabelite *trhjuw ~ pühvel Vietnami trâu;
hobu 午 riimitabelite *nguX ~ hobu Vietnami ngựa;
siga 亥 riimitabelite *hojX ~ siga Vietnami cúi;
lammas 未 riimitabelite *miuəiH ~ lamba aasta Lao ມົດ • [mot̚˧];
Sarnane loomatosin on tuntud ka mongoli, turgi, tai, khmeri, tšami, malai, tiibeti jt rahvarühmade hulgas koguni Bulgaaria, Pärsia ja Osmani Türgini.
    Härjapead 牛頭 ja hobunäod 馬面 ajavad hiina-mõjuliste rahvaste uskumustes surnud hingi 地獄 põrgusse (hobunägudeks kutsutakse vahel ka eurooplasi).
    Hiina pärimus tunneb ka sarvede-sõrgadega hõimujuhte: (aaside-vaanide ehk asurate-deevade sarnases konfliktis) kollase keisri rahvale alistatud talupojahõimu 炎帝 tulekeisrid, relvameister-hõimupealik 蚩尤, maa taevast lahutanud 盤古 jt.
    Märkide algtähendus võis siiski olla astronoomiline:
veis 丑 võis kujutada küünise kujulist kuusirpi;
hobu 午 võis kujutada kuud päiksega ülestikku kohakuti;
siga 亥 võis kujutada noorkuud;
lammas 未 võis kujutada kasvavat kuud (puuladvas);
    天干 "taevatüvede" 甲骨文 arbumiskirjamärgid võisid algselt kujutada 10 tähtkuju, mida kuu läbib oma 白道 orbiidil ja 12 地支 "maaharude" märki võisid viidata vastavale kuufaasile.
    Ka jupiteri orbiidi 12 aasta 地支 märkidele vastavad loomad jagunevad 陰陽家 õpetuse 5 (木, 火, 土, 金, 水) oleku vahel paarikaupa, kuid kuna 12 ei jagu viiega ilma jäägita, siis igale paarile järgneb paariliseta 土 olek:
水 - 豬 siga 亥, 鼠 rott 子;
土 - 牛 veis 丑;
木 - 虎 tiiger 寅, 兔 jänes 卯;
土 - 龍 lohe 辰;
火 - 蛇 madu 巳, 馬 hobu 午;
土 - 羊 lammas 未;
金 - 猴 ahv 申, 雞 kukk 酉;
土 - 狗 koer 戌.
    陰 ja 陽 vahelduvad üle ühe:
siga 陰, rott 陽, veis 陰 jne.
    Loomaring jagati kolmnurkadeks:
  1. 水 - rott, lohe ja ahv on helded, lummavad, kaasahaaravad, targad, sõnaosavad, loomingulised, kohanemisvõimelised, enesekindlad, jõulised ja võimekad juhid, kuid ka ettearvamatud, armukadedad, isekad, valelikud, sõjakad, salakavalad, kättemaksuhimulised manipulaatorid.
  2. 金 - veis, madu ja kukk on püsikindlad ja pika vinnaga: hoolikad kavandajad, kuid oma arvamustes jäigad; targad, töökad, tublid, tagasihoidlikud, ustavad, mõtlikud, kannatlikud, heasüdamlikud, vooruslikud, kuid ka tüütult tühised, enesekesksed, enesega rahulolevad, väiklased, hukkamõistvad.
  3. 火 - tiiger, hobu ja koer on enesekindlad, kuid talitsematud unistajad, kes otsivad tõelist armastust jms: auväärsed, ustavad, hoolivad, pühendunud, edukad, tarmukad, õhinapõhised, kaasahaaravad, kuid ka kärsitud, mõtlematud, mässulised, tülikad, põikpäised, vaidlushimulised.
  4. 木 - jänes, lammas ja siga on rahulikud ja mõistuspärased ning hindavad ilu: loomingulised, viisakad, kaastundlikud, hoolivad, tundlikud, ennastohverdavad, kohusetundlikud, ettenägelikud, kuid ka lihtsameelsed, ebakindlad, pahaaimavalt otsustusvõimetud, enesesse sulgunud, ülitäpsed tähenärijad või lootuse kaotanud erakud.
    Läbisaamine olevat parim sama kolmnurga liikmetega.
    Soodne võib olla kokkupuude ka üle 未 lamba & 午 hobu vahelise (~ põhja-lõuna) telje peegelduvate tootemite vahel: madu & ahv, lohe & kukk jne.
    Vastuolu olevat otse vastakuti üle keskpunkti peegelduva tootemiga: rott & hobu, kukk & jänes.
    Veelgi hävitavam võib olla kokkupuude üle 戌 koera & 酉 kuke vahelise (~ ida-lääne) telje peegelduvate tootemite vahel: siga & ahv, rott & lammas jne.
  •     Zodiaagi 戌 tootemkoera iseloomustavat ustavus ja elurõõm ( 《聊齋志異》, 《埋憂集》, 《欽定古今圖書集成》, 《太平廣記》).
        《搜神記》, 《後漢書》, 《玄中記》 jt väitel lubanud meeleheitel muinaskeiser 帝嚳 oma tütre naiseks sellele, kes toob talle 西戎 hõimujuhi pea. Sellega saanud hakkama palee lemmik 盤瓠 , kes olevat aastaid valu tekitanud kuldse ussikesena vanaema kõrvast välja tõmmatud ja seejärel pudelkõrvitsas viiekirjuks koeraks kasvanud. Pulmadeks inimeseks saamiseks pidanuks 盤瓠 280 päeva pronkskella all redutama, kuid liigkärsitu piilumise tõttu jäänudki koerakoonlaseks. Nende 6 poega - 6 tütart aga pagenud hiinlaste linnakärast ning saanud hiljem Hiina 12 (barbaarse) 蠻夷 naaberrahva esivanemaiks. 盤瓠 ise olevat tänini mõnes 瑶族 ja 畲族 suguvõsas au sees. Ka 犬戎 barbarid olevat austanud valgeid koeri oma esivanematena. Seevastu hiinlased kutsunud oma poegi võõraste ees tagasihoidlikkuse märgina 犬子 kutsikateks.
        《山海經》, 《佛學大辭典》, 《天狗賦》 jt mainivad päikest või kuud õgivat pahaendelist musta 天狗 peni, keda varjutuse ajal trummidega peletati. See olevat üleliigsed päikesed maha lasknud Püha Kütt 后羿 koera kujul jahtimas kuu peale emandaks pagenud abikaasat 嫦娥, kes pistis nahka tema surematuse rohu. Kuna ta nüüd ise ohustab poisslaste sündi, jahib õnnetusi tõrjuv Püha Vibukütt 張仙 omakorda teda. Aga taevakoer esineb ka rahutoova heatahtliku valge peaga rebasena, kes kaitseb jõukust hädade ja röövlite eest. Taevakoeraks nimetati ka lendtähti. Taevakoera tähtkujus on 7 tähte Argo Laeva kandis.
        《西遊記》, 《封神演義》, 《寶蓮燈》, 《搜神記》 jt kirjeldavad kolmesilmse vetetalitseja 二郎神 musta 嘯天犬 koera kurivaimudega kisklemas. Tema austamiseks on rajatud pühamud. Puredes teda koeralihaturult päästnud pühakut, andis 嘯天犬 ainet üteluseks 「狗咬呂洞賓，不識好人心」.
        「犬馬之勞」 (koera ehk hobuse kombel ustavalt teenima) on iidne arusaam, millele viitab hobuse ja koeraohvrite rohkus 商 riigi 安陽 pealinna haudades (veise-, lamba- ja inimohvritele lisaks). Koerte ja hobuste kaelas olid sageli kellukad. Koerad maeti enamasti kõrkjamatis, aga ka lakk-kirstus. Küsimusi kadunud koerte kohta on esitatud 甲骨 arbumiskontidel. 《爾雅》 väidab, et ka 周 riigis jätkati tuule taltsutamiseks ohvrikoera tükeldamist nelja ilmakaare auks, aadlikud andsid vandeid koeravere juures jms. Koeralihunikke liigitati siiski kõige alamate ametite hulka. 《本草綱目》 nimetab eraldi lihatõugu, kuid ei soovita süüa koera maksa. Suvel söödi jahutavaks toiduks kuivatatud kala teravas koerarasvas praetuna.
  •     Jänese kujutist on nähtud Kuu pinna varjudes nii Ida-Aasias kui Ameerikas. Juba 漢 ajastu luulekogu 《楚辭·大東》 väitel 玉兔 jadejänes uhmerdavat 嫦娥 kuuemandale surematuse rohtu vms. Pekingis kujutatakse seda 兔兒爺 jänkuvana ka tiigril, lohel või hobusel ratsutamas.
        Zodiaagi jänes pakkuvat hoolivust ja lootust. 中醫 Hiina ravikunst seostab teda 肝臟 maksa elundkonna 陰 väega.
  •     Veislasi 牛 peeti Hiinas veo-, ratsa-, künni-, sõnniku-, liha- ja (稷牛) ohvriloomadena. 牛宿 kuukoda asub 玄武 alal Beta Capricorni kaksiktähe ümber. Muiste - näljaajal saatnud Taevaisa tähehärja inimestele teatama, et tubli tööga hangivad nood korraliku söömaaja iga 3 päeva tagant, kuid härg lubanud neile toitu lausa 3 korda päevas. Et oma sõnade eest vastutada, pidi aga ise jääma maa peale inimeste tööloomaks.
        漢 õukonnast alates tähistatakse 7. kuu 7. päeva 七夕 armastajate päevana. 《詩經·小雅·大東》 luulekogus on vanim näide paljuülistatud 《牛郎織女》 loost, kus lehmakarjus 牛郎 (Altair) meelitab enesele naiseks taevakangru 織女 (Vega), aga taevalised viivad ta laste (β & γ Aquilae) juurest tagasi taevasse. Vana lehm käsib karjust teha tema nahast sõiduk, millega naise kätte saab, kuid Lääneemand 西王母 tõmbab Linnutee ületamatuks jõeks nende vahele. Nähtust heldinud harakad aga moodustavad talle silla (Deneb) ning Taevaisa 玉皇大帝 lubab neil viimaks kohtuda sel sillal iga aasta 7. kuu 7. päeval. Seda taevast armastust mälestavad pidustused on eriti olulised mehelemineku eas neidudele ja vastsetele mõrsjatele.
        Kalendriaastat sümboliseerivate mõõtudega, savist kevadhärga 春牛 pekstakse viljaõnne lootuses kuukalendri 春節 uusaastapühal. Tuleva aasta ilmaennustusele vastavalt riietatud karjapoiss kujutab kehalist loomajõudu taitsevat vaimujõudu.
  •     鼉 alligaatori, kilpkonna ja kala (või ka merikarbi, kotka, kaameli, konna, hirve jt) kehaosadest kokkupandud maduja kehaga nii vees kui õhus vooglevat 龍 lohet peetakse Hiinas õnnistavaks vee ja ilma valitsejaks. (Väidetakse ka et lohe koosneb ülejäänud 11 tootemlooma osadest: roti vurrud, härja sarved, tiigri kihvad, kuke hari jne.) 1970.dail hakkasid hiinlased nimetama end 龍的傳人 lohede pärijateks ja loheaastal sünnitataksegi kõige rohkem (望子成龍).
        漢 riigi asutanud 漢高祖 olevat eostunud, kui ta ema näinud unes lohet. Lohe oli ka 唐 keisrite ja kõrgametnike rõivastel. Mongolite 元 keisritel oli ainuõigus kanda 2-sarvelise ja 5-küünelise lohega rõivaid. Alam-aadel võis ehtida end vaid 4-küünelistega. See piirang kehtis keisririigi lõpuni. (Keisrinna sümboliks oli imelind 鳳凰.)
        Ainult keisri rõivail võis olla 9 lohet, millest üks varjati pealiskuue alla. Lohel kirjeldatakse tavaliselt 9 tunnust. Lohel on 9x9 陽 ja 4x9 陰 soomust. Skulptuure ehivad 龍生九子 9 lohelast: steeli kandev kilpkonn, sillaaluse sisalik, katusenurga kala, uksekoputi lõvi, pronkskatla lõust, vanglavärava tiiger jne. Vaadet keisri väravasse varjas 九龍壁 9 lohega 影壁 tõrjemüür.
        Idataeva 青龍 oli ka 清 dünastia lipul, sest lohekuningaid jagati juba 漢 ajastust ilmakaarte ja värvide põhjal: 四海龍王, 五帝龍王, 五方五土龍神 jne. Hiljem mõjutas seda kultust budistlike suutrate Nagaraja ( 《佛說灌頂經》). Hiina, Korea ja Vietnami rannikul pühendati budismi saabudes ka vaalade kultus Lohekuningatele. 秦 keisri eelses 中國古籍 kirjanduses leidub üle 100 sordi lohesid.
        天龍 on 3. täht 房宿 kuukojas , mis asub 青龍 alal Skorpioni tähtkuju kandis. Kui too nähtavale ilmus (2. kuu 2. päeval), oli tavaks vihma paludes ohverdada. 天龍-ks nimetatakse ka 蝍蛆 sajajalgseid, keda arvatakse toituvat madudest.
        5. kuu 5. päeval 端午節 kesksuve pühal peetakse Lohekuninga auks 龍舟 lohepaatide sõudevõistlusi, et paluda vihma riisi istikutele. (Lisaks Hiina naabermaadele on sarnaseid lohepaadi võistlusi ka 龍神 jm.) 5. kuu 1. nädalal peetakse ka 秦 keisri ajal munast ustavad lohepojad suureks kasvatanud - laste ja vanemate kaitsepühaku 龍母 püha. 6. kuu 13. päeval peetakse 龍神 sünnipäeva rongkäikude jms-ga.
        成漢 riigi ajaloolane 常璩 jt mainivad 龍骨 loheluude korjamisest ja nendega ravimisest (《神農本草經》). Loheluud on osutunud enamasti kivistunud ninasarviku, karu, hobuse, hüääni, hiidpanda, orangutani, okassea või londiliste luudeks, aga ka kivistunud puiduks või 甲骨 arbumiskontideks.
        Punasest kivist lohekujutusi oli juba noorema kiviaja 興隆窪文化 kultuuri Chahai külas Liaoningi kirdeservas. Alligaatorite kosjamörina matkimiseks (5500–2350 e.m.a) nooremal kiviajal tehtud alligaatori nahaga 鼉鼓 savitrumme (4100–2600 Hz, 3000–2000 dB) on leitud Qinghaist Shandongini (大汶口, 龍山 jt asulaist) ning neid mainib 《詩經·靈臺》.


    Eriline roll Hiina tao-, buda- ja rahvausus, astroloogias jm maagias on 木星 jupiteri 12 aastasel orbiidil planeedi vastas asuval 12 太歲 tähel, mille 12 "kindralit" seostati Hiina 生肖 zodiaagi 12 tootemloomaga ning keda arvati samal moel mõjutavat vastava tähe valitsusaasta sündmusi. Iga tähekindral on vaenus 4-ga, mis põhjustab ebaõnne vastavatel aastatel sündinud inimestele (n: 2017.a oli vaenulik roti, jänese, hobu ja kuke aastal sündinutele). Ebaõnne tõrjumiseks otsitakse kuuaasta alguses pühamust kaitset 安太歲 riitusel saadud aastase toimega ohutiselt. Ohtlik oleks kolida aastale vastava tähe sihis või ehitada maja risti selle joonega.

天文學 📖

    Hiina taevakaardil jaguneb päikese näiv teekond 黃道 ekliptika 4 四象 aastaaja kaupa sektoriteks (juba 周 ajastu kommete kogumikus 《禮記》 ): kevadhommiku 青龍 idas, talveöö 玄武 põhjas, sügisõhtu 白虎 läänes, suvepäeva 朱雀 lõunas. Seda ääristab 二十八宿 ehk 28 koda, mida kuu vahetab iga päev ja 鎮星 ehk saturn - igal aastal.
    Kuu 白道 orbiidil asuvad 十二宮 12 lossi.
    Tähistaeva see osa 天極 pöörlemistelje ümber, mis kunagi ei kao silmapiiri taha, asub Põhjanaela ehk Kuningalossi 紫微垣 hoones. Koos 太微垣 ja 天市垣 hoonega moodustab see 三垣 kolmikhoone. Iga hoonet piirab 1 parem- ja 1 vasem piirdeaed: 紫微左垣 : Kassiopeia, Kefeus, Lohe; 紫微右垣 : Lohe, Suur Vanker, Kaelkirjak jne.
    Ekliptika tähti on nimetatud juba 商 ajastul 1300 e.m.a 甲骨文 arbumiskirjades. Ka 二十八宿 ehk 28 koda pärinevad umbkaudu 商 keisri 武丁 ajast. Täpsemad taevavaatlused on säilinud 戰國 ajastu 4.saj e.m.a.
    秦 riigi tähetark 甘德 koostas ühe maailma esimese tähekataloogi, kus üsna täpselt oli määratud Jupiteri, Veenuse ja Merkuuri tiirlemisperiood ja 365.a e.m.a olevat vaadelnud palja silmaga üht suuremat Jupiteri kuudest ( 《開元占經·卷二十三》 ：「歲星在子，與虛、危晨出夕入，其狀甚大，有光，若有小赤星附於其側，是謂同盟。」).
    漢 riigis maavärina-anduri, maadmõõtva ja (diferentsiaalülekande abil) lõuna suunda hoidva vankri leiutanud luuletaja 張衡 kirjeldas 2500 heledamat tähte (u 1500 rohkem kui Klaudios Ptolemaiosel) ja sõnastas oma kosmogoonias 《靈憲》 pikaks ajaks valdavaks saanud 渾天 nägemuse lõputus universumis ülipaksu maaplaadi ümber keerlevast munakoorelaadsest tähtedega taevaskerast. Kõike taevas nähtavat pidas ta taevalikeks märguanneteks, mille põhjal teha maiseid otsuseid.
    宋 ajastu 蘇州石刻天文圖 tähekaardil moodustub 1 565 tähest 283 星官 tähtkuju.

    宋 ajastu geenius 沈括 täiustas iidsete kirjutiste ja säilinud muististe põhjal armillaarsfääri, gnoomonit, veekella, pikksilma ja kompass i, millega eristas Maakera pöörlemistelje magnetilisest põhjapoolusest. 沈括 tuvastas Põhjanaela nihkumise (kera ruumala valemi leiutaja 祖暅之 500 a taguste mõõtmistega võrreldes) ning "pajulehe kujulisel orbiidil" liikuvate taevakehade muutuva kiiruse erinevused 唐 ajastu tantristi 一行 valemitega arvutatust jt kalendrivead, kuid vanameelsed õueastronoomid sundisid teda pühadustteotavaid mõõtmisi lõpetama.
    沈括 toetas 漢 ajastu õpetlaste 京房 ja 張衡 väidet, et kuu (nagu planeedidki) on päikese valgust peegeldav kera ja kuufaasid muutuvad vastavalt vaataja, valgusallika ja peegelkera vahelise nurga muutumisele, järgmise näitega: "Kui värvite pool kera teist värvi, siis seda silme ees keerates näetegi kuufaasidele sarnast muutust". Ta järeldas, et taevakehad on ümmargused, kuid kuna kuu ja päikese orbiit pole samal tasandil vaid lõikuvad, siis ei toimu päikesevarjutusi igal kuul. (Selles, et ka Maa on kera, veensid 徐光啓 jt 明 riigi teadlasi alles 17.sajandi jesuiitide kaardid nagu 《坤輿萬國全圖》 ning jutud ümbermaailmareisidest, kuigi seda olid oletanud ka 晋 riigi astronoom 虞喜 (kes avastas talvise pööripäevapäikese asukoha nihkumise tõttu Maakera pöörlemistelje laperdamise ) ning 金 mandžu matemaatik 李冶 .)
    沈括 võrdles valguskiirte koondumist - juba 墨家 rakendusteaduse koolkonna poolt (ja ka 唐 ajastu luuletaja 段成式 artiklikogumikus 《酉陽雜俎》 ) kirjeldatud pimekambri ning muistsete nõguspeeglite fookuspunktides - veekella kujuga (u 500 a enne Leonardo da Vinci't) ja oletas valguskiirte murdumist , mistõttu paistab päike silmapiiril oma tegelikust asukohast kõrgemal.

占星術 📖

    Ka Hiina 命學 astroloogia arvutab inimese saatust ehk ohtusi ja võimalusi, mille põhjal otsusi teha, tema sünnitunni, päeva ja aastaaja planeetide, kuu, päikese ja sabatähtede paiknemise põhjal.     Astroloogilise 通勝 horoskoobi aasta ei alga mitte 60nend-ajaarvamise kuukalendri 春節 uusaastapühal, vaid 立春 kevadpäeval (kui päike jõuab 315° taevameridiaanile), aga aastat võidi jagada ka mitmel muul moel:
    四時八節曆 kalender jagas aasta 4 aastaajaks, 10-päevasteks nädalateks ja 30 päevasteks kuudeks. Päevi nummerdati 天干地支 60nend-süsteemis ja kalendrinihke korral lisati suvele 10 päevane lisanädal.
    五行曆 kalender jagab aasta 5-ks (木, 火, 土, 金, 水) olekuks. Aastat alustab 木 olek 甲子 kuupäeval, millele järgneb veel 72 木 päeva. Järgneb 火 olek 丙子 , 土 olek 戊子 , 金 olek 庚子 ja 水 olek 壬子 kuupäeval. Iga olek jagunes kaheks kolmenädalaseks pooleks.

    5 silmaga nähtavat planeeti seostati 黃道 ekliptika 4 四象 aastaaja sektorite ja 5 oleku tootemloomadega.
  1. 青龍 idasektori 木星 Jupiter
  2. 朱雀 lõunasektori 火星 {Marssi peeti karistajaks. Kui Marss jõudis 心宿二 Antaarese (ehk Alpha Scorpii) lähedale, hoiatas see keisri surma või kantsleri vallandamise eest.}
  3. 黃龍 keskpaiga 土星 Saturn
  4. 白虎 läänesektori 金星 Veenus
  5. 玄武 põhjasektori 水星 Merkuur
Planeetide tootemloomade värvust seostati nii vastava taevakeha kui ilmakaare pinnase värvusega: 青龍 sinisavine idas, 朱雀 roostene muld lõunas, 黃龍 kollane löss kesktasandikul, 白虎 valged soolakud läänekõrbes, 玄武 mustmuld põhjas.
    Planeetide tootemloomadega seostus ka 5 ülemjumalust, kellel võis olla palju kehastusi: idas - keiserliku üla- ja allilmadega suhtlemise 封禪 riituse 泰山 mäe jumalus - kevade, viljakuse ja inimese elukaare valdjas 東嶽大帝 (kelle nimetused ja kehastused on ka: 蒼帝 , 蒼神, 青帝, 青龍, 太昊, 伏羲, 東公大帝); lõunas - 南嶽大帝 taime-loomakasvatuse, ravi, teadus-tehniliste ja kauplemisoskuste valdjas (ka: 赤帝 , 赤神, 神農 , 炎帝, 人皇, 蚩尤); keskel - maailma keskse mäe 嵩山 jumalus - suur leiutajast esivanem, Hiina riigi rajaja 中嶽大帝 tasakaalu, maailmakorra ja nõiduse valdjas (ka: 黃帝, 軒轅, 有熊, 公孫, 黃神, 黃神北斗, 黃帝四面, 雷神); läänes - ligipääsmatu surematuse rohtude mäe 華山 jumalus - 西嶽大帝 vihma ja mägede valdjas (ka: 白帝 , 白神, 白龍, 西帝, 少昊, 少皞); põhjas - 真武大帝 nõiduse ja võitluskunstide valdjas (ka: 玄武 , 玄帝, 真武, 黑帝);.

    5 oleku vastasmõju võib olla:
  1. toitev 相生 ringlus: 
    木 puu on 火 tule kütus.
火 tuli põrmustab kõik tagasi 土 maaks.
土 maa moodustab neist 金 metallide maake.
金 metall kondenseerib ja lahustub 水 vees.
水 vesi viib toitained taas kasvavasse 木 puuse.
  2. hävitav 相克 ringlus: 
    水 kustutab 火 tule.
土 peatab 水 vee.
木 puu lõhub 土 maa.
金 metall lõhub 木 puu.
火 tuli sulatab 金 metalli.

    唐 ajastu 道家 taoist 呂純陽 leiutas 紫微斗數 meetodi, mis peab lisaks kuule ja päikesele oluliseks veel 12 tähte: valitseja 紫微 (Põhjanael e Alfa Ursae Minoris); minister 天相 (Lambda Sagittarii); nõunik 天機 (Sigma Sagittarii); ülem 天府 (Zeta Sagittarii); alluv 天同 (Phi Sagittarii); õpetlane 天梁 (Tau Sagittarii); kaitseväelane 七殺 (Mu Sagittarii); strateeg 破軍 (Eta Ursae Majoris); laekur 武曲 (Zeta Ursae Majoris); jurist 廉貞 (Epsilon Ursae Majoris); õukondlane 巨門 (Beta Ursae Majoris); kütt 貪狼 (Alfa Ursae Majoris);

    Taevakehadega seostati 玉皇上帝 Taevaisa abistavat 4 taoistlikku 四御 ülijumalust.
  1. 高上神霄玉清真王長生大帝統天元聖天尊 (ka: 九龍扶桑日宮大帝 ) haldab (Lõunapooluselt) hingi, äikest, saatust ja eluiga, õnne-õnnetusi ja jagab õnnistust kõigile kannatavatele olenditele.
  2. 勾陳上宮天皇大帝 (ka: 天皇大帝 ) haldab ( Väikese Vankri tähtkujust ) maad, ilma, inimesi ja sõdu.
  3. 中天紫微北極太皇大帝 (ka: 紫微大帝 ) haldab (Põhjanaelalt taeva keskmes) tähtkujusid, kuud, päikest, aastaaegu, ilma, mägesid ja jõgesid.
  4. 后土娘娘 maaema (ka: 地母娘娘 , 厚土娘娘) haldab viljakust ja kaitsevaime - alanevas järjekorras: 社稷 riigi, 城隍神 linnade, 土地公 piirkondade, 山神 mägede ja 地主神 paiga haldjaid.
    960.a määras 宋 keiser 宋太祖 oma tähetorni juhatajaks jeemenlase 馬依澤 , kes rakendas 《應天曆》 kalendri koostamisel araablaste zodiaagi-arvutusi, astronoomilisi tabeleid ja seitsmepäevast nädalat. Selle eest said ta järeltulijad päritava aadlitiitli.
    Mongolite 元 riigi 元世祖 keisri käsul rajas hiina astroloogide jutu kontrollimiseks Pärsia Maragheh observatooriumi astronoom 扎馬魯丁 Pekingisse 回回司天監 Islami Astronoomia Ameti, kus kasutati Pärsia astrolaabi, tähekera ja armillaarsfääri. Siiski jäid islami ja hiina astronoomid selle 400 toimimisaasta jooksul teineteisest eraldatuks, kuigi hiina keelde tõlgiti olulist India, Pärsia ja hellenistlikku teavet (《回回曆法》 , 《萬年曆》 jm).
    元世祖 khaanile veekelli, veehoidlaid ja veevärke projekteerinud ihuinsener 郭守敬 meisterdatud torquetum, tähekompass, päikese asimuuti määrav gnoomon ning goniometer jt astronoomilised riistad näivad ometi matkivat Maragheh instrumente. Ka näivad islami matemaatikast pärinevat tema 授時曆 kalendri sfäärtrigonomeetrilised arvutused: kümnendmurrud, ekvatoriaalkoordinaatide pseudogeomeetriline teisendamine ekliptilisteks, planeetide liikumise kuupinterpolatsioonarvutus jms, millega 1280.a saadi päikeseaasta pikkuseks 365,2425 päeva (26 sekundilise veaga nagu 1582.a Gregoriuse kalendris). Arvatavasti toetus ta ka 宋 riigi interdistsiplinaristi 沈括 sfäärtrigonomeetriale. Kalendri täpsustamiseks tehti mõõtmisi 27 observatooriumis üle kogu riigi ja see jäi tarvitusele 363 aastaks (kauem kui ükski muu hiina kalender).

干支曆 📖

    Astroloogid tähistavad aastatele, päevadele ja 時辰 tunnipaaridele lisaks loomatsükli 12 (nn 地支 "maaharude") 子, 丑, 寅, 卯, 辰, 巳, 午, 未, 申, 酉, 戌, 亥 märkidega ka kuid.
    Kuukalender alustab 建子月 kuuga, mille keskne taevameridiaan 中氣 on talvine pööripäev 冬至. Teisena järgneb 建丑月, millesse jääb 大寒 päev ehk ülejärgmine sõlm 24-st taevameridiaanist. 3. on 建寅月, millesse jääb jälle ülejärgmine 24-st taevameridiaanist - 雨水 jne. Lisakuu päevad liidetakse eelmise kuu lõppu.
    節月 päikesekalender alustab 大雪 päeval 子月 kuuga, mille teine pool algab talvisel pööripäeval 冬至. Järgmise meridiaani 小寒 päeval algab 2. kuu 丑月, mida poolitab 大寒 päev. 3. kuu 寅月 algab 立春 meridiaani päeval. Selle keskel on 雨水 jne. Iga päikesekalendri kuu kestab täpselt 2 meridiaanivahet 24-st, kuid võib alata kuukalendri samanimelisest kuust 15 päeva varem või hiljem.
    Astroloogid lisavad 5-aastase tsükli põhjal päikesekalendri kuunimetusele eesliite ka nn 天干 10 "taevatüve" seast: 甲, 乙, 丙, 丁, 戊, 己, 庚, 辛, 壬, 癸.
       5. ja 10. aasta (戊年 ja 癸年) 1. kuu (寅月) eesliiteks on 甲, millest läheb edasi tsükli järjekorras: 1. 甲寅月, 2. 乙卯月 ... 11. 甲子月, 12. 乙丑月
       6. ja 1. aasta (己年 ja 甲年) 1. kuu (寅月) eesliiteks on 丙, millest läheb edasi tsükli järjekorras: 1. 丙寅月, 2. 丁卯月 ... 11. 丙子月, 12. 丁丑月
       7. ja 2. aasta (庚年 ja 乙年) 1. kuu (寅月) eesliiteks on 戊, millest läheb edasi tsükli järjekorras: 1. 戊寅月, 2. 辛卯月 ... 11. 戊子月, 12. 辛丑月 ...
Astroloogid lisavad ka 時辰 tunnipaarinimetusele 5-päevase tsükli põhjal 天干 eesliite.
       1. ja 6. päeva (甲日 ja 己日) kesköötundide esliiteks on 甲: 1. 23:00–1:00 甲子, 2. 1:00–3:00 乙丑 ... 11. 19:00–21:00 甲戌, 12. 21:00–23:00 乙亥
       2. ja 7. päeva (乙日 ja 庚日) kesköötundide esliiteks on 丙: 1. 23:00–1:00 丙子, 2. 1:00–3:00 丁丑 ... 11. 19:00–21:00 丙戌, 12. 21:00–23:00 丁亥 ...

算學 📖

Kuigi Hiinlased on ammustest aegadest sooritanud keerulisi geomeetrilisi ja kineetilisi arvutusi taevaste nähtuste ennustamiseks, on 秦 dünastia rajaja 始皇帝 korraldatud õpetlaste ja raamatute laushävitamise eelsest matemaatikast vähe teada, kuid tema megamausoleum, 萬里長城 Suur Müür (Lintaost Liaodongi), 36,4 km 靈渠 kanal jt sunnitööprojektid eeldavad vaieldamatult matemaatiliselt võimekaid insenere. 秦 kuningriigi pambusliistud Hiina vanimate matemaatiliste tekstidega (? 230-220 e.m.a) leiti 2007.a detsembris Hongkongi antiigiturult. Murdarvutusi igapäevaste õiguslike, toitlustus ja logistiliste probleemide lahendamiseks on leitud ka 睡虎地秦簡 pambusliistudelt 秦始皇帝 aegse ametniku 217.a e.m.a hauast. Tundmatust 305-30.a e.m.a 楚 hauast röövitud 2388 清華簡 pambusliistaku seast leiti maailma vanim murdarvuga korrutustabel 算表, mille paremas ülanurgas on 90x90 ja vasakus alanurgas 0,5x0,5. (Pool ongi ainuke tegurina kasutatav murdarv. Ülejäänud on täiskümned ja ühekohalised täisarvud.)
    Juba 周 ajastu (ja hilisemate 儒家 konfutsianistlike) 君子 härrasmeeste haridus põhines 六藝 6-õppeainel: kombed, muusika, vibulaskmine, hobuste juhtimine, ilukiri ja arvutamine.
    墨家 rakendusteaduse koolkonna 《墨經》 kogumiku geomeetria õpetuses määratletakse (lisaks ümbermõõdule, raadiusele, mahule jms) punkti - joone lõiguna, mida ei saa väiksemaks jaotada.
趙爽《周髀算經注》

    周公旦 keisrile ja ta nõunikele omistatud kuid 東漢 aegses sõnastuses säilinud 《周髀算經》 246 (peamiselt astroloogia) ülesande lahenduste seas arutletakse hämaralt ka päikesekella seieri ja varju vahelise täisnurkse kolmnurga küljepikkuste suhet (5:4:3). 商高定理 mõistukõnelist lahenduskäiku illustreeris hiljem 吳 riigi kommentaator 趙爽 Pythagorase 勾股定理 teoreemile vastava joonisega, (kuid täisnurga haarade suhet teati laialdaselt Mesopotaamias juba 20-16.saj e.m.a).

A = r*C/2 = r*r*π.
    Hiina vanima arvutusõpiku - 1980ndail 西漢 ametniku hauast leitud 《筭數書》 69 matemaatilise ülesande lahenduste hulgas on: murdarvud, võrrandid, pöördvõrdelisus, geomeetriline jada, intressiarvutus, ühikute teisendamine, ruutjuur, regula falsi, pindala, ruumala (π = 3), vigade parandus jm. Suur osa sellest kattub 東漢 aegses sõnastuses säilinud 《九章算術》 sisuga. 263.a põhjendas ( 秦九韶算法 Horner'i meetodi jm) lahenduskäike leidlikult 曹魏 riigi maamõõtja 劉徽 , kuigi seda ei saa pidada kreekalikus mõistes teoreemide tõestamiseks . Näiteks: ringi sektoreiks jagades täpsustas 劉徽 , et π=3,1416 jpms. 唐 riigiametnike matemaatikaeksamite 算經十書 10 kohustusliku õpiku loendisse kinnitati 《九章算術》 650.a. (Riiklik määrus kehtestas ka iga õpiku oskuste omandamiseks vajaliku õpiaja.) 算經十書 jäi tunnustatud valimikuks 元 dünastia lõpuni (väikeste muudatustega) ning avaldati 明 ja 清 aja entsüklopeediates. Sellal kui Euroopas arvutati alles rooma numbritega sisaldasid 唐 ajastu 算經十書 loendisse kuuluva, u 626.a 王孝通 《緝古算經》 25 arhitektuurilist ja insenertehnilist mahuvõrrandit juba 3. ja 4. astmes muutujaid:
ruutvõrrand 4. võrrand
    Kui 前宋 riigi 孝武帝 keisrini ulatus Hebei põliste astronoomide pagulasperest pärit noormatemaatiku 祖沖之 kuulsus, värvati ta keiserlikku akadeemiasse ja Nanjingi ülikooli. 祖沖之 konstrueeris vesiveskeid, 千里船 rataslaevu; ( 《宋書》 , 《南齊書》 väitel) rekonstrueeris sõjasaagiks saadud 指南車 sõiduki navigeerimiskompassi; arvutas 密率 ehk π (355/113) 7-komakoha täpsusega (mille ületas hollandlane Adriaen Anthonisz 1585.a - alles 900 a hiljem), kera ruumala, jupiteri aasta (11.858 maa aastat ~ tänapäeval 11.862) jm. Arvutanud erinevuse päikeseaasta ja täheeaasta vahel, määras kalendriaasta pikkuseks 365.24281481 päeva (tänapäeval 365.24219878). Arvutanud välja, et kuu läbib maa orbitaaltasandit iga 27.21223 (tänapäeval 27.21222) päevase perioodi järel, ennustas 436-459.a vahemikus 4 varjutust. 465.a pakkus 祖沖之 välja 大明曆 kalendri soovitades 391 a jooksul 144 lisakuud, kuid seda kasutati vaid 510-589.a.
   

    Sumerid leiutasid arvelaua 2700-2300 e.m.a. Hiina 算盤 arvelauda mainis esimesena 東漢 aegne 徐岳 《數術記遺》. 5-nupulisena Jaapanisse levinud (そろばん) arvelaud võis olla Siiditee kaudu mõjutatud Rooma abakusest, mille ühes soones oli samuti 4+1 nuppu, kuigi mõlemad võisid kujuneda ka 5-l sõrmel arvutamisest. 明 ajastu alguses ilmus 5+1 ja lõpus tänapäevane - 5+2 tüüpi arvelaud, mis lihtsustab arvutamist mitte-kümnendsüsteemis 市用制 mõõtühikutega: nagu kaalud (1石=4鈞=120斤; 1斤=16兩=160錢=384銖=1600分). Arvelaual suutsid muistsed Hiina õpetlased 13.saj välja arvutada 365,2425 päevase Maa orbiidi, 16.saj võrdtempereeritud intervallid jpm.
    Iga nupu väärtus on arvelaua alaosas 1, ülaosas 5.Parempoolsel traadil on ühelised, selle kõrval kümnelised, siis sajalised jne. Komakohtade lisamiseks lisatakse paremale poole lisaarvelaudu nii palju kui tarvis.
    Kuigi 16. sajandiks ( 徐心魯 《盤珠算法》) täiuseni arendatud kaks-viiend süsteemis kahevärvilise arvelaua luulevormis talletatud 珠算 tehted võimaldavad ülima täpsusega ülikiirelt liita, lahutada, korrutada, jagada, võtta ruut- ja kuupjuuri jms, tõrjus selle 21.saj algul koolidest välja trigonomeetrilisi tehteid mugavamalt sooritav taskuarvuti. Siiski õpivad hiina lapsed tänini huvikoolides 珠算 võtteid eelkõige peastarvutamise ja UNESCO nimekirja esitatud rahvusliku pärandi tundmise eesmärgil.
解縉 《永樂大典》

    Enne arvelauda arvutati 3–14 cm 筭 pulkadega, mille kujutisi kasutati positsioonilises kümnendsüsteemis numbritena. Vanimad 40 arvutuspulka on leitud 戰國 aja 楚 riigi 左家公山 hauast. Veel varasem 春秋 aja 孫武《孫子兵法》 kirjeldab lahingu eel pulkadel arvutamist võidu kindlustamiseks: 夫未戰而廟算勝者，得算多也.
    Kuni 明 aja arvelauarevolutsioon arvutuspulgad välja tõrjus, arvutati Kaug-Ida maades arvutuspulkade 籌算 ruudustikus isegi 四象会元 4 muutujaga polünoomvõrrandeid. Kuna arvelaual on raskem kujutada 方程組 võrrandisüsteeme, siis soikus koos arvutuspulkadega ka 矩陣 maatriksarvutuse areng aastasadadeks. Aga 宋 riigi lõpu 13.saj lihtsustatud arvutuspulgamärkidest kujunenud Suzhou 花碼 ilunumbreid tarvitati Hongkongi ja Malaisia restoranides 1990ndateni ja 17.saj Jaapanis võttis 関 孝和 pulgamärgid algebra sümboliteks.

    《孫子算經》 kohaselt: Rööppulga väärtus on 1 (一二三。。。) ja ristpulgal 5. Püstiste rööppulkadega märgitakse: ühelisi, sajalisi, kümnetuhandelisi jne. Pikali rööppulkadega märgitakse: kümnelisi, tuhandelisi, sajatuhandelisi jne. Komakohad kahanevad vasemalt paremale.
1 2 3 4 5 6 7 = [1 尺 2 寸 3 分 4 釐 5 毫 6 絲 7 忽]
宋 riigi lõpul märgiti samal moel tavalisi kümnendmurde:
1 2 3 4 5 6 7
日
= [1,234567 päeva]
4231–789
    Punaseid pulki tarvitati positiivsete ja musti negatiivsete arvude märkimiseks. 隋 ajastul hakati ümmarguste pulkade asemel tarvitama kolmnurkse ristlõikega pulki positiivsete ja nelinurkse ristlõikega pulki negatiivsete arvude märkimiseks.
Kirjutades lisati negatiivsele arvu ühelistele kaldjoon: -5 = [-5], 6 6 5 -0 = [-6650]. Nulli märkis 圍棋 mängunupp või tühi koht.
Sestap 80 1 = [81], aga 1 8 = [108] sest ilmselgelt peab püstiste märkide vahel olema horisontaaljooni ja neid on seal 0. (Sarnasel kombel jäetakse tänapäeva hiina keeles korduvad nullid välja ütlemata: 10 003 = 一万零三.)
    India kalendri tõlkija ja 《開元占經》 astroloogia entsüklopeedia koostaja - 唐 ajastu 長安 pealinna põlises indialaste kogukonnas sündinud 瞿曇悉達 tutvustatud positsiooniline india numbrisüsteem Hiinas ei levinud, sest kohalikust positsioonilisest arvutuspulgasüsteemist piisas. Kuna tema india numeratsioonis märgiti nulli punktiga, on oletatud ka, et nulli tähistav ring 〇 on kujunenud hoopis konfutsianistlikust tühjuse sümbolist □ , mida tarvitatakse nagu … mõttepunkte ning ringikujuline null võis Indiasse levida Hiinast. Kuid kahtlust tekitab, et arvutuspulkade suurusjärgud ei kahane mitte tavapärases hiinalikus järjekorras: paremalt-vasakule, vaid nagu india-araabia numbrid: vasakult paremale, mis vihjab sellele, et see positsiooniline numbrisüsteem on võõrmõjuline (nagu ka araabiamaades). (《開元占經》 sisaldas ka India Gupta impeeriumi astronoomi Āryabhaṭa siinustabeleid, kuid trigonomeetria arenes tollal pigem islamimaades. Pärast 宋 riigi 沈括 ja 元 riigi 郭守敬 sfäärtrigonomeetrilisi arvutusi kulus sajandeid kuni 明 ajastul ristitud talupoeg 徐光啓 tõlkis 1607.a koos jesuiidi misjonäridega (Matteo Ricci, Sabatino de Ursis) muu Euroopa teaduskirjanduse seas ka Eukleidese matemaatika. Hiina haritlased aga eelistasid teoreemide tõestamisele pähe õppida praktilisi lahendusi ning jätkasid uute teadmiste uurimise asemel klassikaliste näidete ümberkirjutamist. )

309/7=44+1/7
    《孫子算經》 kohaselt: Erinevalt euroopalikust tavast alustati nii (mitmekohaliste arvude) liitmist, lahutamist, korrutamist, jagamist kui juurimist suurematest suurusjärkudest: vasakult-paremale. Jagamise jääk kirjutati hariliku murdarvuna: 1/7 .


    825.a al-Horezmi poolt India allikatest avastatud 《孫子算經》 jagamismeetod sai 12.saj al-Horezmi algoritmide ("Algoritmo de Numero Indorum" jm) araabia keelest ladina keelde tõlkimise järel Euroopas tuntuks galea jagatisena.
    元 riigi matemaatikute 李冶 《測圓海鏡》 ja 朱世傑 《四元玉鑒》 vormistavad 天元術 algebra polünoomvõrrandeid näiteks järgmiselt:

  2x2 + 18x − 316 = 0
(元 märgib tundmatut nagu x)

    明 ajastul langes mongolite aegne teadus põlu alla: riigieksamitest kadus nii 天元術 algebra kui muud põlised oskused, sest suulise selgituse järjepidevus oli katkenud. 300 a-ks kuulsuse tipule jäänud 程大位 《算法統宗》 jms kogumikud keskendusid rohkem arvelaual kiirelt (kuid ligikaudselt) arvutamisele. Ometi mõjutas 朱世傑 《算學啓蒙》 oluliselt matemaatikat 17-18.saj Jaapanis.
    Jesuiitidelt matemaatikat õppinud 清 keisri 康熙帝 tellimusel Hiina ajaloo suurima raamatusarja 《四庫全書》 1723.a trükitud matemaatika, astronoomia ja muusika köide 《數理精蘊》 sisaldab Adriaen Vlacqi logaritmide, trigonomeetria jm euroopalikke tabeleid. 鴉片戰爭 oopiumisõdade põhjustatud umbusk eurooplaste vastu asendus veendumusega, et sõltumatust ei taastata ilma euroopalikke teadusi omandamata ning 1911.a alates hiina matemaatikapärimuse õpe soikus.

術數 📖

   Kaasaegsest teaduslikust olemuslikke seoseid otsivast kategoriseerimisest erinevalt on hiina traditsioonis infot klassifitseeritud praktiliselt (st meeldejäävalt) - silmatorkavate tunnuste: arvu, värvi, kuju, suuna vm mulje põhjal rühmitades, nagu pedantse teadusterminoloogia eelsel ajastul toimus kõigis loomulikes keeltes: kilpkonn (ei ole konn), kaheksajalg (ei ole 8 jalaga), põhjanael (ei ole nael millegi põhjas), elulõng (ei ole lõng) jne.
   Siiski on ajuvigastustega jaapanlaste lugemishäiretest selgunud, et mõistelisi 漢字 kanji ja häälduslikke 仮名 kana märke tõlgendavad erinevad ajuosad ja see põhjustab hiinaliku mõtteviisi olemusliku erinevuse foneetilisi kirju tarvitavatest kultuuridest, sest kõiges kaldutakse enam toetuma kujundeid loovale ajupoolkerale. (Vasak ajupoolkera foneetilisi kirjatähti, antonüüme ega alammõisteid ära ei tunne.) Lisaks visualiseerivale sümbolkirjale säilitab hiina kirjavara ka kirjakunsti eelse visualiseeriva sõnakunsti mälutehnilisi võtteid: arvuline rütm, näitlikud kujundid, kindlakskujunenud struktuurid (~ 駢文 ) jms.
   Hiina mõistepõhine kirjakeel ja skemaatiline mõttelaad kaldub teavet nummerdama (五行曆, 五方五土龍神, 六藝 ...) ning lahterdama, paigutama kirjutatut ruutudesse ja jagama rütmiliselt organiseeritud kindlamõõtmelistesse (enamasti neljasilbilistesse) lõikudesse (~ lauseliikmete tuvastamine).

      小數、藝術、術藝、技術、術技 tähendas igasugust kunsti, kuntsi või oskust, mis nõudis pühendunud harjutamist, haruldasi teadmisi ning asjatundlikku juhendamist (sealhulgas ravikunst ja ajalugu).
      術數 all mõeldi aga 《韓非子·姦劫弒臣》, 《管子·形勢》, 商鞅《商君書》 ... legalistliku 法家 riigikorralduse arvulisi argumente, millega ei saa vaielda. Alles 南北朝 ajastul hakati nii 術數 kui 數術 nime all rääkima arvunõidusest. 《數術記遺》、《周髀》 ja 《數術大略》 sisaldavad astronoomide 算術 aritmeetilisi kalendriarvutusi. Vastandina igapäevasele 「經世務，類萬物」 maise tühja-tähja 外算 "välisele arveldamisele" jagab (天象 astronoomiat ja 曆度 kalendrit koondav) 《綴術》 käsiraamat 「通神明，順性命」 vaimudega suhtlemise ja saatuse mõtestamise 內算 "sisemised arvutused" 3ks meetodiks: 太乙、六壬、（奇門）遁甲.
   數術 arvukuntside loojaiks võib pidada 天文觀測 täheteadlastena 曆法 ajaarvamist korrastanud 太史 kroonikuid， endemärke otsivaid 太卜 ennustajaid, tantsujoovastuses 巫官 šamaane, jumalat paluvaid 太祝 preestreid, tõbesid tõrjuvaid 太醫 ravitsejaid. Õukonna 術數官制 endekorralduse 天文官 tähetargad ja 卜官 arbujad allusid 禮官 tseremooniameistritele. 《漢書·藝文志》 nimetab 巫 nõidade ja 祝 preestrite 厭劾 ja 祠禳 kuntse ühtmoodi 占 arbumiseks. 《七錄》 ühendab 術數 numeroloogia ja 方技 diagnostika 術技錄 teadusharuks. 《後漢書·方術列傳》 kirjeldab 醫學 arste, 卜筮 arbujaid ja 星相 ennustajaid. 《道藏》 daoistlik kaanon koondab igasugu 數術 numeroloogiat, 醫術 ravitsemist ja 仙術 surematuse tehnikat. Ka vanades sõjanduse 兵書 ja põllumajanduse käsiraamatutes on igasugu arvutusi, 祭祀 ohverdusi, retsepte ja 法術 maagiat.
   數術 arvukunstnikke on kritiseerinud juba 《荀子》 、王充《論衡》，呂才〈敘宅經〉〈敘祿命〉〈敘葬書〉，季本《說理會編·雜術》、《四庫全書總目提要·子部術數類》，南懷仁〈妄擇辯〉〈妄占辯〉〈妄推吉凶辯〉。
   Hiina arvumaagia on toetunud tuleviku sündmusteks valmistumisel kõikvõimalikele müstilistele kategooriatele ja meetoditele: 陰陽、五行、 八卦、五音六律、十干十二支、方位、季節、時辰、曆法（年月日、節氣、物候）、星象（十二次、北斗九星、七政四餘、二十八宿）、動物（十二生肖、二十八禽、三十六禽）、 八字、八字算命 、易卦、手、面、玄學、五術、方術、四柱八字、五星推命（琴堂五星、果老星宗、天官五星）、太乙命法、紫微斗數（羅洪先、續道藏）、遊年八卦 、 九宮 （三元九宮行年 、 九星算命、 気学 ）、演禽術、一掌金 、前定數、大定數、範圍數、河洛理數、鐵板神數 . 先秦的龜卜、蓍筮、災異/災祥/占候（星象、雲氣、物候）、解夢、擇日，漢代的京房易、太玄數、 式占 （太乙、六壬、遁甲）、讖緯，隋唐的五兆卜法、 雷公式，宋代的皇極數、火珠林/文王課，明清的梅花易數、小六壬，風角、鳥情占、棋占、逆刺占、射覆、軌革/卦影、測字、求籤、牙牌數、擲筊、降乩、相術，及近代的姓名學、姓名判断、 五行生成數、 卦氣（四正卦、 十二消息卦、六日七分）、納甲、納音、五運六氣、神煞、 象數易學 .

   吉利 numbrisümboolikast sõltub numbrite tarvitamine sündmuste kavandamisel:
      單號 paarituid numbreid sobib tarvitada matuste jt õnnetute sündmustega seoses.
      雙號 paaris numbreid sobib tarvitada pulmade jt õnnelike sündmustega seoses. Öeldakse, et häid asju juhtub paarikaupa.
      Kuna 2 二 /ji6/ kõlab kantoni keeles nagu 易 /jik6/ ja 兩 /loeng5/ - nagu 亮 /loeng6/, siis peetakse paari ja kahekordsust õnne toovaks. Äri- ja tootenimetustes leiab sageli kahekordseid märke nagu 囍 /soeng1hei2/ (< 喜 /hei2/).
      Praegu pahaendeliseks peetav (死ga sarnaselt kõlav) 4 四 oli varem paarisarvuna pigem soodus number ning paljusid olulisi mõisteid tähistati 4 kaupa ( 四合院 , 《四庫全書》 , 《四民月令》, 《四書五經》). (Ka budistid kuulutavad 4 suurt tõde, 4 kohtumist, mis kallutasid printsi otsima virgumise teed jms.) Kuna 潮州 keeles riimub 四 /si3/ sõnaga 絲 /si1/ (siid), 璽 /si2/ (keiserlik pitsat) ja 喜 /hi2/ (rõõm), tavatsetaksegi kinkida just 4-haaval nii mandariine kui raha ($4, $40, $44, $440 ...). Diêziu ärimehed tarvitavad seetõttu kantonikeelsete poolt põlatud 4 või 44 numbriga kinnistuid hea meelega. 54 peetakse ka kantoni keeles eriti õnnetoovaks, sest see hääldub nagu 唔死 /m̀ séi/ (surematus). Pealegi 5+4=9 ja suurima ühekohalise arvuna peetakse 9 suurima edu endeks.
      Kuna 7 七 kõlab nagu 氣, 起, 齊, siis peetakse teda suhetele sobivaks. Aga 7 七 kõlab ka nagu 欺 ja kuna 7.kuu on hingedeaeg, siis tuleb 7-ga olla ettevaatlik.
      8 八 hääldus on praegu 發 sarnane küll ainult hakka keeltes (八 /pat/, 發 /pot/), kuid kuna näiline sarnasus on ka 88 ja 囍 vahel, siis püütakse numbritesse saada nii mitu 8-t kui võimalik. (2003.a müüdi telefoninumber +86 28 8888 8888 Sichuani lennufirmale 2,33 miljoni CN¥ eest. Sageli näeb 8(,88)-ga lõppevaid hindu, nagu Euroopas turundatakse 9-ga.)
      9 九 kui suurimat ühekohalist arvu peeti määratu suuruse sümboliks (~ 數九, 九宮 ), suurima edu endeks ja keisri arvuks (~ 龍生九子, 九鼎, 九品中正制, 九錫, 誅連九族). Kuna 9 九 kõlab nagu 久, siis peetakse teda pulmade jaoks sobivaks.
   Teisigi numbreid tarvitatakse sarnase kõlaga silpide asemel salasõnades, reklaamides jm.
   53 -----
   28 -----
   748 -----
   9413 -----
   5201314 -----

T.II.5.4 準備

魔法 📖

八卦 📖

《易經》 arbumissõnumite selgituste 《十翼·繫辭》 väitel hakanud 8-t kolmekohalist kahendsüsteemis ( => 23) 八卦 arbumisjoont (varasema sõlmkirja asemel) tarvitama muinasvalitseja 伏羲 märgates, et maailma moodustavad 8 nähtust (taevas, maa, vesi, tuli, äike, tuul, mägi ja laugas) eristuvad teineteisest 陰陽 vastandite ebavõrdse määra poolest. 八卦 kolmikjooni seostatakse lisaks loodusnähtustele ka ilmakaarte, pööripäevade, vaimuomaduste jm-ga.
   伏羲 loodut nimetatakse 先天八卦 esmaseks järjestuseks, milles vastandid paiknevad kompassi vastaskülgedel, ja seda tarvitatakse 中醫 hiina meditsiinis lapse sünnieelsete pärilike soodumuste ennustamisel (nagu DNA uuringuis).
   周文王 kuningale omistatud korraldust nimetatakse 後天八卦 hilisemaks järjestuseks, milles sarnased paiknevad kõrvuti, ja seda tarvitatakse 中醫 hiina meditsiinis inimese sünnijärgsete keskkondlike ja vaimsete terviseriskide määramisel ning 風水 kompassidel.


      Kahendmärke tõlgendatakse nii:
兩儀
  1. ⚋ 陰
  2. ⚊ 陽
四象
  1. ⚌ 太陽 lõuna (valguse tipp suvisel pööripäeval)
  2. ⚎ 少陽 ida (valguse kasv kevadisel pööripäeval)
  3. ⚍ 少陰 lääs (pimeduse kasv sügisesel pööripäeval)
  4. ⚏ 太陰 põhi (pimeduse tipp talvisel pööripäeval)
八卦
  1. ☰ 乾 isa, soendav, 天 taevas, 馬 hobu, pea
  2. ☷ 坤 ema, püsiv, 地 maa, 牛 veis, vats
  3. ☳ 震 1. poeg, möllav, 雷 äike, 震 lohe, jalg
  4. ☵ 坎 2. poeg, kogunev, 水 vesi, 豕 siga, kõrv
  5. ☶ 艮 3. poeg, sirutuv, 山 mägi, 狗 koer, kämmal
  6. ☴ 巽 1. tütar, laotuv, 風 tuul, 雞 kana, kints
  7. ☲ 離 2. tütar, tantsisklev, 火 tuli, 雉 faasan, silm
  8. ☱ 兌 3. tütar, üleujutav, 澤 laugas, 羊 lammas, suu
八卦 märgid jagunevad 陰陽家 õpetuse 5 (木, 火, 土, 金, 水) oleku vahel paarikaupa, kuid kuna 8 ei jagu viiega ilma jäägita, siis 2. poeg ja tütar jäävad paariliseta:
金 - ☰ 天, ☱ 澤;
土 - ☷ 地, ☶ 山;
木 - ☳ 雷, ☴ 風;
水 - ☵ 水;
火 - ☲ 火;

易經 📖

   6-kohalised kahendmärgid moodustavad 周 nõidade 《易經》 arbumissõnumite 64 六十四卦 arbu, mille loosimiseks visatakse 50 tikku või 3 münti, tõmmatakse pakist kaarte, vaadeldakse lindude lendu, 甲骨 kuumutatud kontide pragusid või ohvriloomade sisikondi (nagu meie ilmatargad uurivad seapõrna). Seejuures erinevatel arbumisviisidel (tikkude, müntide vm-ga) on erinev tõenäosus mingite kombinatsioonide loosimiseks ja nii saab kindlasti mõjutada ennustuse tulemust.
   唐 ajastul levis müntidega loosimine, kuid 宋 riigi 理學 teoreetiku 朱熹 õpetuse kohaselt korjatud vanasti arbumiseks (lähima konfutsianistliku pühamu juurest) 50 raudrohu vart, riputatud kuivama ja lihvitud.
      Arbumisel tuleb keskenduda küsimusele! Esiteks tõsteti üks vars kõrvale ning seda loosimisel ei tarvitatud. Ülejäänud tõstetakse kahte kuhja. Ka paremast kuhjast võetakse üks vars vasaku väikese sõrme vahele. Seejärel tõstetakse mõlemast kuhjast varsi 4 kaupa kõrvale, kuni jääb järele vähem kui 5 vart. Jäägid kombineeritakse ja võetakse tallele järgmiste sõrmede vahele. Kui jätta väikese sõrme vahel olevat vars lugemata, siis saab loosimise tulemus olla kas (harvem) 8 või (enamasti) 4 vart. 8 varre arvuline väärtus on II ja 4-l varrel on III. Ülejäänud tikkudega korratakse seda veel 2 korda. Nüüd tuleb lugeda hulka ka väikese sõrme vahel hoitav vars.
      3 loosi põhjal arvutatakse 6-kohalise heksagrammi üks 爻 joon: 
VI (II+II+II) = aktiivne ⚋ 陰
VII = passiivne ⚊ 陽
VIII = passiivne ⚋ 陰
IX (III+III+III) = aktiivne ⚊ 陽
Sama moodi saadakse (alt ülespoole) kõik 6 joont.
      Seejuures ka joonte järjekorras vahelduvad: paaritud 陽 ja paarisarvulised (2., 4., 6.) 陰 jooned.
      Kui heksagrammis on ka aktiivseid jooni, siis loetakse 周文王 ennetele ja Confuciuse ( 《十翼》 ) märkustele lisaks ka 周公旦 selgitusi. Aktiivseid jooni muutes moodustatakse veel uus heksagramm, mida tõlgendatakse algses heksagrammis kirjeldatud sündmuse tagajärjena. Sellest ka endekogumiku nimi 《易》 = muutumine. Heksagrammide enamiku nimedeks on valitud mõni sõna temale järgnevast sõnumist. Sõnumites esinevad 六 ja 八 vastavad ⚋ joonele ja Sõnumites esinevad 七 ja 九 vastavad ⚊ joonele.
      Alumised 3 joont moodustavad 内卦 trigrammi ja ülumised 3 joont moodustavad 外卦 trigrammi. Trigrammi alumine joon on 地, ülemine - 天 ja keskmine - 人, kuid heksagrammi jooni tõlgendatakse paarikaupa: 2 alumist joont on 地, 2 ülemist - 天 jne. 5. joon esindab ülemat ja 2. joon alamaid.
   《易經》 6-kohalisi heksagramme tuletatakse ka sünniaja astroloogilistest andmetest jms. Arvatavalt vanima (juba 周 aja potikildudelt leitud) 文王卦序 heksagrammide järjestuse asemel muinasvalitseja 伏羲 auks nimetatud uue järjestuse loonud 宋 riigi kosmoloog 邵雍 võttis arvesse ka küsimuse käekirja ja kellaaega .
   Ennustamisele lisaks on 《易經》 vastusteist otsitud moraalset, religioosset, kosmoloogilist, matemaatilist, meditsiinilist jm sisu. Mõistukõnelised sõnumid pole aga üheselt mõistetavad, vaid kõikvõimalike seoste otsimine peaks suunama küsitleja omad mõtted talle sobiva lahenduseni (nagu ka Nostradamuse "Les Propheties").
   Sõnumite vana-hiina keele varasem vorm sarnaneb enim 9.saj 周 valitseja 周宣王 aegsetele 大篆 pronkskirjadele, aga vanimaid värsse on arvatud pärinevat ka 商 ajast. Mõni sõnum vihjab tuntud värsile või ajaloolisele pärimusele, mis tähendab, et too on kirjutatud viidatust hiljem. 《周禮》 riigikorralduse õpik loetleb 《易經》 lisaks veel 2 ennete kogumikku: 《連山》 ja 《歸藏》, mis 秦 keiser 始皇帝 ilmselt käskis koos teiste ohtlike raamatutega hävitada.
   《易經》 tuumiku 《周易》 olevat 商 riigi vangipõlves koostanud 周 keisririigi rajaja isa 周文王. Tema lisanud heksagrammidele ja 《易經》 ennetele ka 《卦辭》 mõistatused: 《彖》、《大象》、《文言》. Esimene 30 《上經》 sõnumit kinnitab 商 suguvõsa hävingut ja 周 riigi tõusu ning viimane 34 《下經》 sõnumit - 周 riigi eesmärke. 《爻辭》 selgitused 《小象》、《文言》 lisanud tema poeg ja esimese 周 keisri vend 周公旦.
   Hilisemaid kesk-hiina keele varases vormis 《十翼》 tõlgendusi omistati 戰國 ajastu Confuciusele, kuigi need püüavad 周 hõimu šamanistlikke sõnumeid sobitada pigem hilisema 漢 ajastu riikliku ideoloogiaga. 儒家 konfutsianistid üritasidki 《易經》 põhjal luua daoismiga võistlevat kosmoloogiat selgitamaks, kui palju saab kõiksuse rütmide ja regulaarsuse mõistmisest kannatlikkust ja meelekindlust kasvatav üksikisik mõjutada tulevikku (näiteks 戰國 ajastu kaose lõpetamiseks). Kuni 20.saj pöördeliste leidudeni muutumatul kujul hoitud 《易經》 ja 《十翼》 lisati 《四書五經》 konfutsianistliku kaanoni hulka alles 漢武帝 käsul. ( 《易經》 eeskujul on koostatud (34 = ) 81 nelikjoonel põhinev 《道藏》 daoistlikku kaanoni kuuluv 《太玄經》 endekalender.)

風水 📖

Juba inimliigi eellased pidid teadma õigeid kohti ja suundi: kuidas liiguvad tuuled ja veed; tundma kuu ja päikese ööpäevast ja aastast ringkäiku, et maksimaalselt osa saada valgusest ja soojusest, tõusust ja mõõnast; oskama hoiduda tõvestavatest, mürgistest või muidu kahjulikest paikadest, aga nagu astronoomilisi teadmisi täiendati peamiselt astroloogilistel eesmärkidel, nii on ka Hiina geomandid arendanud muistsest maateadusest 風水 nime all tuntud salapärase jõujoonte õnneteaduse.
   Nii avanesid näiteks noorema kiviaja 仰韶 kultuuri 半坡, 大地灣 jt asulates uksed lõunasse - päikeseenergia poole. 仰韶 kultuuri 濮陽 haua mosaiik kujutab kandilist maad, ümmargust taevast ja tähtkujusid põhja-lõuna teljel. Hanshan leiukohast (3000 a e.m.a) on leitud jadeiidile uuristatud kujundid, mis vihjavad geomantide 羅庚 kompassile.
二里頭 lossist alates on pealinnad ja kalmed kavandatud sarnastel põhimõtetel, mida loetlevad 周 ajastu ehitajate käsiraamatud: 《考工記》 , 《魯班經》 . 《詩經》 lauludes õpetatakse, kuidas pööripäeval tähtkujude järgi määrata pealinna ehitamiseks sobiv aeg ja suund.
   Enne kompassi leiutamist määrasid Hiina geomandid maailmakõiksuse jõujooni 天文學 abil jälgides Põhjanaela teed kuukodades 大六壬 ruudustiku abil, millest vanimad on leitud e.m.a 3.saj haudadest. Ka vanimatel magnetkompassidel oli sarnane sihverplaat.
   漢 ajastust pärit 形勢派 suuna geomantia ( 郭璞《葬書》 jms) keskendub maastiku ja ehitiste vormile. 宋 ajastust pärit 理氣派 suuna geomantia ( 九宮飛星圖 jms) keskendub rohkem 羅庚 kompassi 8-le suunale ja kontsentrilistele ringidele.

   風水 lubab saavutada 舒服 mõnusa oleku, kui tegutsetakse kooskõlas ümbritseva keskkonna jõudude liikumisega. Taoliste jõudude sekka kuuluvad ka kadunute hinged jm vaimolendid, mistõttu tuleb ka matuste käigus korraldada nendelegi mõnus rahula, et nende suhtumine oleks elavatele soodne.
   先天八卦 põhjal, milles vastandid paiknevad kompassi vastaskülgedel, korraldatakse kalmud.
   風水 kompasside 後天八卦 põhjal, milles sarnased paiknevad kõrvuti, korraldatakse elamud.

   Tegelik teadmine vee ja tuulte (maa ja tule) liikumisest on vajalik põldude niisutamisel, kuivendamisel, reoveega väetamisel ja varingute vastu kindlustamisel. Surnud maetakse kohtadesse, kus kalmud ei häiri põllundust ega laibad reosta joogivett jne.
   風水 reeglite autoriteet aitab lisaks looduslikele kahjudele vältida ka ühisvara kuritarvitamist ning lihtsustada kokkuleppeid ühistööde ja ühismaade korraldamisel. Ühelt poolt üksikisikud järgivad ise reegleid vältimaks terve kogukonna kahjustamist. Teisalt kuuletuvad leplikult 風水 tundjate nõudmistele.
   Euroopalikust teineteist välistavast +- vastandumisest erinevalt on hiinaliku maailmavaate 陰陽 vastandpoolused teineteisest lahutamatud ja teineteises sisalduvad ning seetõttu ka ühised huvid hõlpsamini põhjendatavad. Sageli otsis külarahvas tülile lepitust kohtu asemel 風水 targa juurest, kes selgitas olukorda kosmiliste reeglite valguses sõnadega, mis kumbagi osapoolt ei süüdistanud ega häbistanud. Samuti on hõlbustanud eri rahvusrühmade erinevad 風水 traditsioonid kompromisse kalmistute vms jagamisel.
   Juba vähemalt 唐 ajastust alates on valitsejad (konfutsianistidest vabariiklaste ja kommunistideni) maha surunud 風水 kosmilisele autoriteedile tuginevat vastuhakku riigivõimule. 風水 jõudude vastu eksimisega seletati kõike: laastavaid taude, suurõnnetusi, rahandust, poliitilisi otsuseid, vaimseid häireid ja isegi vastsündinute sugu.
   Pärast 宋 riigi alistumist mongolitele hakkasid õukondlikud arbujad massiliselt teenindama eraisikuid. See äri levis 清 ajastu lõpul, pärast 川楚白蓮教起義 ja 太平天國運動 mässu mahasurumist, eriti külades - etniliste hiinlaste organiseerimatu vastuhakuna teisitimõtlejate tagakiusamisele.
   鴉片戰爭 oopiumisõdadele järgnenud 百年國恥 allakäigusajandil hakkas mandžude valitsus ise õhutama 風水 nõidust hiina identiteedi kinnitamiseks karistamatute välismaalaste vastu. 義和團運動 mässajate üleskutsel rünnati ebasoodsat 風水 kulgu põhjustavaid kristlikke misjonijaamu jm koloniaalvõimude ehitisi. (1896.a Educational Association of China koosolekul oli P.W.Pitcher tõesti õhutanud sihilikult ehitama 風水 ebausku mõnitavaid mitmekorruselisi läänelikke hooneid.)
   Ka 文化大革命 kultuurirevolutsiooni suutsid 風水 arbujad vaatamata peksmistele ja raamatute põletamisele tänu organiseeritud koguduste puudumisele üsna edukalt üle elada ning 改革開放 reformidele järgnenud individualistlikus edukultuses sai 風水 õnneäri veelgi hoogu juurde, kuigi ebausuline nõustamine on ametlikult keelatud. (2006.a suleti 風水 teenuseid pakkunud Qingdao galerii.) Arhitektidel on ehituspärandit mõjutanud 風水 uurimine siiski lubatud.
   Riiklike huvide nimel isiklikke huve ohverdama veenvast konfutsianismist erinevalt õpetab 風水 võitlema soodsaima paigutuse ja oma isikliku edu eest, mis tuleb alati kellegi teise arvelt. Nii näiteks sunniti 風水 nõuetele toetudes Hongkongi valitsust 石壁水塘 veehoidla ehitamisel kohalike huvidega arvestama. Teisalt on just 風水 autoriteet kaitsnud põlist loodusmaastikku individualistliku ahnitsemise eest.
井田 九州
https://am.wikipedia.org/wiki/%E1%88%B5%E1%8B%95%E1%88%8D:Yugong_Nine_Provinces_Map_%E7%A6%B9%E8%B4%A1%E4%B9%9D%E5%B7%9E%E5%9B%BE.svg

九宮 📖

   Muiste arvati, et Taevaisa 玉皇大帝 saadab Põhjanaelalt taevalikku 氣 hingust jõujooni mööda, mis koonduvad jõgedeks ja mäeahelikeks ning ehitused ja asulad tuleb selle võrgustikuga sobitada. Siis voolab taevane vägi valitseja kaudu tema linna väravatest üle kõigi tema valduste, hoides maad ja ilma tasakaalus ja kooskõlas. Nõunikud lugesid taevastest märkidest jumalikke nõuandeid. Kumerast taevast voolas vägi kandilisele maale. Nelimurkse riigi kese oli keiser.
   Muistsete kõnede kogumiku 《書經》 väitel on Hiina 45 000 釐 suurune ruut, mis jaguneb viieks 500 里 laiuseks vööndiks, mille kaupa kultuur levib rahulikust ja harmoonilisest keskmest järjest metsikumale ja ohtlikumale alale. Ruudust väljaspool elasid barbarid.
   夏 ajastust 周 ajastuni jagati ka Hiina riik (mõisamaade 井田 9 ruudu kombel) 九州 9 maakonnaks


   Üleujutust talitsenud ürgvalitseja 夏禹 olevat Henanis (夏 dünastia viimase 斟鄩 pealinna ja 商 riigi esimese 西亳 pealinna piirkonnas) Kollase jõega ühineva 洛河 jõe pinnale tõusnud hiidkilpkonna kilbil silmanud selle jõe järgi nimetatud 雒書 jõekaarti ehk 9-osalist võluruutu, mis sai mudeliks Hiina (linna, templi ja kalmistu) arhitektidele, geograafidele, 術數 numeroloogidele jm müstikutele. (Salapärased kirjad veest ilmunud padakonna kilbil vist vihjavad tules padakonna kilbile ilmuvatele 甲骨 sõnumitele. Vanimad 9-st suuremad võluruudud on kogutud 宋 riigi arvujadade teoreetiku 楊輝 1275.a käsiraamatusse 《續古摘奇算法》 ja needki koosnevad omakorda väiksematest 雒書 põhimõttel võluruutudest. )
聶崇義《新定三礼图》
   夏 ja 商 linnuste põhiplaan matkis sellist ruudulist maailmamudelit. Müürid suunati Põhjanaela ja lõunapäikese 氣 jõujoonte sihis nagu juba 龍山 kultuuri linnades. Linnuseala jagati 9ks 井 ruuduks. Keskel elasid valitsejad, ümber aga teenrid ning käsitöölised.
   5-3.saj oskustööde käsiraamatu 《考工記》 linnaplaneerimise peatükk kirjeldab 洛書 9-osalise võluruudu mudeli alusel kavandatud näidislinna: Linnas olgu üheksa 9 里 pikkust peateed nii põhjast-lõunasse kui idast-läände. Põhja-lõuna suunalised olgu 9 kaariku laiused. Valitseja esivanemate pühamu olgu lossist vasemal ja maajumala pühamu - paremal. Lossi esine õu ja tagune turg olgu võrdse suurusega. 《考工記》 põhimõtteid võis näha 東周 riigi idapoolses 王城 pealinnas ja 明 ajastu Pekingis.

姜寨遺址、仰韶文化遺存

都市計畫 📖

Hiina vanimad vallikraavid on teada kammkeraamilise 興隆洼 kultuuri asulatest. Majad paiknesid ridadena. (Peamiselt meessoost) surnuid oli maetud otse majadesse koos jadeiit-panuste ja ohvrisigadega. Asula keskel seisis sageli suurem hoone. (Ainult 興隆溝 asulas oli tõendeid hirsikasvatusest, kuid sealgi pärineb enamik tärklisest Indo-Hiina päritolu pisarheinast jm taimedest.)
   紅山 kultuuri elukohtadest eemal asetsev seinamaalingutega koobaspühamu ja paekivist astmikpüramiididega hiiglaslik 50km2 rituaalkompleks on leitud 牛河梁 nekropolist. Ümara taeva ja kandilise maa kujundeid tseremoniaalkeskustes on selgitatud ürgsete 風水 reeglitega.
   Potikedra kasutusele võtnud 仰韶 kultuuri 半坡 asula on üks varasemaid näiteid linna kujunemisest - algselt ühetaoliste külamajade otstarbekohase eristumise kaudu: vallikraaviga piiratud 5 hektarile ehitati 200 ümmargust päikese poole avanevat püstpostidega maakoda ja suur saal. (Hiina vanimad) keraamikaahjud ja kalmistu paiknesid väljaspool kraavi.
   Hiina vanim 夯土 tampsavist müür on leitud hilise 仰韶 kultuuri 西山 kindluse ümbert. Koonilised majad ise olid 1 m sügavusele maasse kaevatud ja punutud seinad saviga kaetud. 53 betoonkõva kivisambaid ja 木骨架 puitsõrestikku kandnud tampsavist alusmüüri on säilinud 商 riigi viimasest pealinnast 殷墟. 2000 e.m.a oli tampsaviehitus Hiinas juba tavaline ning ka 萬里長城 Suure Hiina Müüri vanimad osad rajati juba 戰國 sõdade ajal.
   仰韶 järeltulija - varase metalliaja 龍山 kultuuri moodustas juba erinevate seisuste eri suurusega asulate (<10 000 m2 居, >10 000 m2 邑, >50 000 m2 都) hierarhiline võrk, mille tampsavist müüridega linnadest on leitud 1,5m läbimõõduga kaeve ja savitorustikke. Puhtalt sõjalise otstarbega 戈 tapariistade leiutamine viitab dünastilisele võimuvõitlusele. 龍山 mõju levis 3. aastatuhandel e.m.a haudadesse pandud mustade läikivate pottide näol Shandongist Gansu provintsini, kuni aastatuhande lõpus ilma jahenemise tõttu enamik asulaist hüljati. Suuruselt teise Hiina eelajaloolise linna 城子崖 sisemüürideta (400x500m) 台城 platvormlinnust ümbritsesid põhja-lõuna-ida suunalised 7m kõrgused, all 10m ja ülal 5m paksused kivide või kaigastega täidetud tampsavist müürid ja vallikraav. Põhjamüür jooksis mööda mäenõlvu. Kümned tuhanded elanikud on jätnud 3-6m kultuurikihi. 城子崖 on üks väheseid neoliitilisi asulakohti, kust on leitud (?mets)hobuse luid.
Hilisema (280ha) 陶寺 sisemüürid eraldavad lihtrahva ülemkihist. Üle 1500 matusega 3ha kalmistu panuste lõviosa peitus 9 mehe maalitud hauakambrites: kalliskivid, pronkskkell, parmupill, lokukivi, sangaga savitrumm, krokodillinahast pill jm. Keskmise suurusega haudadesse oli maetud koos panustega värvitud puukirstus. Väikestes haudades panuseid polnud. Lõunamüüri juurest leiti 60m läbimõõduga 3 tasandiline tampsavist poolringjas itta naabermäele avanevate vaateavadega altar või observatoorium. Linnast leiti ka arbumisluid ja keraamikal algelisi 陶文 märke. On arvatud, et mingeid märke võis vaja minna astronoomilise teabe talletamiseks. Hoolimata kritselduste sarnasusest 甲骨文 piltkirjaga, ei pruugi kirjutatu olla veel ürgses hiina keeles, sest nad on leitud 華夏 rahva hilisematest 中國 keskmistest riikidest eemal ida- ja põhjapoolsete 夷 naabrite ääremaadel.

   Hiina suurim eelajalooline linn (400ha) 石峁 asub Ordose kõrbe lõunaserval Lössitasandiku äärel. Erinevalt 龍山 kultuuri savilinnadest Shandongis kaitses seda perifeerset metropoli kaks 2,5m paksust ja üle 400m pikkust kivimüüri. Sisemüür kaunistati lõunamaise jadeiidi, Siberi Okunevi stiilis madude jt koletiste reljeefide ning geomeetrilise ornamendiga. Linnavärava alt leiti 80 (peamiselt tüdrukute) pealuud. Linn sündis jõe kaldal 11 astmelisest (70m kõrgest) kividega toestatud püramiidist. Püramiidi tippu ehitati tampsavist lossid. Siselinna täitsid tihedalt elamud, kalmistud ja töökojad. 石峁 müürid ja bastionid meenutavad pigem Lääne-Aasia linnu. Tolleaegses Hiinas oli see ainulaadne. Esialgu peetigi neid Suure Hiina Müüri varemeiks. Ka 石峁 nukilised pronkskäevõrud, nisu, odra, lamba, kitse ja veisekasvatus pärinevad stepirahvastelt; 龍山 potid ja jadeiit - Hiina 中原 kesktasandikult; alligaatorinahast trummid - Lõuna-Hiinast. 石峁 linnast on leitud vanimad (õhukesest kaardunud luust) parmupillid. Ka jadeiidist 牙璋 palvemõõgad võisid 石峁 aladelt lõunasse (Vietnamini) levida, siis kui 龍山 kultuuri kandjad ilma jahenemise ja kuivenemise tõttu (2000-1700 e.m.a) massiliselt Henani 伊河 ja 洛河 orgudesse pagesid. 石峁 rahvastik oli geneetiliselt lähemal 陝西 põhjaosa 仰韶 kultuurile (ema poolt lähim 陶寺 elanike 龍山 kultuurile) ning tänapäeva põhjahiinlastele, kui tänapäeva muukeelsetele vähemusrahvastele või lõunahiinlastele.
   Erinevalt ajaloolise 商 riigi ja kiviaja kalmistuist paiknevad Hiina 中原 kesktasandiku (Henan> Shanxi, Shaanxi, Hubei) aadli pronksiaega toonud 二里頭 kultuuri Henani keskuse 400 (peamiselt panusteta) hauda juhuslikult kodude, töökodade ja tänavate vahel ning all (harva reas). Sellist elamu- ja kalmistumaa kasutuse sagedast muutust selgitatakse kiiresti vahelduvate sisserändajate masside kirju päritoluga, kelle vahel polnud püsivaid sidemeid. Rikaste suguvõsade haudades oli kinaveriga maalitud puukirstudes vääriskive ja (Hiina vanimaid) mitut rüüpi pronksist valatud (savinõude mustreid matkivaid) rituaalkatlaid, kuid lossi ümbritsev alamrahvas elas edasi kiviajas. Seotud käte ja jalgadega inimohvrite jäänuseid on leitud tseremoniaalala aukudest. Seda (2,4x1,9km) 300ha metropoli ümbritsesid pisikesed < 10ha-sed alevid. Vähearvuka (vist lagunenud 龍山 kultuuri 新砦 linna pronksivalajatest) eliidi tampsavist 12ha rituaalkompleksi ümber kogunes hiilgeajal kuni 24 000 elanikku. Ülemkihi platvorm eraldati hiljem 2m paksuse müüriga. Linnuse 編竹夾泥牆 vahvärk hoonete paigutus sarnaneb 周 aja rituaalehitiste kirjeldustega. Kindluses toodeti ka tseremoniaalrelvi, jadeiidist ja türkiisinkrustreeritud väärisesemeid ning valati savimudeli järgi mitmesuguses vahekorras vasesulamitest tina, plii ja arseeniga: üle 10 sordi anumaid, tööriistu, relvi, kellamänge, loomanägudega tahvleid jms. (Kuumutatava savivormiga keerulist tööjaotust nõudev pronksivalu oli kohalik monopoliseeritud saladus. Mujal valati kivivormidesse ja elitaarset rituaalpronksi tehti üliharva.) Kuid kõrgkuumutatud 灰釉陶 keraamikat toodi sisse mujalt. Linnast leitud savikildudele kritseldatud märkide seost sama piirkonna hilisema 甲骨文 piltkirjaga pole tõestatud. (Vasemaaki ja soola toodi 中條 mägedest.) Kui kindluse hooned olid üle 3000m2 suurused, siis alamad elasid <5m2 maakodades. Selline linnatüüp, kus lihtinimeste elamukvartaleid müüriga ei kaitstud, püsib kogu järgneva aastatuhande. Kindlusest põhja pool asus erikujuliste kümneid kuni sadu m2 haaravate ehitiste ja matustega rituaalala. Linnast leiti ka Hiina vanim (10-20m laiuste) tänavate võrgustik ja 1m rattavahega veoki roopad. (Ajaloolise 商 riigi lõppjärgust leitud esimesed hobukaarikud olid laiemad.) 16.saj keskel e.m.a lahkusid selle arvatavalt 夏 dünastia viimase (? 斟鄩) pealinna oskustöölised 6km kirde pool müüridega kindlustatud 商 riigi 二里崗 kultuuri esimesse (200ha) pealinna 偃师商城 (? 西亳) ja kunagiste pronksikunstnike linnus 洛河 kaldal mandus taas 30ha külaks.
   周 ajastu lõpust pärit 殷墟 nime all tuntud, viimane 商 hõimu pealinn 大邑商 Henani kirdeosas on varaseim ja suurim (30km2) ajalooline linnaase Hiinas ( 《竹書紀年》 ja 《書經》 väitel kuningas 盤庚 aegne, aga 甲骨 arbumiskirjade põhjal - hiljemalt kuningas 武丁 aegne). Tseremoniaalalalt on välja kaevatud u 150 000 (<55 märgiga) arbumiskonti ja üle 80 tampsavist alusmüüri: lossid, altaritega pühamud ja 14 kuninglikku puust hauakambrit (78m2, 3m kõrgused, <13m sügavusel, mitmekümne meetriste kaldteedega 4 ilmakaare suunast, uksega lõunasse, puna-rohe-musta maalingu, kirjade, luust ja merikarbist kaunistustega). Kõige märkimisväärsem on kuningas 武丁 kõrvalnaise 婦好 puutumata haud , milles kirjeldatakse selle kindrali ja ülempreestritari sõjalisi jm saavutusi, millest muud ürikud vaikivad. Muuhulgas leiti 469 pronksnõu, 750 jadeiiteset, 7000 kauriraha, vääriskive, 6 koera- ja 16 (peata või tükeldatud) meeste ning laste luustikku, kellest enamik oli ohverdatud matustest hiljem toimunud mälestustalitustel. Aadli ja alamrahva kalme ning ohvriauke leiti tuhandeid. Ohverdatud olid ka (Hiina vanimad) 2 hobusega kaarikud. Elanikkonna DNA sarnanes tänapäeva põhjahiinlastele, kuid erines lõunahiinlastest oluliselt. Töökodades töödeldi savi, pronksi, jadeiiti ja luud (ka inimluid). 大邑商 meistritele tunnuslikesse savivormidesse valatud pronksanumaid on leitud ka linna väidetavalt hävitanud 周 ülikute hilisematelt 石鼓山 ja 寶雞 kalmistutelt. Kuna 周 vallutajate jäljed ja linnamüür on leidmata, siis on ka arvatud, et väljakaevatu on vaid 商 õukonna kalmistut teenindanud asula.
   周 hõimu pealinn 周原 Shaanxi lääneosas oli (900m kõrgusele merepinnast) 岐山 mäest lõunasse ja 溈水 jõest põhja hoolikalt planeeritud valitseva 商 hõimu viimase 殷墟 pealinna eeskujul põhja-lõuna suunalise 43,5m külgedega 1,3m kõrguse (keraamilise kuivendustorustikuga) tampsavist platvormi ümber. Kesktelje väravajoonel paiknesid maasse kaevatud püstpostidele toetunud peahoone ja tagasaal ning mõlemal küljel 8 vahekäikudega ühendatud ruumi. Peahoone laius 17,2m idast läände (6,1m põhjast-lõunasse). Suurim ülikute 15 eluruumi vundamentidest laius 24m idast läände (15m põhjast-lõunasse). 西戎 rahvaste hävitatud 周原 varemeis on säilinud Hiina vanimad (mitmesuguste kaunistustega) katusekivid. Linnust ümbritsesid võimsatest töökodadest leiti rikkalikult tööriistu ning kivist ja luust pooltooteid. 周 rahva uskumustest, feodaalsest elukorraldusest (retkedest, rendilepingutest, kohtuasjust) ja suhetest keskvalitsuse ning teiste hõimudega saab lugeda 170 000 甲骨 (<30 märgiga) arbumisluult ja tuhandetelt (<284 märgiga) hinnalistelt rituaalkateldelt, mida siit on otsitud juba 漢, 唐, 宋 ja 清 ajal.
   《尚書·洛誥》 väitel 1036.a e.m.a küüditanud 周 võidukas valitseja alistatud 商 aadli koos jumalikku mandaati kinnitava 九鼎 9 ohvrikatlaga nende viimasest 殷墟 pealinnast Henani kirdenurgas 洛河 kaldale rajatud 成周 linna Henani keskosas (夏 dünastia viimase 斟鄩 pealinna ja 商 riigi esimese 西亳 pealinna lähedusse). 成周 arvatakse olnud 《周禮·冬官考工記》 oskustööde käsiraamatus kirjeldatav 洛書 9-osalise võluruudu mudeli alusel kavandatud näidislinn. 1021.a e.m.a ehitati 15km itta sama mudeli põhjal 王城, kuhu laguneva 東周 õukond aastateks 771-510 e.m.a kolis oma esimesest - 犬戎 rahvaste poolt rüüstatud 灃京 pealinnast Shaanxi keskel. Selle väljakaevatud varemeid saab näha 洛陽王城公園 pargis.
   6.saj, kui Hiina oli loodepoolsete rändrahvaste mõjul jõudnud rauaaega, tehti pealinna müürid juba 3 korda paksemaks. Linnad ei kuuletunud enam 周 keskvõimu kehtestatud hierarhilistele piirangutele vaid kasvasid majanduslike ja sõjalistele võimaluste kohaselt. Järgnenud segaduse vabaduses katsetasid kaupmehed, meistrimehed ja õpetlased nüüd lisaks 諸子百家 mõtteteaduslikule mõlgutamisele ka kõikvõimalike arhitektuurilisi ja linnaplaneerimise võtteid. Oluliseks sai hoiatavalt kaugustesse kiikava vahitorniga turuplats. 戰國 sõdade aja linnu kaitsesid kõrgemad müürid, massiivsed väravad ja kindlustornid. Hiinalik riigikorraldus levis Kollase jõe valgalast ka 長江 orgudesse.
   秦 keiser 始皇帝 alistas 戰國七雄 linnad taas keskvõimule alluvasse hierarhiasse ja rüüstatud 東周 pealinna varad viis ajutise 秦 impeeriumi pealinna 咸陽 Shaanxis (西周 impeeriumi esimese pealinna 灃京 ja tänapäeva 西安 lähedal). 王城 asemele asutati 236.a e.m.a 洛陽. Hiinalikku kolmetasandilist 法家 legalistlikku riigikorraldust levitati ka vallutatud Ordose tasandikul ja 嶺南 hilisemal kantoni keelealal.
   Pärast 秦 keisrite hävitustööd ja läbikukkumist püüti 漢 riigis taastada kujuteldavat kuldse 周 aja ühtset hierarhilist kolmikjaotust:
      Iga (u 1500) 縣 maakonna keskele rajati 1×1 里 suurune 城 garnison, mis kontrollis kunagise linnriigi kombel tootmist u 100 elanikuga 村 külades ja alltöövõtjate alevites, mis omakorda koondati 鄕 valdadeks. 8-10 maakonda koondati 郡 kubermanguks ja 12-16 kubermangu koondati 州 provintsiks.
   Toodang liikus garnisonide hierarhiat pidi pealinna. 城 garnisoni raeülema hooleks oli maksukogumine, varude ladustamine, soolamonopol, õigusemõistmine, korravalve, postiteenus, haridus, sotsiaalhoolekanne ja usutalitused. Raekoda asus ida-lääne ja põhja-lõunasuunaliste peatänavate ristmikul. Raekoja peasissekäik avanes linnamüüri lõunavärava poole. Keskväljakut ümbritsesid standardselt paigutatud väravakaared, vahemüürid ja ametihooned: kontorid, saalid, laod, tallid, arhiivid, elamud ja vanglad.
   Keisrivõimu sümboliseeriv pealinn ei kuulunud ühtegi maakonda ega provintsi. 西漢 pealinn 長安 Shaanxis rajati 200.a e.m.a 秦 keisri pealinna 咸陽 kohale (西周 impeeriumi esimese pealinna 灃京 ja tänapäeva 西安 lähedal) ja oli peaaegu 唐 riigi lõpuni maailma suurimaks linnaks. Võimu taastamise järel 23.a m.a.j viidi 東漢 pealinn 洛陽i (東周 riigi langusaegse 王城 pealinna kohale). 洛陽 sai eeskujuks tulevastele pealinnadele.
行政區劃, 聚落
  1. 國 , 京
  2. 州 , 都
  3. 郡 , 市
  4. 縣 , 坊
  5. 鄕 , 牌
  6. 村 , 四合院
   Hiina linnamüüride paksus muutis mõttetuks ka müüre purustavate laskerelvade arendamise (~ 平遥 jt). Kuigi juba stepinomaadide ja maaharijate sümbioosis sündinud 夏家店 kultuuri tiheasulaid piirasid kaljud ja vahitornidega kivimüürid, said tellis- ja kiviehitised tavaliseks alles 唐 ajastul, sest hiinlased eelistasid elada vahetuva elusaine keskel ja igikestvast kivist laoti seni peamiselt surnute haudu. Hiina vanim tellistorn on 北魏 riigi 嵩岳 kloostri pagood. Vanim säilinud (安濟橋) kivisild ehitati 隋 ajastul.

   Kui 1950.date lõpus katkestas 中蘇交惡 tüli naftaimpordi NSVLiidust Hiina, ehitati sovjetlikke vabrikutelliseid ja paneele boikoteerides otse ehitusplatsil tampsavist terve 大慶 revolutsioonilise isemajandava naftalinnaku ühekorruseline elamurajoon. See pidi kõrvaldama 3 lõhet: linna ja küla, tööliste ja talupoegade ning vaimse ja kehalise töö vahel. Meestele pakuti tööd tööstuses ja naistele põllumajanduses. Tampsavi oli ürgvana kohalik oskus ega vajanud väljaõpet ning võimaldas suunata väärtuslikumaid ressursse elamuehituse asemel otse tööstusse.

建築 📖

Puitehitiste savimudeleid on pandud 漢 riigi hauapanusteks, nagu tänapäeval pakutakse 普渡 hingedeajal jm surnutele põletusohvrina 陰司紙 pabermudeleid. 晉 ajastul levisid taolised mudelid 魂瓶 hingeurnide kaantel.

   Vanim tuntud puidust saal on 唐 ajastu 南禪寺 budatemplis. 857.a 佛光寺 budatempli sarikaid hoiavad koos 7 tüüpi 斗拱 tappliidest ja tema 11.saj pagoodis on neid koguni 54 tüüpi.
   Maavärina ajal murdumise vältimiseks jäeti 臺基 saviplatvormile või 柱础 kivisoklile kinnitamata püstsammastele võimalus piisavalt nihkuda. Sõrestiku püsivuse tagavad massiivsed talad ja kaunistatud tappühendused. Hilisematel aegadel hakati üleraiest põhjustatud puidupuudusel ehitama lihtrahvale tellistest ja kivist kandeseinu.

   Lihtrahva katused olid ka ühe kaldega, lossidel ja templitel aga - savikujudega ehitud nõgusalt tõusvate nurkadega. Vihma ja tuletõkkeks kaeti otsanurgad 馬頭牆 astmikviiluga. Ka hiinapärasel katusel võivad olla mitmekordsed 重簷 räästad. Katusekive hoidis paigal dekoratiivsete harjatelliste raskus. Keiserlikud katusekivid võisid olla kuldsed või kollased, lihtrahval rohelised - kujutades nooruslikku elujõulist pambust.
   漢 riigis leiutatud nõgusate viiludega (9 randiga) 歇山頂 kelpkatus levis eriti mongolite 元 dünastiast alates kaubareisijate ja ümberasujate mõjul Mongoolias, Kalmõkkias, Sajaanides, Amuurimaal, (팔작지붕 = 八作지붕) Koreas, (Irimoya 入母屋) Jaapanis, Vietnamis, (torogan, bahay kubo) Filipiinidel, (rumah gadang) Sumatral, (kandyan) Sri-Lankal, (Padmanabhapuram) Indias, Nepaalis, Tiibetis jm: koguni Indoneesia mošeedel ja Tai theravada templitel. Ka hiina budismi algupäraga tõrjemaagilised 石獅 etikulõvid (isane palliga ja paremal emane kurikaga) on levinud kõigis ümbritsevates maades: isegi hindu pühamutes (शेर, সিংহ, சிங்கம்).

中軸線上的建築物有大門、四角攢尖亭、懸山式前堂、假山水池、
八角亭和歇山式後寢。兩側是進深較淺的廊房。

   Hiinalik hoonestuskunst (keisrilossidest kehvikuõuedeni) sobitab iseseisvalt eristuvad lõigud sümmeetrilisse tervikusse. Kõrvalhooned asetsevad vastanduvate tiibadena mõlemal pool peahooneid. Paarisarv ristjooni moodustab paaritu arvu 間 vaheruume. Peauks jääb keskmisse vahesse. Kaitsev hoonestus eraldab inimesed ümbritsevast loodusest.
   Seevastu Hiina aed pakub inimesele turvalise võimaluse ühineda loodusega. Ning aiakunstis hinnatakse loodust matkivat asümmeetriat ja sujuvust. 陽 rahnud kujutavad püsivust ja surematust, 陰 vesi aga olemise voolu ja tühjust.
   Euroopast erinevalt peeti Hiinas kõrgeid ja massiivseid ehitisi tasakaalututeks. Võimsuse mulje saavutati madala ja laiapinnalise hoonestusega.
   Tähtsaimad hooned avanevad ette poole, vähem tähtsad - külgedele ja tähtsusetuimad - taha suunda. Tagumistes ette avanevates tseremoniaalsetes ruumides peetakse riitusi. Keskmine hoov on perele kõige tähtsam; otsmistes hoovides on laoruumid, töökojad ja köögid.
   風水 jm maagilistel põhjustel ei tehta põhjamüüritisse aknaid; ehitatakse väravate ette tõrjemüüre nagu ei suudaks kurjad jõud ümber nurga pöörata; kaunistatakse sissepääsud 門神 ning 福祿壽 kaitsehaldjate või nahkhiirte ja granaatõuntega; ehitatakse hooned tagaküljega mäeveerule ja esiküljega veekogu poole; rajatakse õuedele veesilmi jne. Toetavate jõudude kohalolu püütakse kindlustada maagilisi värve, arve ja ilmakaari valides. Puhta 風水 voo soodustamiseks koristasid ja pühkisid igal varahommikul sulased - õued ja naispere - siseruumid.
   Ühes hoonekompleksis võis elada kuni 5 isaliini pidi seotud põlvkonda, kelle suhteid korraldas valitseva 理學 eetika 5 alluvusvahekorda: ülem-alam, vanem-laps, mees-naine, vanem-noorem sugulane või sõber. Alluv peab olema ustav ja kuulekas, et teine tema heaolu eest hoolt kannaks.
   Vanem põlvkond elas tagumistes kõrvalistes, päikse poole avanevates ruumides. Ida ja läänetiibades elasid nooremad põlved ja onud-tädid. Kompleksi esiotsas elas teenijarahvas.
   Sigimiseas naisi varjati kodumüüride vahele, samas kui meespere väljus tööle või õppima. Päevasel ajal jäeti naised siseruumides rahule ka sugulaste poolt. Koduseinte vahel igavlevad naised õhutasid aga tüli oma küdide seas. Majast väljudes kattis naine näo loori või varrukaga (nagu antiikkreekas).
   Mõrsja kaotas abielludes isakodu kaitse ja teda võidi kuni lapse sünnini kohelda tasuta teenijana, kuni ta võimuvõitluses ise ämma rollini jõudis. Pulmas itkedes valmistub ta lahkuma elavate seast üle 黄河 Toonela jõe otse põrgusse ja võib kosjasobitajaid ning lange lausa needa, kuni jõuab poolele teele isakodust mehekoju.
   Loomulikult eristusid lihtrahva elamutest selgesti nii valitsejate 宮殿 kui vaimulike 廟宇 hooned. Seisusest sõltuvalt piirasid seadused hoonete mõõtmeid ja isegi värvi. Omavoliline norme rikkuv ehitis võis provotseerida naabrite rünnaku, kuna arvati paiskavat ohtlikke 風水 jõude üle kogu ümbruskonna.
   Põhja-Hiinas levis lõunapäikese poole suunatud uste ja akendega neljast küljest külma tuule (ja ühiskonna) eest suletud siseõuega suurpereelamu tüüp (nagu hiljemalt 周 ajastust pärit 四合院).

   Lõuna-Hiina tiheasustuses levis päikese eest varjav kitsas ja kõrge 天井 siseõu, mis tõmbab lämbet õhku korstnana taeva poole ja ümbritsevast varjualusest vilu õhku sisse ning järgides 風水 põhimõtet 「四水歸堂」 kogub vihmavett, et jõukus ei voolaks majast välja. Suurpereelamus võis olla kuni 72 天井 ava.
   Kohalik eripära on muidugi rikkalik: 徽派 - nikerdustega dekoreeritud, 天井 õuede ja 馬頭牆 tuletõkkeviiludega, valgete seinte ja musta katusega suurkaupmeeste häärberid; lössitasandiku 窰洞 - maasoojust ja -jahutust kasutavad savipinda õõnestatud hooviga elamud; 晉商 大院 - suurkaupmeeste kindluskodud; 晉 ajastu rünnakute eest 江西 kaudu Lõuna-Hiina mägedesse pagenud 客家 hakka hõimude 土樓 ja 圍龍屋 kontsentrilised kindluskülad; ammu enne 晉 riigi lagunemist vanahiina keele üle võtnud ja hiljem Kagu-Fujianist üle India- ja Vaikse Ookeani levinud Austroneesia-Austroaasia algupära 閩南 bânlâm hõimude üleskaarduvad kirevate nikerdustega 燕尾脊 katusenurgad, mitmevärvilised 剪瓷雕 portselaniga kaunistatud (lohede, taimede jm) skulptuurid piitadel ja katuseharjadel; 嶺南 kantoni keeleala rohelistest tellistest jm niiskusttaluvast materjalist kahvatute 三間兩廊 hoonete: rõdud, sambad, nikerdused, kujud, valumalm, 隘門 kitsenevad turvauksed, väiksed laealused turvaaknad, katuseaknad, päikest varjavad 鑊耳 kõrvad katuseharja otstes, 冷巷 jahutavad vahekäigud, 蠔殼 merikarpidest seinad, 明 ajastu välishiinlaste rahastatud betoonist meetripaksuste seintega 碉楼 kindlustornid; (Lõuna-Hiina kantoni ja min-keelteala hiinastati 唐-宋 ajavahemikul ja hiinapärastele kultuurinähtustele viidatakse 唐-eesliitega nii jaapani, kantoni, min kui riukiu keeltes.)
  
  


T.II.4 keiserlik teadus   <   <     目錄 sisukord     >   >  


Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

T.II.2 kirjandus

Image
T.II.2. 擬把疏狂圖一醉，對酒當歌，強樂還無味。 Tahaks end purupurju juua ja joomalaulust rõõmu leida, aga sunnitud õnn on mage. ( 柳永《蝶戀花》 ) 趙元任《施氏食獅史》 石室詩士施氏，嗜獅，誓食十獅。 氏時時適市視獅。 十時，適十獅適市。 是時，適施氏適市。 氏視是十獅，恃矢勢，使是十獅逝世。 氏拾是十獅屍，適石室。 石室濕，氏使侍拭石室。 石室拭，氏始試食是十獅。 食時，始識是十獅屍，實十石獅屍。 試釋是事。 ----- T.II.2.1 發音 詩歌 📖 Vanahiina värsimõõdu ühikuks on silp, mis enamasti väljendab üht sõna või nime ja on kirjutatud ühe märgiga. Üks värss hõlmab terviklikku lauseosa. Värsid rühmituvad salmideks. Naabervärsid riimuvad tavaliselt paariti, sarnanevad lauseliikmete järjestuse poolest ja on vastanduvad, võrreldavad või täiendavad sisulise tähenduse poolest. Sageli võib värsipaari üks osa osundada tuntud kirjandusteost või kõnekäändu. Oma osa luuleelamusele annab ka hiina kirjamärkide kuju. Juba 五代 ajastust on pärit komme riputada ilukirjas 對聯 värsipaari osapooli teine teisele poole ust.     Hiina luulet esitati algselt lauldes tuntud viisidel. Selle viisi ja värsi...
Read more

T.II.4 teadus

Image
T.II.4. 知可以戰與不可戰者勝。 Võidab see, kes teab millal võidelda ja millal mitte. ( 《 永樂大典 · 卷之八千三百三十九 · 兵 》 ) 南管 梨園戲 《艷歌行--漢唐樂府》 《關雎》 關關雎鳩，在河之洲。 窈窕淑女，君子好逑。 參差荇菜，左右流之。 窈窕淑女，寤寐求之。 求之不得，寤寐思服。 悠哉悠哉，輾轉反側。 參差荇菜，左右采之。 窈窕淑女，琴瑟友之。 參差荇菜，左右芼之。 窈窕淑女，鐘鼓樂之。 ----- T.II.4.1 音樂學 📖 朱載堉 《六代小舞譜》、《小舞鄉樂譜》、《二俏綴兆圖》、《靈星小舞譜》 Hiina luulet esitati lauldes, silbitoonidega sobivatel viisidel (pillide ning tantsu saatel). 周 ajastu vanimast 《樂經》 muusikaõpikust on järel vaid katked: 《大司樂之職》 , 《樂記》 jm. Esimesed euroopa muusika õpikud 《律呂纂要》 ja 《律呂正義·續編》 kirjutati 17.saj 清 keisri 康熙帝 tellimusel, kes muretses misjonäridelt ka oreleid ja klavessiine. Prantsuse jesuiidi Jean Joseph Marie Amiot tõlgitud 《古樂經傳》 tekitas omakorda huvipuhangu Hiina muusikaklassika vastu valgustusaegses Euroopas. 音階 📖 Kuigi 明 prints 朱載堉 arvutas võrdtempereeritud häälestuse juba 1584.a (ja hollandlane Simon Stevin 1585.a), ...
Read more

I.3. hind

Image
I.3. 买卖 kaubandus I.3.1 复习 Vali õige vastus ja õpi soravalt hääldama! 三千零三 3000 03, 3 003 三万零三百零三 30000 0 300 03, 30 303 I.3.2 拼音 täishäälikud Pane tähele, et i mõjutab nii eelnenud kui ka järgneva täishääliku kõla. Kuna silbi algust kipuvad hiinlases hääldama tugevalt ja silbi lõppu nõrgalt, siis teise täishääliku järel on i nõrgemalt kuulda ning kõlab pisut eesti keele "e" moodi.      i kõrval hääldatakse teist täishäälikut peenemalt ja hammaste pool. Tuleta meelde, et eelnenud täishääliku kõla muutsid ka silbi lõpu n ja ng . a ai [ɛi] - hääldub umbes nagu eesti keele "äe":      百 bǎi, 在 zài, 再 zài, 还 hái = veel, an [ɛn] - hääldub umbes nagu eesti keele "än":      三 sān, 万 wàn, 半 bàn = pool, 班 bān = rühm, ian [jɛn] - hääldub juba peaaegu nagu "ien":      点 diǎn, 现 xiàn, 见 jiàn, 千 qiān, 钱 qián = raha, Kuid mujal...
Read more