T.II.6. kordamine
T.II.6. 複習
天下興亡匹夫有責
顧炎武
《日知錄·正始》
- - - - -
T.II.6.0 語法
- vanapärane grammatika tänapäeva keeles
- 熟語 kõnekujundid
- osundused, vihjed, otsene ja kaudne kõne
-
lauseliikmed
levinum sõnavara, mis aitab teksti liigendada - lauseliigid
- asendamine, osutamine, nimetamine
T.II.6.1 語音
漢語來源
中古漢語
Hiina luulet esitati algselt lauldes tuntud viisidel. Selle viisi ja värsimõõdu reeglid määrasid nii 平仄 silbitoonide kui pauside paiknemise. Sageli nimetati värsimõõtu ja meloodiaskeemi juba luuletuse pealkirjas. Meie regivärsile sarnaselt kasutati nii grammatika kui sõnastuse poolest vanapärastatud keelt. 隋 riigis põhjapoolset ja lõuanpoolset hääldust ühendades konstrueeritud ühishiina 《切韻》 riimiõpetusele tuginevat luuletraditsiooni nimetatakse ka "keskhiina keeleks" ning 宋 riigi lõpu 韻圖 riimitabelite traditsiooni "hiliseks keskhiina keeleks".Riimuvateks peetud silpide esimene kaas- ja täishäälik võisid erineda, kuid viimane täis- ja kaashäälik pidid ühtima: xi/ong ~ zh/ong. Riimitabelite põhjal seatud 平水韻 riimid erinesid aga vägagi nii tänapäevasest kui tollasest kõnekeelest. Arvatavasti koondas see riimiõpetus rohkem (eri murretest pärit) hääldusnüansse, kui kunagi üheski kõneldud murdes on olnud.
9.saj "hilise keskhiina" keele oletatavast 共通語 segamurdest tavatsevad teadlased tuletada häälikuajaloo enamikule hiina keelerühma murretele peale Austroneesia-Austroaasia algupära Kagu-Fujiani 閩南 bânlâm ehk "minnan" ja teiste 閩 "min" hõimude keelte, kes võtsid veel varasema 2.saj 東漢 keelevormi omaks ammu enne 晉 riigi lagunemist. Igal juhul 晉 riigi hävitamise ajal 307.a Shanxi provintsist Nankingi pagenud daoistlik poeet, ajaloolane ja 風水 posija 郭璞 rõhutas juba 4.saj 江東 piirkonna 吳語 keele eripära.
閩 rühma 原始閩語 *algkeelt enam ei mõjutanud 7.saj 東漢 keele häälikumuutus -
[tagavokaalses silbis, j ees] /p, pʰ, b, m/ > /f, f, bv, w/:
微 "vanahiina" *mɯl > "keskhiina" mj+j> minnan: bî, mindong: mì, kantoni: mei4, putonghua: wēi,
birma: မွေ့ mwe; vietnami: vi, korea: mi, jaapani: mi (varasem), bi (hilisem);
閩 keeled on säilitanud ka 東漢 keelest vanemaid jälgi Kagu-Aasia keeleliidule tunnuslikest eelsilpidest. See näitab, et 閩 keeled võisid eristuda juba 西漢 ajastu lõpul pärast pärismaalaste 閩越 riigi langemist, kuna 閩 keeltes ei kajastu ka 東漢 luule riime 西漢 luulest eristavad muutused, mille tõttu 東漢 keeles ei eristatud k ega g järel enam *-je ega *-jaj diftongi jms.
Ka korea, jaapani ja vietnami keel on laenanud hulga 漢字詞 sõnu just "keskhiina" ajajärgu varasemast - 漢 soost valitsejate riigist (sellest ka nimetus 漢字). Varasemad laenud saadi juba varem kui 重紐 foneemide eristamine KOGU hiina keelerühmas kadus.
Shanghai kandi 吳語 ehk wu *algkeel võis eristuda 隋 ajastu eel - u 6.saj ning mandariini murded levisid lõunasse alles 13.saj 元 mongolite võimu ajal. Võimukeskuste vahetumise ja rändelainete tõttu on hiina keelerühma keeled laenanud teineteiselt juba olemasolevaid sõnu uues häälduses ning (nagu jaapani 漢字 puhul) võib samal kirjamärgil olla palju eri aegadel omandatud kõne- ja kirjakeelseid 文白異讀 hääldusi, mis võivad keeleajaloo rekonstrueerijaid eksitada (näiteks luuletaja 李白 nime koolitatud hääldus on Lǐ Bó aga rahvalik Lǐ Bái).
"Hilisele keskhiina" keelele üpris sarnasena on püsinud 唐-宋 ajavahemikul jäädavalt hiinastatud Lõuna-Hiina 嶺南 piirkonnas kujunenud kantoni keel, milles hiinapärastele kultuurinähtustele viidataksegi 唐-eesliitega. Seda eristab hiina riigikeelest: kordi rohkem ühesilbilisi sõnu võimaldav hääliku ja toonikombinatsioonide hulk, suur alguskonsonante aga väike lõpukonsonantide arv jne.
1000 a eest 嶺南 piirkonda kantoni *algkeele alale jõudnud silbitoonide jagunemise järel kujunes "keskhiina" 3st silpe eristavast toonist kantoni keele 9 tooni. Kuna üle Kagu-Aasia levis heliliste sulghäälikutega (b, d, g) kaasnenud üldine silbitooni madaldamine, oli kadunud helilisuse roll silpide eristamisel. Vanapärases xiang ehk 婁邵片 keeles tänaseni säilinud helilised silbialguse sulghäälikud jagunesid hiina keelerühma põhialal silbitoonist sõltuvalt kas helituteks või aspireerituteks ning hoopis 3 madalamalt algavat tooni said seetõttu silpe eristava tähtsuse. Kõrge 陰 ja madala 陽 silbitooni vahel jagunesid ka helitute sulghäälikutega (p, t, k) lõppevad silbid, mille toonierinevusel "keskhiina keeles" polnud mingit tähtsust olnud. 1161.a 《韻鏡》 riimitabelites kirjeldatud "keskhiina" 36 聲母 alguskonsonandist jäid kantoni keelde vaid pooled 19 (52,8%), kuid madalama registri silbitoonide lisandumise tõttu lisandus ka võimalike silpide arv u 2 korda. Põhja ja lõuna luuletraditsioonidest 《廣韻》 riimisõnastikku kokku kogutud 3 874-st silbiga võrreldes on kantoni keeles siiski ainult 2 200 silpi.
Taoline toonide kõrgenemine helitu häälikuga algavates silpides arenes igas piirkonnas erinevalt. Shanghai 滬語 wu keele loomuliku lihtsustumise (ja muukeelsete sisserändajate ebapiisava keeleõppe) käigus kahanes silpide arv 700ni. Seevastu 20.saj alul Han rahvuslaste loodud kunstilises Hiina riigikeeles 普通話 suudeti eri piirkondade mandariini murrete foneetilise rikkuse teadliku kombineerimise teel kasvatada võimalike silpide arv 1 300ni. Kuna märkide häälduse valisid eri piirkondade esindajad hääletuse teel, siis ei ole ka hiina riigikeelte silbilõpu konsonandid "keskhiina" riimidest reeglipäraselt tuletatavad. Toonimuutused on reeglipärasemad kuid keerulised:
- H tähisega laskuv toon 去 ei jagunenud vaid on säilinud tänapäeva hiina keeles 4. tooni kujul: 罵 51.
- X tähisega tõusev toon 上
- Helitute häälikutega lõppenud silpide katketoon 入
- Muude silpide püsiv toon 平
"Keskhiina" keele kiire muutumine on nähtav võõrsõnade ja võõrnimede transkribeerimise muutumisest. Kui 唐 ajastu algul transkribeeriti /m n ŋ/-ga Sanskriti nasaale (/m n ŋ .../), siis hiljem transkribeeriti nendega juba Sanskriti aspireerimata helilisi klusiile (/b d ɡ/), mille põhjal võib arvata, et hilisemas Loode-Hiina keeles olid /m n ŋ/ muutunud prenasaalklusiilideks /ᵐb ⁿd ᵑɡ/. 《漢書·卷九十六上西域傳·皮山國》 kroonikud ( 匈奴 soost 班彪 ja ta lapsed: õde-venda 班固 ja 班昭) transkribeerisid m.a.j 100 paiku Aleksandriat kui 烏弋山離 'u yik srean lje. Selle rekonstrueeris "vanahiina keelde" Pulleyblank kui *ʔa-ljək-srjan-rjaj, ning Zhengzhang kui *qaː lɯɡ sreːn rel. Pulleyblank märkas ka, et veel vanemas keeles transkribeeriti ...s lõpulisi võõrnimesid laskuva 去 tooniga.
反切
Vanim teadaolev häälduse põhjal märke järjestanud sõnaraamat 聲類 koostati 230 m.a.j 曹魏 riigis. Selle 11 520 märki oli jagatud 10 köitesse vastavalt alguskaashääliku helilisusele ja 5 pentatoonilisele heliastmele (do-re-mi-sol-la) silbitoonide põhjal, kuid pärast 13. saj on tast säilinud vaid lühilõike teistes teostes. (Varasemates sõnaraamatutes järjestati märke mõisteliste valdkondade või märgi tähendusliku osa põhjal.)Järgnevate sajandite killustunud Hiinas hindasid pühakirjade ettelugejad põhjapoolsetel maadel enim Luoyangi ja lõunas - Nanjingi keelekorraldajate koostatud 韻書 riimisõnastikke. 601.a m.a.j kombineeriti Hiina taasühendanud 隋 riigis põhjapoolse Luoyangi ja lõuanpoolse Nanjingi traditsiooni põhjal 6 varasema sõnaraamatu 12 158 märki selgitav kunstlik ühishiina riimiõpetus 《切韻》 , mille põhimõtted püsisid au sees suures joones kuni 20. sajandini. Hilisemad õpetlased tuginevad selle kirjatöö (suuremat osa Lõuna-Hiinast ühendanud 宋 riigis 1007. m.a.j koostatud) 26 194 märki selgitavale täiendatud väljaandele 《廣韻》 .
1161.a 宋 riigist pärinevad ka varaseimad säilinud (arvatavasti budistlike sanskriti Siddhaṃ 𑖭𑖰𑖟𑖿𑖠𑖽 silbitabelite eeskujul koostatud) 韻圖 riimitabelid. Neis kirjeldatakse ka täpsemalt (36 kaashääliku) tolleaegset hääldamist. Samakõlaliste silpide kõiki homofoone esindab tabelis ainult üks märk ja puuduvad sõnaseletused.
Kogu see hiina riimiõpetusse sajandite jooksul kogutud teabe hulk jätab mulje, nagu saaks selle abil taastada mingisugust hiina keelerühma *algkeelt ja seda on üritatudki teha, aga on ka ilmselge, et see 語音重建 ei ole võimalik.
Esiteks pole see reeglistik vähemalt tänapäeval lõpuni arusaadav. Silpe jagatakse rangelt rühmadesse kohati arusaamatutel põhimõtetel. Võib-olla polnud juba riimitabelite koostajate jaoks ennemuistne õpetus enam kuigi arusaadav ning nad üritasid ise leiutada põhimõtteid 隋 ajal konstrueeritud sõnastike tõlgendamiseks oma 宋 ajastu häälduse põhjal mõistetavasse süsteemi. Mõnedki nüansid on tänapäeval raskesti tõlgendatavad: näiteks 重紐 foneemid, mis eristuvad selgemini korea, jaapani ja vietnami keelde laenatud 漢字詞 sõnades, kui tänapäeva hiina murretes.
Teiseks on riimisõnastikud ja -tabelid koostatud sedavõrd erinevatel aegadel erinevates kohtades, et päris kindlasti oli ka nende koostajate keelekogemus väga erinev ning nende põhjal ei saa kuidagi taastada mingit üht muistset keelt. On väga hästi teada, et isegi ühishiina riimiõpetuse alustala 切韻 loodi juba algusest peale põhja- ja lõunapoolseid traditsioone teadlikult segades (nagu on loodud piirkondlikke jooni segades ka enamik teisi reeglistatud kirjakeeli).
Kolmandaks ei olnud riimiõpetuse eesmärk mitte tolleaegse keele häälduse täpne salvestamine, vaid hõlbustada ametnikuks pürgijatele tehniliste oskuste omandamist stiilipuhtaks luuletamiseks (nagu Euroopa klassitsistliku luule meetod: Nicolas Boileau "Luulekunst" jms). Eesmärk oli, et reeglipäraselt loodud luule kõlaks kaunilt riimiõpiku koostaja tarvitatud murdes loetuna, kuid hinnatumad luulepalad kõlavad hästi ka tänapäeval (näiteks: 靜夜思 ).
Niisiis saab riimiõpetuse põhjal pakkuda välja mitmeid tõepärasena tunduvaid oletusi hiina keele ajaloo kohta, kuid ei saa taastada mingi ajajärgu mingi kindla piirkonna suulist keelt (sama kehtib ka teiste nn *algkeelte "rekonstrueerimise" kohta).
Baxter'i transkriptsioon ei üritagi muistset hääldust taastada vaid kuvab võimalikult täielikult riimiõpetusest pärinevat teavet.
Oletatavate *algvormide rekonstrueerimine tugineb säilinud hiina keelerühma murrete hääldusele, vanematest hiina keeltest teistesse keeltesse laenatud sõnadele ning (秦篆 kirjaviisi 《說文解字》 jt sõnaraamatutes kirjeldatud) kirjamärkide häälduslikele osadele lisaks ka riimiõpetuses kasutatud 反切 kirjaviisile, kus esimese märgi alguskaashäälikuga ühtib kirjeldatava silbi alguskaashäälik ja teise märgi riimuv lõpuosa ühtib kirjeldatava silbi alguskaashäälikule järgneva osaga.
Fanqie kirjaviisi põhjal koostas filosoof 章炳麟 1913. a paiku tollase noore Hiina Vabariigi haridusministeeriumi algatusel 注音符號 foneetilise kirja, mida tänini tarvitatakse (Jaapani 振り仮名 eeskujul) Taivani algkoolides, lasteajakirjanduses, arvutiklahvistikul, sõnaraamatutes, tänavakunstis ja isegi Guizhou provntsi hmu ning gejia vähemuskeelte kirjutamiseks.
Nagu näha, on rekonstruktoritel siiski ülimalt raske arvestada sellega, mis ajajärgul ja kus piirkonnas täpsemalt mingi märk loodi ning kui suurel määral üldse uue märgi hääldus tema häälduslikule osale tollal sarnanes. Seda enam, et nii märke ku sõnu on laenatud ühest keelest teise (näiteks isegi Jaapanisse ja sealt omakorda tagasi). Pealegi paljud sõnad pärinevad hoopis hiinlastele eelnenud pärismaalastelt või naaberrahvastelt. Näiteks mongolite tõhusa postiteenuse mälestuseks on ᠵᠠᠮ /ǰam/ laenatud nii eesti keelde ("jaam") kui ka hiina keelde 站 .
Kõige selle tõttu pole mõtet vanema hiina kirjakeele õppimisel liigselt pühenduda kirjutatu hääldamise "selgeks" õppimisele ning ega selles keeles polekski suurt kellegagi rääkida.
(Vanahiina keeltes täiesti võhik jaapanlane ei pruugi vanu hiina tekste mõista halvemini asjatundmatust hiinlasest. Pole oluline, kuidas kumbki märke hääldab. Mõistelist kirja saab aga lugeda ka eesti keeles: 千 tuhande 里 penikoorma 之 - 行 retk 始 algab 於 - 足 jalge 下 alt. [老子《道德經》])
Ajaloolistel põhjustel raskendaks öeldust arusaamist (ülipüüdlikust hääldusest hoolimata) äärmuseni nii samakõlaliste sõnade tohutu hulk, kui eelkõige efektse visuaalse esituse tarvis välja kujunenud napp ja mitmeti tõlgendatav grammatiline vorm.
Kaasaegsest teaduslikust olemuslikke seoseid otsivast kategoriseerimisest erinevalt ongi hiina traditsioonis infot klassifitseeritud praktiliselt (st visuaalselt meeldejäävalt) - silmatorkavate tunnuste: arvu, värvi, kuju, suuna vm mulje põhjal rühmitades (ja 術數 nummerdades), nagu pedantse teadusterminoloogia eelsel ajastul toimus kõigis loomulikes keeltes: kilpkonn (ei ole konn), kaheksajalg (ei ole 8 jalaga), põhjanael (ei ole nael millegi põhjas), elulõng (ei ole lõng) jne.
Siiski on ajuvigastustega jaapanlaste lugemishäiretest selgunud, et mõistelisi 漢字 kanji ja häälduslikke 仮名 kana märke tõlgendavad erinevad ajuosad ja see põhjustab hiinaliku mõtteviisi olemusliku erinevuse foneetilisi kirju tarvitavatest kultuuridest, sest kõiges kaldutakse enam toetuma kujundeid loovale ajupoolkerale. (Vasak ajupoolkera foneetilisi kirjatähti, antonüüme ega alammõisteid ära ei tunne.) Lisaks visualiseerivale sümbolkirjale säilitab hiina kirjavara ka kirjakunsti eelse visualiseeriva sõnakunsti mälutehnilisi võtteid: arvuline rütm, näitlikud kujundid, kindlakskujunenud struktuurid (~ 駢文 ) jms.
.png "Phagspa kirjas hiina keel")
上古漢語
"Keskhiina" keele riimiõpetuses erinevalt transkribeeritud kuid samade 聲符 häälduslike osadega kirjamärkide põhjal rekonstrueeritud *algkeelt nimetatakse "vanahiina keeleks", kuigi on selge, et nii tohutul maa-alal 1250.a-st e.m.a 601.a-ni m.a.j ei kõneldud ligilähedaseltki ühtses ja muutumatus keeles, millest oleks praegused hiina keelerühma liikmed saanud mingil mõistatuslikul põhjusel "lahkneda". Ühegi algkeele puhul polegi tegu mitte keelega vaid keeleajaloolaste mõtete kogumiga. Eksitav "algkeele" mõiste on jäänuk 19.saj valgustatud positivistide liigenesekindlast lootusest, et nad on kohe-kohe võimelised kõik maailma teadmised kirja panema ja kadunud keele taastamine on lapsemäng.Ajalugu näitab, et riigiülest ühtset keelt ei õnnestunud alistatud õpetlaste ja nende raamatute laushävitamisest hoolimata kehtestada ka kogu muu kultuurilise mitmekesisuse hävitanud 秦 keisritel ning Hiina Rahvavabariigil on 20.saj vahenditega, kohustusliku koolihariduse ja vähemuste sundümberõppe käigus kulunud 普通話 läbisurumiseks üle sajandi.
Tõsiseltvõetavad keeleajaloolased räägivad mitmetest keeltest:
- Pronksiaegse 商 riigi 甲骨 arbumiskirjade keel 12-11.saj e.m.a;
- 西周 pronkskirjade keel 10-9.saj e.m.a;
- Menciuse poolt barbaarseks sõimatud 楚 keel 11-3.saj e.m.a;
- 秦 keisri korraldatud raamatute põletamisest pääsenud 古文經 vanas kirjas raamatute 東周 haritlaskeel 雅言 8-3.saj e.m.a;
- 秦 keisri korraldatud õpetlaste hukkamisest pääsenud 今文經學 "uuendusmeelsete" konfutsianistide poolt 漢 ajastul kohendatud 春秋 aja klassikuid matkiv (ka Vietnamis, Jaapanis, Koreas jm kasutatud) diplomaatiakeel 文言文 ehk 漢文 5.saj e.m.a - 20.saj m.a.j;
- 《爾雅》 entsüklopeedia 西漢 riigikeel 3-4.saj e.m.a;
- 揚子《方言》 murrete sõnastikus kirjeldatud 蜀 riigi 巴蜀語 1-13.saj m.a.j;
- 《釋名》 ja 《說文解字》 sõnaraamatutest ja tõlgitud budistlikust kirjandusest tuntud 東漢 riigi lingua franca 通語 1-3.saj;
- Põhja-Hiina ühiskeelele aluse pannud Gansu ja Shaanxi murded ( 唐 riigi varastes kirjutistes) u 400 m.a.j;
- 601.a m.a.j 隋 riigis põhjapoolse Luoyangi ja lõuanpoolse Nanjingi traditsioonidest kombineeritud 《切韻》 kunstlikult vanapärastatud ühishiina riimiõpetus ehk "varane keskhiina keel";
- 1161.a 《韻鏡》 riimitabelites täpsustatud 宋 ajastu riimiõpetus ehk "hiline keskhiina keel";
- 金 mandžu ja 元 mongoli riigis levitatud, Hiina 中原 kesktasandiku segamurdes 雜劇 rahvaooperite 元曲 luule (mongoli impeeriumi rahvastele loodud foneetilises 蒙古新字 ehk Phagspa foneetilises kirjas talletatud 《蒙古字韻》 ja) 《中原音韻》 riimiõpetuses säilinud 漢兒言語 "varane mandariini" ehk põhjahiina suhtlemiskeel 12–15.saj;
- 1642.a 《韻略滙通》 riimiõpetuses, Korea (üsna erineva hääldusega) 1455.a 《洪武正韻譯訓》 ja 1517.a 《四聲通解》 riimiõpetustes, 1583–1588.a 羅明堅 portugali-hiina sõnaraamatus "Dicionário Português-Chinês" ja 1703.a 萬濟國 hispaaniakeelses hiina keele grammatikas "Arte de la lengua mandarina" talletatud "keskmandariini" ametikeel (Nankingi hääldusega) 1455–1795.a (Portugalikeelne mandarim on sanskriti päritolu nimetus India ja Hiina mõjupiirkondade haritlaste kohta.);
- 1728.a 清 riigi 雍正帝 keisri 《正音上諭》 käsul kuid kohalike annetuste kulul rajatud häälduse parandamise koolides ametnikele õpetatud 官話 oli suuliseks ametikeeleks (mandžu keele ja vanapärase 文言文 kirjakeele kõrval) kuni 1932.a kodanlikus vabariigis Pekingi häälduse põhjal üllitatud 《國音常用字彙》 õigekeelsussõnaraamatuni.
"Rekonstrueerijad" arvavad "vanahiina" keelt (või pigem keeli) olnud "keskhiina" keelest üpris erinev(ad) ja sarnanenud enam vanapärasele khmeri ja tiibeti kirjakeelele, mille häälikukombinatsioonide hulk võimaldab hiina riigikeelest kordi rohkem ühesilbilisi sõnu, kuna nii algus- kui lõpukonsonantide ja konsonantühendite paljusus korvas silbitoonide puudumise. (Silbi ette või taha liidetud konsonantidega tuletati uusi mõisteid jms.)
Keele loomuliku lihtsustumise (ja allutatud muukeelsete rahvamasside ebapiisava keeleõppe) käigus vaesunud konsonantide hulga korvas hiljem aga rikastunud silbitoonide süsteem.
-
Murrete ja laenude põhjal võib arvata, et riimitabelites (keeletipu) palataalkonsonantidega (t, n, l ...) algavad silbid algasid varem (keelepära) velaarkonsonantidega (k, g, ng ...).
näiteks: [ 熱 nyet (vietnami: nhiệt, hakka: ngiad6, wu: 8gniq) <*ngjet
- Arvatavasti vietnami keelde laenati see sõna sellisel ajal ja sellisest kohast, kus see muutus oli juba toimunud, aga g sai säilida mõnes sellises murrakus, mis oli selle muutuse ajaks sellest kohast juba eemal. ]
[ 支 tsye (vietnami: chi, giê; hakka: zi1, gi1; wu: 1tsy) <*kje
aga: 技 gjeX (vietnami: kĩ, kỹ; hakka: ki1; kantoni: gei6; wu: 6ji) <*grjeʔ
- Arvatavasti j ees oli veel midagi, mis takistas g peenenemist ja muutumist ts-ks. ] -
[
厚 huwX, huwH (minnan: kāu;
vietnami: hậu;
jaapani: gu;
hakka: hêu4;
kantoni: hau6;
wu: 6gheu)
<*ɡoːʔ
aga: 後 huwX, huwH (minnan: āu; vietnami: hậu; jaapani: gu; hakka: hêu4; kantoni: hau6; wu: 6gheu) <*ɢoːʔ
- Arvatavasti pärast minnan (jt 閩 "min" keelte) eristumist sarnastus (kurgu) ɢ tagavokaalsete silpide algusest ɦ häälikuga. ]
Näiteks arvatakse, et silbialguse konsonandi järele (silbi sisse) liitunud infiks <r> tuletas pikemalt kestvaid muutusi või korduvaid tegevusi (~ hüpLEmine, punaSTAmine) ja hiljem see <r> ühines eenenud konsonandiga, muutes selle retrofleksseks (kurgu poole pööratud keeleotsaga hääldatuks nagu tänapäeva hiina keeles: re, she, che, zhe); seejuures muutis ta ka järgnenud täishäälikut.
Näiteks: [化 xwaeH < *qʷʰˤ<r>aj-s "moondamine, sulamine" ]
Sama sõna on *rekonstrueeritud ka teisiti: [化 xwaeH < *hŋʷraːls "moondamine, sulamine" ]
Sellest omakorda olevat tuletatud [瓦 ngwaeX < *ŋʷraːlʔ "moondunud, sulanud" ]
Põhjustav ehk kausatiivne eesliide *h on eemaldatud ja laskuva 去 tooniga *s liite asemele on lisatud enesekohane tõusva 上 tooniga *ʔ liide: *hŋʷraːls > *ŋʷraːlʔ.
(Kumbki rekonstruktsioon ei pruugi tõsi ega vale olla, aga mõlemad variandid samaaegselt ühes keeles võimalikud ei ole. Küll aga võib neist üks kirjeldada hilisemat ja teine varasemat arengut.)
Arvatakse, et silpe eristavad toonid kujunesid (nagu Vietnami keeleski) kaduvate tuletusliidete asemele: *s liide asendunud laskuva tooniga ja *ʔ liide asendunud tõusva tooniga. Ülejäänud silpidel oli (värsijala kandev ehk 平) püsiv toon. Kuna toonid on jäänukid tuletusliidetest, siis eristuvadki samast tüvest tuletatud mõisted sageli tooni poolest.
Näiteks: *ʔ liitega [買 meaX < *mˤrajʔ "ostmine" ]
*s liitega [賣 meaH < *mˤrajʔ-s "müümine" ]
Hiljem eristus ka helitute häälikutega lõppenud silpide katketoon 入. ( 《詩經》 luules riimuvad ...k lõpulised silbid tõusva 上 tooniga, mida seostatakse *ʔ liitega ning ka 閩 jt keeltes on tõusva tooniga silbi lõpus ʔ. ) Seevastu on arvatud, et helilised sulghäälikud (*-d, *-ɡ) olevat silbi lõpust kadudes jätnud järele laskuva tooni H. (Rekonstruktsioonides on neile lisatud s.)
閩 keelte ja riimitabelite ühisest eelkäijast vanemaid keelevorme saab aga tuletada riimiõpetuse eelsete hiina kirjamärkide 聲符 häälduslikke osi (ning 《詩經》 jm luule põhjal tuletatud 31 või 50 諧聲 riimirühma) Hiina-Tiibeti keelerühma kaugemate sugulaskeeltega võrreldes. ( 閩 keeltega sarnaseid ja vanemaid vorme on tuletatud ka Hunanis tunnustamata 瓦乡 ja Guizhous ametlikult mandžudena käsitletava 蔡家 jt väikerahvaste keeltest.)
Näiteks:
Järgmised sõnad tuletatakse Hiina-Tiibeti ühistüvest *g/s-lwat "(kotist vm) vabaks libisema"
[蛻 sywejH < *hljods, dwajH < *l'oːds, thwaH < *l̥ʰoːds "kestumine, (liblikanukul) nahast välja pugemine" ],
[脫 dwat < *l'oːd, thwat < *l̥ʰoːd "(rõivaste) lõdvendamine, seljast või jalast võtmine" (tiibeti: གློད་ glod) ],
[悅 ywet < *lod "rahuldamine, meeldimine" ],
[說 sywejH < *hljods "meelitamine, veenmine" ].
Sama riimiga on olnud ka: 兌 dwajH < *l'oːds; 脫 ywet < *lod; 娧 thwajH, ywet < *l̥ʰoːds, *lod; 閱 ywet < *lod; 鮵 dwat < *l'oːd.
Arvatakse, et põhjustav ehk kausatiivne eesliide *h muutis helilised konsonandid tagavokaalsetes silpides sulghäälikuks (t, d ...), aga (*j-ga märgitud) eesvokaalsetes silpides - sisihäälikuks (s, x ...) :
vanah. keskh. *hm- x(w)-, x(w)j- *hn- th-, thr(j)-, sy- *hng- x(j)- *hngw- xw(j)- *hl- th-, sy-, thr(j)- *hr- x-(?), thrj-, th(r)-
"Eesvokaalsed" silbid olid ilmselt lühemad, kuna 東漢 kommentaatorid nimetavad nende hääldust 急氣 äkiliseks ja "tagavokaalseid" vastupidi: 緩氣 lõdvaks nagu annavad mõista ka nende vasted teistes Hiina-Tiibeti keeltes.
Kõlalise sarnasuse kaotanud riime peeti pikalt muistsete luuletajate loomevabaduse tagajärjeks ja neid tavatseti ette lugemisel ( 諧音 ) kõlavamaks kohendada, kuni Taivanil 倭寇 piraatide vastu sõdinud (ja pärismaalastest 《東番記》 kirjutanud) 明 ajastu etnograaf 陳第 uurimustes 《毛詩古音考》 ja 《屈宋古音義》 (riimide ja homofoonidega võrreldes) 650 märgi endise häälduse rekonstrueeris. 陳第 oletas ka, et vanemas hiina keeles silbitoone polnud.
蓋時有古今，地有南北；字有更革，音有轉移，亦勢所必至。 陳第 《毛詩古音考》·【按第自序】
- - - - -
Korrumpeerunud 明 õukonnast lahkunud 清 mandžude vastane lindprii dissident 顧炎武 jagas 陳第 tööst innustatud uurimuses 《音學五書》 rekonstrueeritud riimid 10 tüübiks. 清 riigiametnik ja filoloog 段玉裁 jagas rekonstrueeritud riimid 17 tüübiks ja avastas, et sama hääldusliku osaga kirjamärgid kuulusid alati samasse riimirühma, mis võimaldas rekonstrueerida pea iga märgi hääldust. Ta märkas ka, et vanimais riimides ei hoolita 去 toonist. 清 riigi korruptantide vastane ametnik ja etümoloog 王念孫 hakkas esimesena järjekindlalt toetuma kirjamärgi vormiuuringu asemel häälikuajaloole.
Raske uskuda, et nii paljude homofoonidega aga tähendusi eristavate silbitoonideta "vanahiina keeles" sai üldse selgelt suhelda. Näib, et hilisem nn "märgi häälduslik osa" võis algselt viidata hoopis sõnatüvele, millest uus mõiste on tuletatud ja homofoonideks kulusid need hiljem, kui tuletusliited naaberhäälikutega kokku sulasid või kadusid. Eri tüvedest tuletatud kuid sama hääldusliku osaga kirjutatud sõnad võisid olla ka eksliku rahvaetümoloogia tagajärg. Igal juhul on pronksiaegse e.m.a 12.saj 商 õukonna keeletarkade analüüsivõime üllatav.
Mõne ühise hääldusliku osaga kirjutatud silbi alguskonsonandid aga on niivõrd erinevad, et ka tänapäeva lingvistid ei suuda seda selgitada.
Näiteks "keskhiina" alguskonsonant tsy... kuulub kaht sorti hääldusosadega rühmadesse:
-
dentaalkonsonantidega (t, d ...):
[ 周 tsyuw (< *t-, eesvokaalne) < *tjɯw
彫 tew (< *t-, tagavokaalne) < *tɯːw
調 dew (< *d-, tagavokaalne) < *dɯːw
- Arvatavasti takistas tagavokaalsus alguskonsonandi muutmist ts-ks. ] - velaarkonsonantidega (k, g ...):
[ 制 tsyejH (< *k-, eesvokaalne) 'cut out' < *kjeds
猘 kjejH (< *kr-, eesvokaalne) 'mad dog < *kreds
- Arvatavasti takistas r eesvokaalil alguskonsonandi muutmist ts-ks. ]
Teisalt tundub, et juba ammu enne vanimaid säilinud 甲骨 arbumiskirju, veel varasemas kirjaviisis tarvitatigi (nagu ka Mesopotaamias) suvalisi märke suvalises tähenduses 假借 silpkirjana, kuni (keelevahetuste või keelemuutuste tõttu) kirjutatu läks nii segaseks, et mõistelise osa lisamisega kujundati neist täiesti ainulaadne 形聲 märgisüsteem. Seda tüüpi märkide häälduslike osade järjepidev areng tänapäeva hiina keeleni lubab arvata, et tolle uuenduse ajal kirjutati nende märkidega juba mõnd varast hiina keelerühma keelt.
Näiteks:
貽我來牟 《詩經·週頌·清廟之什·思文》
- - - - -
Arvatakse, et [來 loj < *m·rɯːɡ] kujutas algselt nisutaime, aga kasutati juba 甲骨 arbumiskirjades ka sarnase kõlaga tegusõna "tulema" kirjutamiseks , kuigi meil pole andmeid, kuidas 商 keel tegelikult hääldus.
西周 keeles lisati mõistelise osana 止 või 辵, kuid hilisemad keeled loobusid nendest ja hakkasid hoopis "nisu" tähenduses kasutama teisi märke: [䅘, 麳 loj < *rɯː] või [麥 meak < *mrɯːɡ]. Kusjuures ka 戰國 ajastu 麥 võis samuti olla tuletatud "nisu" tähendanud 來 märgist koos kõndimisele viitava 夊 mõistelise osaga, kuid hiljem jäi "tulemise" tähendus 來 märgile ja 麥 sai hoopis "nisu" tähenduse.
"Nisu" [麥 meak < *mrɯːɡ] vaste võib olla tiibeti [tatar: བྲ་བོ bra bo], vanajaapani [nisu, oder: 麦 mugi1] või vanakorea [nisu: 밇 milh].
"Tulemise" [來 loj < *m·rɯːɡ] vasted võivad olla birma [tulema: လာ la], hiina [kuni: 迨, 逮 dojX < *l'ɯːʔ], [saabumine: 蒞, 涖, 莅, 䇐 ... < *rɯbs] või [tasuma (kellelegi): 賚 lojH < *rɯːs].
書法
Hiina varaseim ja suurim (30km2) ajalooline linnaase on 周 ajastu lõpust alates 殷墟 nime all tuntud 大邑商 Henani kirdeosas. Selle vanimad 甲骨 arbumiskirjad pärinevad hiljemalt kuningas 武丁 ajast, kuigi 《竹書紀年》 ja 《書經》 väitel olevat õukonna sinna, 商 hõimu viimasesse pealinna kolinud 盤庚 , kes oli 大邑商 arbumisluude andmeil 商 riigi 18. kuningas. Pole selge, miks hakkasid kritseldatud ennustusi tellima alles 9 viimast 商 valitsejat ja alles 大邑商 linnas. Kas kirjutati varem kontidele tahmaga või pärineb kritseldamise komme hoopis põlisasukate või sisserändajate nõidadelt.Eelmise, nn 夏 dünastia viimasest (? 斟鄩) pealinnast, mille pronksivalajate tsunfti arvatavalt 16.saj keskel e.m.a 商 hõim oma linna meelitas, on leitud savikildudele kritseldatud märke, aga need näivad sama piirkonna hilisemast 甲骨文 piltkirjast üsna erinevad.
Küll aga sarnanevad 商 hõimu viimaste kuningate 甲骨文 arbumiskirjale veel varasema 龍山 kultuuripiirkonna 陶寺 linna keraamikalt leitud algelised 陶文 märgid, mida on peetud astronoomilise teabe talletamiseks. Hoolimata sellest, et samast linnast leiti ka (kirjadeta) arbumisluid ja et kritseldused sarnanevad 商 hõimu 甲骨文 piltkirjaga, ei pruugi kirjutatu olla veel ürgses hiina keeles, sest nad on leitud Henani 華夏 rahva hilisematest 中國 keskmistest riikidest eemal ida- ja põhjapoolsete 夷 barbarite ääremaadel. Hilisemast ajaloost on kindlalt teada, et taoline mõisteline kiri levis väga tõhusalt Hiina naaberrahvaste seas, kelle keeled olid täiesti erinevad. Näiteks jaapanlaste jaoks oli esmatähtis 漢字 märgi tähendus ning nad võisid sama märki hääldada mitmel moel. Pealegi võib arvata, et 生肖 ja muudki märgid ei pruugigi pärineda kõik ühest keelest.
Kuigi vanimad kirjutised pärinevad 13. saj e.m.a, olid joonised juba siis tugevasti lihtsustunud. Ilma koolitamata ei teaks, et
kujutab
["siga" 豕 shǐ], aga
kujutab
["koera" 犬 quǎn].
Järgnenud 200 a jooksul lihtsustusid nad veelgi.
Sama vanad kirjamärgid pronksesemetel on kujutatavatele loomadele või esemetele äratuntavamalt sarnased, kuna pehmesse savivormi on märke lõigata lihtsam kui luusse. Mõnigi kondile maalitud lause on ainult osaliselt sisse uuristatud.
商 ajastu kirjatundjad on kirjutanud ka pintsli ja (kinaveri)tindiga savinõudele, kontidele, kilpidele, kivile ja ilmselt kõige enam ka puu- või pambuspulkadele, sest kujutised on pööratud püsti, et nad mahuks kitsastesse püstribadesse. Kuigi pronksile kirjutati juba paremalt vasakule loetavate tulpadena, loetakse arbumiskirjade tulpi tihti keskelt ääre suunas.
Kuna mitmed liitmärgid näivad koosnevat häälduslikust ja mõistelisest osast ning 商 ajastu lõpul tarvitatati piltkirja juba ka foneetilise silpkirjana - sarnase kõlaga sõnade märkimiseks (~ "Saa 1x 5A2 !"), siis võib arvata, et 商 keel kuulus tänapäeva hiina keele sugulaste hulka. Siiski võisid needki liitmärgid algselt kujutada mitmeosalisi piltmõistatusi ja koostisosi võisid tõlgendada häälduslikuks hoopis mõne hilisema keele kandjad, kes need märgid üle võtsid.
Pigem räägiti 商 riigis mitut keelt, mille roll õukonnas võis ka vahelduda. Paiguti oli märkidel ka üpris erinev kuju. Nüüdseks eristatud 30 000 arbumiskirja märki võivad olla u 4000 märgi teisendid, millest vaid 2000 on dešifreeritud (ja kuuluvad tänapäeva hiina keele põhisõnavarasse).
Muistsete kirjanäiteid lahendada püüdes, mõistad ruttu, et niinimetatud "vanahiina keele" asemel on tegu paljude (eri aegadest ja paikadest pärit) keeltega, mida ühendab sarnane süntaks ning aimatava tähendusega kirjamärgid, kuid mis foneetilises kirjas erineksid teineteisest sama palju kui inglise ja islandi keel. Lootusetu on neis keelis kirjutatu algset hääldust taastada.
Seda, et tänapäeva hiina keeltes vanema luule riimid enam kokku ei kõla, võib põhjustada lisaks hiina keelte omavahelisele sõnade laenanamisele ka võimalus, et vanim luule on õpitud algselt mõnest sootuks võõrast keelest, nagu hiljem on juhtunud Kesk-Aasiast jm pärit 詞牌 lauludega.
Ka 周 ajastu paljurahvusliku 六國文字 kultuurilise mitmekesisuse hävitanud 秦 hõimu legalistliku keisri kehtestatud 李斯 《倉頡篇》 aabitsat pidi praegusele hiina kultuurile alguse pannud 漢 rahvas korduvalt täiendama, selgitama ja parandama, sest palju 秦-keele sõnu jäi neilegi arusaamatuks.
T.II.6.2. 中國歷史
中國歷史來源
地質
Hiinakeelne teadus on ülemaailmselt oluline juba inimliigi eelse mineviku mõistmiseks. Kui unustadagi Hiina kvant- ja astrofüüsikute panus, siis eirata ei tohi 中國地質 Hiina geoloogia tähtsust:1898.a avastatud (74 tonnise) üliharuldase struktuuriga nn Armanty ehk 阿勒泰 raudmeteoriidi - maailma suurim (430 km läbimõõdune) puisteala;
Maavärinalaineid pidurdav 北京異常 Pekingi anomaalia - arvatavasti ookeanilaamaga 700–1400 km sügavusele mandrilaama alla veetud veekiht;
Maakera vanima - hadaikumi ajastu 4-2,5 billioni aasta vanuste paljanditega 華北克拉通東部陸塊 Kirde-Hiina mandrilaam;
240-220 miljoni aasta taguse Põhja ja Lõuna-Hiina laamade kokkupõrke 2000 km pikkusel mäestikukurrutusjoonel tekkinud (teemante sisaldav) maailma suurim u 100 km lai ja sügav 秦嶺－大別－蘇魯 külm-kõrgsurve moondekivimite vöönd jpm;
(Tänapäevase geomorfoloogia alused esitas šoti multitalent James Hutton 1785.a, kuid sarnaseid mõtteid oli avaldanud juba Aristoteles, Xenophanes, Pärsia multitalent al-Bīrūnī , 西晉 riigi kindral 杜預 , 東晉 riigi arst 葛洪 , 宋 riigi entsüklopedist 沈括 jt.)
古生物學
中國古生物學 Hiina paleontoloogia on andnud teadmise:ediakara 燈影組 ja varakambriumi 帽天山頁岩 lademete veidratest olenditest; triiase 貴陽生物群 ja 關嶺生物群 rikkalikust merefaunast; varakriidiajastu 新民堡群 jõeelustikust, 九佛堂層 sulgedega või nahktiibadega saurustest ja ürglindudest, 義縣組 ürgimetajaist; naha, karvade, värvide, mao sisu, õite, lehtede jm detailideni säilinud hilisjuura 燕辽生物群 loomadest, putukatest ja taimedest jne.
(《神農本草經》, 成漢 riigi ajaloolane 常璩 jt mainivad 龍骨 loheluude korjamist ja nendega 中醫 ravimist. Loheluud on osutunud enamasti kivistunud ninasarviku, karu, hobuse, hüääni, hiidpanda, orangutani, okassea või londiliste luudeks, aga ka kivistunud puiduks või 甲骨 arbumiskontideks.)
古人類學
古人類學 paleantropoloogia on andnud teadmisi inimliikide põlvnemisest:Hubeist leiti ühe vanima (55,8–54,8 miljoni a vanuse) 20-30 g kaaluva primaadi 基猴屬 Archicebus achillese luustik;
Hiinast on leitud kliimamuutuste survel Aafrikast esimesena välja rännanud inimliigi 直立人 Homo erectuse 1,7 miljoni a vanuseid 元謀人 luid ja (või veel vanema inimliigi) Acheuli tehnoloogia eelseid 2,43 miljoni a vanuseid 西侯度遺址 ja 2,12 miljoni a vanuseid 上陳遺址 tööriistu. Pekingist 50 km kaugusel 1921.a avastatud 周口店 koobas on kõige tuntum ja rikkalikum erektuse leiukoht maailmas;
Erektusega samal ajal (2,2–0,3 miljoni a eest) elas Lõuna-Hiinas (Hubeist Hainanini) ka 200–300 kg-ne taimtoiduline inimahv 巨猿 Gigantopithecus blacki, kellest on säilinud ainult mõni okassea näritud lõualuu ja tuhandeid (okassea poolt urgudesse kogutud) hambaid, (mida 中醫 hiina meditsiini apteekides müüdi 龍骨 loheluudena). Gigantopithecustki on peetud inimlaseks (lumeinimeseks), aga tõenäolisemalt oli ta orangutani lähisugulane nagu teisedki Kagu-Aasia hiidahvid (Khoratpithecus, Lufengpithecus, Meganthropus, Pongo hooijeri, Sivapithecus). Veel 66-57 000 a.t elas Guangxis tänapäeva orangutanist 20% suuremate hammastega Pongo weidenreichi ja Sichuanis on elanud ka giboni liik Bunopithecus. 2 200 - 2 300 a.t välja surnud gibon 帝國君子猿 Junzi imperialis leiti 2018.a arvatavalt 秦始皇 vanaema hauast lemmikloomade (kure, leopardi, ilvese, kaeluskaru jt) seast.
Gansu 白石崖溶洞 Tiibeti budistliku kloostri koopas mediteerinud munga 1980.a leitud 160 000 a vanune lõualuu osutus valguanalüüsi põhjal 丹尼索瓦人 Homo denisova säilmeks ja varaseimaks kõrgmäestiku inimlaseks üldse. 2020.a leiti koopa 45-100 000 a vanustest kihtidest veel denisova DNA-d, lõikejälgedega luid ja kiviriistu. Väidetavalt said tiibetlased hapnikupuuduse eest kaitsvad geenidki denisovlastega ristudes. DNA ja valguanalüüsi põhjal liigitati denisovlaste säilmeiks ka u 146 000 a vanune Harbiini 龍人 Homo longi kolju ja Taivani kaluri poolt üle 60 m sügavuselt leitud 蔡張人 Homo tsaichangensise lõualuu. 100-130 000 a vanast 靈井遺址 palearktilise koosluse lõunapiiri leiukohast (Henanis) leiti enam kui 15 000 eset ja enam kui 40 000 kütitud imetaja jäänust ning 2 osaliselt neandertallike tunnustega 許昌人 koljut, mis võivad kah pärineda denisovlastelt. 260 000 a vanust 大荔人 ja 215 000 a vanust 馬壩人 ja mõnd muudki vanemat Hiinast leitud koljut peetakse samuti ürgsete inimliikide ristanditeks või tundmatuks liigiks 朱魯人 Homo juluensis, kelle 1700 cm3-ne aju oli tänapäeva inimese 1400 cm3-sest tunduvalt suurem (許家窯—侯家窯遺址).
Kuigi 尼安德塔人 Homo neanderthalensis on jätnud geene kõige enam just Ida-Aasia rahvastesse, (kuna sisserännanud Doonau tsivilisatsiooni maaharijad on põlised geenid Euroopa suuremast osast välja tõrjunud), on tüüpilise neandertallase säilmete asemel Hiinast leitud vaid võimalikke hübriide. Ometi on neandertallastele iseloomulikke La Quina tüüpi Moustier tehnika tööriistu leitud (lisaks Hiina Mongooliale ja Turkestanile) ka 55 000 a vanusest 龍潭遺址 leiukohast Yunnanis. See kõigutab senist veendumust, nagu oleks, kuni nüüdisinimese mikroliitide ilmumiseni 45 000 a eest, kõikide Hiinasse jõudnud mistahes liigist inimeste taiplikkus piirdunud ühetaolise lihtsast kivisüdamikust laastude löömisega. (Neandertallaste vanema Levallois tehnoloogia hulka on hiljuti arvatud ka 170 000-80 000 a vanune 觀音洞遺址 leiukoht Guizhous jms.)
古遺傳學
Paleogeneetikute meelest segunesid asiaatide esivanemad neandertallastega juba 60 000 a.t (Lähis-Idas) enne Aasiasse jõudmist. Näiteks Pekingist 56 km kaugusel 2007.a 田園洞 koopast avastatud 42-39 000 a vanuse pisut ekvatoriaalse välimusega 田園洞人 kaluri luudest leiti 5% neandertali DNAd (nagu teistegi tollaste euraaslaste säilmetes), kuid mitte märkigi denisovlastest. Üllatuslikult leiti talle sugulane Belgia Goyet koopast, kuigi teised - nii tollased kui nüüdsed eurooplased ja siberlased osutusid talle võõraiks. 田園洞人 geene on tänapäeval enim Hiinas, Jaapanis, Koreas, Kagu-Aasias, Uus-Gineal, Austraalias ning Amazonia ja Chaco (karitiana, suruí ja tšane) rahvastel, kuigi ta pole tänapäeva asiaatide otsene esivanem vaid lähemal andamanlastele.田園洞人 kuulus (BEA) Ida-Aasia ürginimeste rassi, kelle eellased olid Ülempaleoliitikumi Esimese Lainega Aafrikast väljunud ja (järglasteta väljasurnud Lincombe-Ranis-Jerzmanowice kultuuri jt) Lääne-Euraasia ürginimrassist u 45 000 a.t Iraani kandis eraldunud (tänapäeva andamanlastele lähedastest) Ida-Euraasia ürginimesed , kes omakorda olid Aasia rannakorilastena rännates jagunenud 3ks:
- India põlisrahvad (draviidikeelsed paniya, irula jt)
- austraallased, paapuad, uusmeremaalased, Filipiinide negriitod
- 田園洞人, Okeaania, Kagu ja Ida-Aasia, Siberi ja Ameerika rahvad
.PNG)
單倍群
Ka DNA uuringud on soomeugrilastele jt põhjarahvastele iseloomulikku (44-38 000 a vana) N-M231 haplogruppi leidnud nii han-hiinlaste, kui Yunnani väikerahvaste seast.共祖年代 25-35 000
Hiina-Tiibeti keelkonnale iseloomuliku (35-30 000 a vana) O-M122 haplogrupi ja selle han-hiinlaste seas veel levinuma (44-38 000 a vana) algharu O-M175 asuala on siiski põhjarahvaste N-M231 haplogrupist selgelt kagu pool, kuid nii O-M175 kui N-M231 olevat lahknenud arvatavast (50-43 000 a vanast) NO-M214 algharust (, aga selle kõik senised arvatud leiud reaalsest geenimateriali seast on osutunud ekslikeks).
N-M231 haplotüüpi Y-kromosoomiga meestega kogukonnad rännanud viimase mandrijää maksimumi järel ( Põhja-Euraasia ürginimeste ning Ida-Euroopa küttide lainega ja veel hiljemgi) Skandinaaviani ja vähesel hulgal (Amuuri ürginimeste lainega) üle mere Ameerikasse, nagu tõendavad Baikali äärse varaliselt lõhestunud hilismesoliitilise Kitoi kultuuri, Põhja-Kasahstanis prževalski hobuse kodustanud Botai kultuuri ja eriti rohkelt 遼河文明 tsivilisatsiooni leiud.
Seevastu O-M175 haplotüüpi Y-kromosoomiga meestega kogukonnad on rännanud Kagu-Aasias ja ookeanidel, kuid peaaegu puuduvad Ameerikas, Siberis, Lääne-Aasias, Euroopas, Aafrikas ja Indias. Erandiks on üksikud selle haplotüübi hilisemate mutatsioonidega hõimud. (Kui kasahhi meestest leiab seda haplotüüpi ainult 3%-l, siis kasahhi naiman hõimus 67%. Ka puštu meestest leiab seda haplotüüpi ainult 3%-l, kuid puštu gadun hõimus Afganistani Hazara piirkonnas - kuni 76%. )
粒線體DNA
Kõik pärast 70-50 000 a.t Aafrikast väljarändu teistele mandritele ema munaraku kaudu levinud mitokondrilise DNA haplogrupid pärinevad kas Ida-Euraasia M või Lääne-Euraasia N algharust, mis mõlemad lahknesid Ida-Aafrika L3 haplogrupist.Ilmselt Indias tekkinud, kuid valdavalt nn "mongoliididele" omased M mtDNA-haplogrupid (eriti M7, M8, M10, M11, ja M haplogrupi järglane G2) on pooltel hiinlastest: 40%-st Lõuna-Hiinas 60%-ni Kirde-Hiinas.
Lõunapoolsete (Guangdong, Guangxi, Yunnan, Sichuan, Hunan, Taiwan, Anhui, Shaanxi, Shandong, Hebei) han-hiinlaste seas levinud M9 haplogruppi kuulus ka mõistatusliku Yunnani 馬鹿洞 koopa (14 000 a vana) Lõuna-Hiina ürginimestele ja ameeriklaste eellastele geneetiliselt lähedane naisekolju, keda algul peeti (lameda näo, laia nina, tömbi lõua, suurte purihammaste, võimsate kulmude, kõva pealuu ja väikese aju tõttu) (1,5 miljoni a vanuse) Homo Habilise taoliseks mäestiku eraldatuses säilinud arhailiseks inimlaseks.
Ilmselt Araabias tekkinud N mtDNA-haplogrupid (peamiselt N8, N9, N10: Shanghai, Jiangsu, Fujian, Guangdong, Yunnan, N11: Yunnan, Sichuan, Hubei ja N haplogrupi järglane Y) on omasemad Põhja-Hiinale ja üldse Ida-Aasiale (ka Austraaliale, Okeaaniale, Põhja-Ameerikale, Kariibi mere piirkonnale, Aasia pisikeelkondadele ja Ida-Euroopa nn "mongoliidsetele-europiididele").
N mtDNA harust arvatavalt samuti Edela-Aasias lahknenud R mtDNA-haplogrupid (peamiselt R9 ja R haplogrupi järglane F - Guangdongis) on omasemad Lõuna-Hiinale ja üldse Kagu-Aasiale (ka Uus-Gineale, Mehhikole, Peruule ja Lääne-Euraasia ning Sahara nn "europiididele").
Kuigi M haru Lääne-Euraasiast puudub, on ometi nii M kui N haru ürgseimad vormid igiomased Austraalia põlisrahvastele ning N haplogrupi R alamharu väga iidsed variandid on killustunud India eri kastide vahel. See paneb arvama, et kõik mitte-aafriklased on pärit kusagil India ja Ida-Aafrika vahelisel alal rannakorilastena rännanud inimrühmast, kellel olid juba olemas nii M(, N) kui R mitokondrid.
Kõigi väljarännanute Ida-Aafrika esiema L3 (nagu iga teinegi haplogrupp) võis teistel mandritel välja surra rasketel aegadel suure suremuse ja juhusliku geenivaliku tõttu.
外異蛋白A受體
Tänapäeval hiinlastele kui tüüpilistele "mongoliididele" iseloomulikuks peetavat pleiotroopsete tunnuste kompleksi (tömbim lõug, kühveljad lõikehambad, kõrva kuju, jämedad sirged juuksed, rohked higinäärmed, väiksemad rinnad, kuid harulisemad piimanäärmed) põhjustab lootel üksainus - EDAR geen, mis ilmus (Kesk-Hiinas) küll juba 35 000 a.t soojal ja niiskel jäävaheajal, kuid sai (ilmselt külma eest kaitsva rasukihi ja D-vitamiini rikkama rinnapiima tõttu) valitsevaks alles 19 000 a.t Põhja-Hiina ürginimestel pärast viimast mandrijää maksimumi, kui igikelts oli jõudnud Pekingini. (Kuigi ka Lõuna-Hiina mere rand oli jääkilbi võrra 100 m madalamal, ei erinenud sealne igihaljas mets kuigivõrd praegusest ega soosinud erilisi geenimuutusi.)Keskmisel kiviajal heleda naha ja juuksed Siberist Ida-Euroopa ja Skandinaavia küttide sekka toonud Põhja-Euraasia ürginimeste rännetest alates on need "mongoliidsed" tunnused levinud ka Põhja-Euroopa " europiidide" seas kuni Šotimaani.
南方與北方
Eelmainitud Põhja-Hiina ürginimeste genotüübi jagunemisest (Huanghe ja Baikali vahel) pärineb nii Hiina linnakultuuri loonud 黃河文明 Kollase Jõe hirsikasvatajate kui (nivhide ja Tarimi oaasi muumiate ühiste esivanemate) Amuuri ürginimeste kui ka (pronksiajal metallurgia Hiinasse toonud) Baikali uussiberlaste haru.
26-19 000 a.t olid (Hiina-Tiibeti keelkonnaga seostatud) Põhja-Hiina ürginimesed geneetiliselt selgesti eristunud (Austroaasia ja Austroneesia keeltega seostatud) Lõuna-Hiina ürginimestest, kellega nad seni olid moodustanud ühtse - kõigist teistest aasialastest (ka ainudest ja siberlastest) selgelt eristuva genotüübi.
Kuid 8 200 a.t äkilisele jahenemisele järgnenud Põhja-Hiina hirsikasvatajate massiline kolimine Lõuna-Hiina riisikasvatajate hulka liitis nad taas kokku nüüdseks Hiinaks, mida tänaseni poolitab sujuva üleminekuga kuid selge vastandumine põhja ja lõunapoolsete geenide vahel. Ka järgenenud ajaloos on põhjahiinlased rasketel aegadel korduvalt lainetena lõunasse rännanud. Lõunahiinlased on põhja läinud oluliselt vähem (peamiselt 20.saj industrialiseerimise jm hoogtöö käigus).
Austroneesia-Austroaasia algupära on (西漢 ajastu lõpul koloniseeritud Kagu-Fujiani) 閩 min-keelse, (隋 ajastu eel hiinastunud Shanghai kandi) 吳語 ehk wu-keelse ja (唐-宋 ajavahemikul hiinastatud 嶺南 piirkonna) kantonikeelse rahvastiku genofond. Ka 晉 ajastu rünnakute eest 江西 kaudu Lõuna-Hiina mägedesse pagenud 客家 hakka hõimud on geneetiliselt sarnastunud austroaasia naaberrahvastega. Ning lisaks riisikasvatusele võib 12 生肖 märgi astroloogiline loomaringki pärineda hoopis austroaasia-austroneesia algasukailt.
_Interaction_Spheres_during_the_late_3rd_millennium_BCE.png)
史學史
陶文
Tänapäeva hiinlaste kultuuri vanimad kindlad arheoloogilised tunnismärgid on 商 riigi viimasest - 大邑商 pealinnast Henani kirdeosas, leitud 甲骨文 kirjutised arbumiskontidel. Pole selge, miks hakkasid kritseldatud ennustusi alles (13.saj keskel e.m.a) tellima 9 viimast 商 valitsejat ja alles 大邑商 linnas. Kas pärineb kritseldamise komme ja selleks tarvitatud juba selgelt varem väljakujunenud kirjakeel alistatud põlisasukate või hoopis sisserändajate nõidadelt?On arvatud, et Henani 商 riigi 3200 a.t 甲骨文 , 1000 a vanemad Zhejiangi 良渚 vesilinna märgid keraamikal ja jaspisel ning Shaanxi 仰韶 kultuuri 4700 a.t 半坡陶符 mustad savimaalingud pärinevad kõik Shandongi 4800 a.t 大汶口 陶文 ideograafilisest savikirjast või on koguni seotud 7800 a.t nöörkeraamikute 大地灣 linna savikausside põhja maalitud sümbolite ja 8000-7000 a.t Ningxia 大麥地 kaljujoonistelt leitud u 2000 standardse suuruse ja kujuga märgiga.
Seevastu 商 riigi 二里崗 kultuuri esimese pealinna 偃师商城 poolt 16.saj keskel e.m.a üle võetud arvatavalt 夏 dünastia 二里頭 kultuuri viimasest (? 斟鄩) pealinnast leitud savikildudele kriibitud kaldjooned näivad sama piirkonna hilisemast 甲骨文 piltkirjast põhimõtteliselt erinevad. Ka 二里崗 kultuuri kollapsist hilisema, muististe põhjal 商 hõimule omistatud 2400 a.t 小雙橋 linna keraamikale punase kinaveriga pintseldatud linde, inimesi jms kujutavad märgid ei meenuta veel 甲骨文 arbumiskirja (peale arvude).
Kui 甲骨文 märgid olekski arenenud veel varasema 龍山 kultuuripiirkonna 陶寺 linna keraamika 陶文 märkidest, siis hoolimata sellest, et samast linnast leiti ka (kirjadeta) arbumisluid , ei pruugi kirjutatu olla veel ürgses hiina keeles, sest 龍山 kultuur levis Henani 華夏 rahva hilisematest 中國 keskmistest riikidest eemal ida- ja põhjapoolsete 夷 barbarite ääremaadel.
Nii hilisemast kirjalikust ajaloost kui ürgse DNA uuringutest nähtub, et hiinlastele tüüpilised tunnused ja kultuurinähtused on pärit erinevatest allikatest nagu teistelgi rahvastel. Ka 20.saj Hiina riigikeele aluseks võetud 12–15.saj 金 mandžu ja 元 mongoli riigis levitatud Hiina 中原 kesktasandiku segamurre 漢兒言語 kujunes eri rahvaste vahelisest "vigasest" suhtlemiskeelest, mida hiljem kohendasid 清 riigi ametnikud ja täiendasid jaapani laenudega vabariiklased-rahvuslased. (Nii nagu Inglismaalgi prantsuspärase normanni kirjakeele asendas normanni ülikute ja saksi-keldi-viikingi päritolu alamate vahelises suhtlemises kujunenud linnaametnike (kesk)inglise kreoolkeel, mis kasutas nii normanni kui anglosaksi sõnavara koos lihtsustatud skandinaavia grammatikaga.)
吳城文化 1500–1000 e.m.a
甲骨文 arbumiskirja meenutavat (juba 17.saj e.m.a 39 märki kombineerides 12, 7, 5 ja 4-kohaliste horisontaalridadena kraabitud) tekste on leitud Jiangxi provintsi Gan jõe nüüdse 贛語 keele ala 吳城 kultuuri eelselt 120 potikillult. Protoportselani tootmiskeskus 吳城 võis kujuneda kaubanduslikus võistluses (商 riigi) 二里崗 kultuuri poolt (500 km põhja poole) Wuhani lähedale Jangtse kaldale 1600 e.m.a rajatud, Hubei vasekaevandamist kontrolliva hiiglasliku (1m2) faktooriaga 盤龍城, kuid 吳城 pronkskirved viitavad sidemetele ka Pärlijõe äärse Vietnami Đồng Đậu kultuurile. Kui 1300 a paiku e.m.a 商 õukond kolis viimasesse pealinna 大邑商 ja nende Henani 二里崗 kultuur kaotas võimu 盤龍城 piirkonnas, kujunes Hubei kandis täiesti erinev 費家河文化 keraamikat eksportiv pronksikultuur. (費家河 asulast leiti 63 põletusahju.) Ning kui 1200 a paiku 盤龍城 jt 商 faktooriad e.m.a 二里崗 kolonistide poolt hüljati kasvas piirkondlikuks kaubanduskeskuseks Jiangxi portselanitootjate 吳城 linn, kuni selle sõjalise hävitamise järel kadus ligi 5 sajandiks piirkonnast pronksikultuur peaaegu täielikult. Alles 周 ajastul võetakse see ala 楚 riigi koosseisu.良渚文化 3300–2300 e.m.a
吳城 kiri ja kultuur näib olevat tekkinud varasema (kuid geneetiliselt oluliselt erineva) 良渚 riigi mõjuala serval.
jt
良渚文字 märgid, 240 savi- ja jaspisesemel,
sarnanevad Shandongi 4800 a.t
大汶口
陶文 ideograafilisest savikirjale.
良渚 hilisneoliitiline (oma aja suurim: 290ha) savimüüride ja 6 väravaga pealinn 太湖 järve ääres Jangtse deltas (160km Shanghaist edelas) on tuntud tammide, veehoidlate, sadamadokkide ja kanalite 30 km pikkusest võrgustikust, mis võimaldas aerupaatidega liigelda, taltsutada tulva ja niisutada 10 000 ha riisipõlde. 8km põhja poole oli rajatud tulvatõkketammid. Pealinna keskel laius 30ha lossikompleks 15 000kg mahutava viljaaidaga. Linnamüüridest väljaspool on leidudega kaetud 700ha eeslinna. Kunstküngastesse on süvendatud ka õlgkatustega hooneid. Metropol näib olevat plaani kohaselt rajatud eelnevalt peaaegu asustamata alale.
Zhejiangi provintsi Yaoshan leiukoha 3-kordsel tampsavist kivisillutisega altaril oli 12 hauda 2 reas. Arvatavalt ohverdati orje. 良渚 metropoli ja ranniku meeste Y-kromosoom kuulus valdavalt Kagu-Aasia O-M175 haplogrupi Indoneesiast Taivanile rännanud austroneesia ja tai-kadai keelkondadele ja Shanghai ümbruskonnale tunnuslikku O-M119 alamharru. (Varaneoliitilistele Fujiani 漳平奇和 säilmetele geneetiliselt lähemaks osutunud) 良渚 kultuuri sisemaa elanikel O-M119 puudus.
良渚 alamate hauapanuseks oli keraamika, kuid ülikuhauad on tuntud luksuslikest siidi, vandli, jaspise ja lakktoodetest. Osa 良渚 potte matkib 龍山 musta munakeraamikat ja osa 大汶口 potte, mis viitab omavahelisele suhtlusele. 良渚 meistrid olid maailmas esimesed (ja eelajaloos ainsad), kes töötlesid safiire ja kasutasid teemanttööriistu, millega lõikasid ülikõvast korundist tseremoniaalkirveid. Uhkeid 鉞 kirveid, 琮 silindreid, 璧 kettaid, ripatseid jm valmistati jaspisest, mida sageli kaunistati lindude, kalade, kilpkonnade ja 饕餮 koletistega. 90% tolle aja jaspisest tootsid ja eksportisid 良渚 asulate ehtesepad, mõjutades nii kaasaegseid Kesk-Hiina 龍山 ja Gansu-Qinghai 齊家 kui ka järgnenud kultuure.
Shanxist Guandongini toimetanud 良渚 riik hävines (lisaks Homerose aegsetele Vahemere tsivilisatsioonidele ka 大汶口 , 龍山 jt kultuure räsinud) pronksiaegses kliimakaoses (tilkekivide põhjal dateeritult) u 4300 a.t mõnekümneaastasel vihmasel El Niño perioodil, kui korduvalt uputatud Jangtse delta 300 puidust sadamakaidega vaiasulat lõplikult hüljati ja katkes Jangtse oru jaspisekultuuride järjepidevus.
Ka 良渚 riigile 太湖 järve ääres eelnenud 崧澤 riisi- ja kalurikultuuri arvukaist egalitaarsemaist kalmistuist on leitud märkidega kirjatud mitmekesist keraamikat ja jaspist.
崧澤 kultuurile 太湖 järve ääres Hangzhou lahest põhjas eelnenud 馬家浜 küti-kalurikultuuri kirstuta kodukalmeist on leitud vaid üksikuid panuseid: keraamikat, värtnaid ja kivist lihvitud kõplaid. (Hiljem hakati matma asulast eemale kalmistutesse ja kõhuli.) Söödi nii metsikut kui põlluriisi. Jaspisest tehti C-kujulisi 玉玦 rõngaid, ripatseid, torukesi jms.
馬家浜 kultuuriga üheaegselt Hangzhou lahest lõunas levinud 河姆渡 küti-kalurikultuuri kirstuta kodukalmeist on leitud vaid üksikuid panuseid. Tited maeti urnides. (Hiljem hakati matma eraldatud klannide kaupa asulast eemale ja rohkemate panustega.) Maetud olevat välimuselt oluliselt erinenud Huanghe oru rahvastikust. Ka 河姆渡 käsitöö meenutab Kagu-Aasia saari. 河姆渡 asulaist leiti sarvest ja kontidest tööriistu, luuvilesid, puutrumm, maailma vanim (4000-5000 e.m.a) punane lakipuust kauss, musta maalitud keraamikat, savikujukesi ning jaspisest ja vandlist ehteid, lindiidoleid. Elati vaikülades ja (tänapäeval Borneole tüüpilistes) pikkades ühiselamutes. Söödi nii metsikut kui põlluriisi ja kodusigu.
Urisev koletis olmeegi pallimängu puusakaitsel,
Mehhiko Veracruz 600–900 m.a.j.
.jpg)
Üllatuslikult sarnaneb Hiina jaspisekultus isegi ornamentika poolest kauge Mesoameerika traditsiooniga. Seda enam, et mesoameeriklased hankisid jaspist ainult mõnest üksikust leiukohast ja see on kindlasti kohalik tooraine. Sarnasuse põhjuseks võib olla nii suhtlus Ameerikaga mööda Vaikse Ookeani randu, kui ka ürgne geneetiline sugulus. Sarnast lintjat (loom)ornamentikat leiab ka ainude, aleuutide, Kirde-Ameerika indiaanlaste ja isegi maooride rõivastel, tätoveeringutel, paatidel ja puunikerdustel. Suure tõenäosusega on selle stiili Ameerikasse viinud Ida-Euraasia ürginimeste varasemad rõivad, tätoveeringud, paadid ja puunikerdused lihtsalt kõdunenud. Üsna ühesuguseid jaspiskirveid kasutati nii Aasias, Ameerikas kui megaliitilises Euroopas ilmselt ka kõvaduse pärast.
_MET_DP-12552-002.jpg)
大汶口文化 4300-2600 e.m.a
龍山 kultuuri eelkäijat ja Shaanxi 6000 a.t 仰韶 kultuuri kagunaabrit 大汶口 kultuuri Shandongis ja selle lõunapiiri taga iseloomustavad (mh kinaveriga) maalitud ja lõigatud kirjamärgid rikaste haudade keraamikal, vanimad alligaatori nahaga 鼉鼓 savitrummid, ehmatav (pronksiajani kestnud) koljukujundus ja murdeeas (silma ning lõike)hammaste kiskumine nii poistel kui tüdrukutel.9500-1800 a.t on Shandongis olnud palju Lõuna-Hiina ürginimeste (emaliinide) mitokondrilise DNA haplogruppe, kuid 大汶口 koljudel on siiski Põhja-Hiina ürginimestele tunnuslikud kühveljad lõikehambad. Hoolimata sarnasest arhitektuurist ja hammaste kiskumisest on (Põhja-Hiina ürginimestele lähedane) 大汶口 DNA osutunud lõunapoolsetest austroneesia kultuuridest erinevaks, kuigi kestev vastasmõju on püsinud nii Jangtse oru 馬家浜 ja 良渚, kui ka loodepoolse 仰韶 kultuuriga. Nooleotsad 大汶口 laipades annavad tunnistust sõjakäikudest.
大汶口 varaste matuste panusteks olid üsna võrdsel hulgal juhusliku kujundusega peekrid. Varase järgu lõpu poole hakati haudu piirama pinnasest karniisidega. 大汶口 keskmisel ajajärgul (3500-3000 e.m.a) rändas sisse 仰韶 talupoegi; hauapanuste hulk kasvas, kuid mitmekesisus vähenes. Lõppjärku iseloomustavad puukirstud ja varanduslik lõhestumine: mõned hauad on panusteta, teised aga külluslikult varustatud. Leiti ka 5000 a.t tõendid koljuvigastuse õnnestunud kirurgilisest ravist.
大汶口 aidad võisid mahutada ka 2000kg hirssi. Hilisemal niiskel ja soojal ajajärgul söödi 大汶口 lõunaaladel ja ülikkonna hulgas rohkem riisi hulka. 85% loomaluudest on kodusealt (ka hauapanusena). Peeti ka koeri ja veiseid, kuid mitte hobuseid. Eriti varasemast järgust on pärit kalaluude ja karploomade hunnikuid.
大汶口 asula pealmised kihid kuulusid nende geneetilistele järglastele 龍山 kultuurist ja alumised rahumeelsetele eelkäijatele 北辛 kultuurist. Arvatavasti kujunes 大汶口 kultuur 北辛 kultuurist Jiangsu lõunapoolse 龍虬莊 kultuuri mõju all. Hilise ajajärgu 大汶口 rahva välimus viitab veelgi vanema, uputuse käest pagenud 賈湖 rahva aeglasele sisserännule Henanist.
Hammaste välja kiskumine komme algabki Hiinas 大汶口 eellaste (Shandongi ja Jiangsu) 北辛 kultuurist ja lõppeb pronksiaja saabudes. Eesmärgiks polnud vist sõjakam välimus, sest vigastusi on 北辛 säilmetel vähe. (Muidugi võis sõjas langenuid matta ka teisiti: põletada, visata jõkke või sööta kotkastele.)
Kalmistud ja ümarad süvendatud elamud paiknesid eraldi - perekondade kaupa. Hilisemas järgus pandi maetule kaasa tööriistu (kivikirveid ja sirpe), jahirelvi (oda ja nooleotsi) vms. Enamik maetuist on surnud haigustesse või vanadusse. Eluiga ja rahvaarv kasvas pidevalt.
Potikaabete andmeil toitusid nad kiviaja kohta eriti mitmekesiselt: hirsist, kodusea, hirve ja kanalihast, munadest, karpkalast, metsikutest pirnidest, juurikaist jm puu ja köögiviljadest. Peeti ka vesipühvleid. Metsikust kanepist valmistati kangast, korve, köisi, kalavõrke jms. Seemneid koguti vist söögiks, mitte külvamiseks.
北辛 kultuuri eellaste (Shandongi) 后李 kultuuri kandiliste süvendatud elamute ümbrusest leitud kondid on peamiselt metsulukitelt. Kodustamise algjärgus sea ning koeraluid oli üksikuis asulais. Leiti nii 8000 a.t hirsi kui riisi teri, aga ka savipotte, luust, sarvest, kivist, rannakarpidest ja jaspisest esemeid ning (Henani) 裴李崗 kultuuriga identseid jahvatuskive.
大汶口 märkides on nähtud sarnasust 商 ja 周 hõimude peremärkidega, kuna nad esinevad üksikult: 16 savikillul kordub 8 märki. Väidetavalt võib mitmes kiviaja kultuuris tuntud märk
kujutada
["loojangut" 旦 dàn]
või
["eredust" 炅 jiǒng].
裴李崗文化 7000–5000 e.m.a
仰韶 kultuuri eelkäijate - ühe Hiina varaseima savitöötlejate 裴李崗 kultuuri u 100 asulat paiknevad 100 km2-l 洛河 lõunakaldal Henanis (夏 dünastia viimase 斟鄩 pealinna ja 商 riigi esimese 西亳 pealinna kandis) püsinud ligi 2000 a.Toitusid nad peamiselt hirsist, nii mets kui kodusea, hirve ja kanalihast, karpkalast. Kanepist valmistati kalavõrke jms. Kalmistuil pole näha varalist eristumist.
裴李崗 kultuuri eellaste (Hebei) 南莊頭 kultuuri asulast leiti Põhja-Hiina vanimad (10 500 a.t) potikillud ja vanimat põlluhirssi, jahvatuskive, kodukoera luid jms. 南莊頭 järglane on ka Hiinas esimesena vaske ja potiketra kasutanud Shaanxi 仰韶 kultuuri eelkäijate nöörkeraamiline 磁山 kultuur Hebeis, mis on tuntud 1000kg mahutavatest hirsikeldritest. 磁山 muististes nähakse nii lõunapoolse (Henani) 裴李崗 kui idapoolse (Shandongi) 北辛 mõju.
裴李崗 asualast mõne päevatee (107km)
kaugusel
eemal lõunas mitusada aastat varem rajatud
賈湖
asulas kasvatati lisaks hirsile ka tol ajal kõige põhjapoolsemat
riisi ning
alepõletamise asemel - püsipõldudel.
Sarnastumine 裴李崗 kultuuriga algas keskmises asustusjärgus 6600-6200 e.m.a.
Lähimad naaberkultuurid aga olid veelgi kaugemal ida ja lõunapool.
U 5700 e.m.a 賈湖 linn uppus ja elanikkond lahkus koos oma varaga.
Hiilgeajal elas selles vallikraaviga ja oradega kaitstud 5,5ha suuruses linnas kuni 800 inimest. Süvistatud elamuid oli osalt laiendatud mitmetoaliseks. Lisaks potipõletusahjudele leiti linnast avar keskväljak.
400 luustikku 300 hauast sarnanesid Shandongi 大汶口 ja 仰韶 kultuuri kohaliku Henani 下王崗 leiukoha Põhja-Hiina ürginimestele. Kalmistu uurimisest järeldub, et pidevalt kasvas keskmine eluiga (kuni 40 a) ja rahvaarv ning laste suremus vähenes, suurenes kehakasv ning paranes luustiku ja hammaste tervis. Koljukäsnad viitasid rauapuudusele, kuid parasiite oli harva. Arvatavasti polnud ka sõdu, kuna üksikud vigastustega luustikud ei pärinenud samast ajajärgust. Mõnel juhul on värskelt surnult pead maha lõigatud ja pööratud loodesse.
Ajas kasvas ka hauapanuste hulk: pottidest ja graveeritud türkiisist kuni kilpkonnakilpideni, kuid need näivad viitavat pigem lahkunu ametile kui jõukusele. (Naistel oli vähem panuseid.) Tited maeti saviurnides, teised - aukhauda ja enamasti ükshaaval. Haudadel polnud vist kääbast ega muud tähist, kuna sageli on maetud põiki üle vanema matuse.
Toituti mitmekesiselt: hirsist, riisist, jänese, hirve, mets- ning kodusea, veise, kure ja kanalihast, munadest, metsikutest pirnidest, aprikoosidest, tõrudest, kastaneist, ubadest, juurikaist jms. Potikaabete andmeil pruuliti (? hallitanud) riisist, meest, viinamarjast, krüsanteemist, kuusevaigust ja viirpuulehtedest kärakat. 賈湖-st on leitud ka Hiina vanimat metsikut sojauba, vanim karpkalakasvandus.
Linnast leitud üle 20 u 20cm pikka 4-7-augulist (pentatoonilist) 骨笛 kure tivaluust vilet on vanimaid mängimiskõlbulisi pille kogu maailmas. 2 vilet pärines kõige varasemast järgust ja 1 oli murdekohas kanepiniidiga kokku õmmeldud. Kureluust ja sulgedest tehti palju muudki. Kanepist valmistati kalavõrke ja kangast, rohust viljakorve, savist kolmjalgseid kaanega katlaid, kivist labidaid, kidalisi harpuune, naaskleid jms.
賈湖 linnast leiti ka Henani 商 riigi viimaste kuningate 3200 a.t 甲骨文 arbumiskirjale sarnaseid kuid 4800 a vanemaid (8000 a.t Doonau tsivilisatsiooniga ühevanuseid) 賈湖契刻符號 (目, 曰 jms) piltmärke. Need olid 商 kirja sarnaselt 9 kilpkonnakilpidele ja 2 kontidele uuristatult. Mõnes kilbis oli ka 商 rituaalile sarnaseid kuumutamiseks puuritud auke.
Kuigi vanemad kiviaegsed sümbolid esinevad ükshaaval ja sestap pigem peremärkidena kui kirjana, on ka paljud hiina kirjamärgid ( 秦 , 夷 , 漢 ) või nende praegused hääldislikud osad tähistanud algselt kohti või hõime.
Hilisema Hiina kirjakeele kiire muutumine tõendab, et tegu ei saa olla 4800 a vanemas 商 keeles kirjatöödega. Küll aga on usutav, et ka 10 000 a.t kirjutasid ürginimesed millegi ülestähendamiseks märke, mis sarnanevad isegi tänapäeva hiina keele kirjamärkidega. Kindlasti pole ka savinõud, kilpkonnakilbid, kondid ega ka koopaseinad esmased kirjatarbed. Lõikumisest ja uuristamisest märksa mugavam on joonistada söe, vere või mudaga pambuse, puu või kooretükile ja veel lihtsam sirgeldada alati kättesaadavale maapinnale esimese kättejuhtunud eseme või sõrmega, kohe kui millegi kujutamiseks vajadus tekkis.
Arheoloogia tõendab, et mingeid kirjamärke tarvitasid Hiinas nooremal kiviajal paljud omavahel suhelnud maaharijad rahvad ja tõenäoliselt tarvitasid mingeid karjamärke ka karjakasvatajad. Ka on teada, et kontidega arbusid nii Põhja-Aasia kui Ameerika rahvad ning 賈湖 linnast on leitud 商 dünastia märkidega sarnanevaid arbumisluid ja kilpkonnakilpe. Võib arvata, et arbumisluudele kirjutati Henani hilisema 華夏 rahva 中國 keskmistest riikide piirkonnas juba aastatuhandeid varem, kuid esimesed kirjatööd on leitud alles viimaste 商 kuningate (1254–1197 e.m.a) "arhiividest" selle pärast, et varasemaid arbumisluid ei kogutud suurtesse aukudesse vaid hävitati või visati minema. See et juba vanimad leiud on väljakujunenud mõistelise ja hääldusliku märgiosaga kirjaviisis, tunnistab, et kogu varasem kirjakultuur on lihtsalt kõdunenud. (Ka kunagisest papüüruspärandist on säilinud vaid imeväike osa tänu Sahara kuivale pinnasele.) Võib arvata enim on kirjutatud tindiga puu- või pambuspulkadele, sest kujutised on pööratud püsti, et nad mahuks kitsastesse püstribadesse. Ka on arbumiskirjadest hilisemad pronkskirjad kujutatavatele loomadele või esemetele äratuntavamalt sarnased ja seetõttu lähemal vanemale kirjaviisile.
| T.II.5 uskumused | < < 目錄 sisukord > > |
Comments
Post a Comment